see, kes kandnud pihkudesse pesasid,
noil lindudel kollastel ja härmavillu, ei vilju,
just villu, kui ühtedel on seltsi puudu,
nüüd algorütmi ei samma liigit,
kui harmonia axyridis, see keelitaja vasest madu,
keel kui limpsav metsarada, liigut alt ja üle,
läbi ja sisse selle, kelle näo asemik on nägusid,
nii erinevat puude laadi, muutu nagu sugulushingi,
ohverdet sel tule virkal maalgi, sütt ja seda mis
põlema paneb süsi,
kui müstikute vainuringi, see pisikene urvalindki,
kes Eestis kohe kuidagi ei püsi,
*
just see, mida lapsesuu on küsind, ilma vastusetta,
kui Laurost on saamas, mõne vannund-valge sulest
karva kasvand Loretta,
tal härjapõlvastelegi võlgu antud, ei saadud,
sa kuulnu kõrvavärdjat, et loorberite alt on leida
uusi võitjaid,
noobel see nüüd asjasadu, kui asjadele antud asu
juhtida ja riivata sen puhast hinge,
Laurus nobilis, kui seedet puhastanud suppe,
seep eestlastelgi ajand perseid uppe,
*
kole kuidas, ei koledakski nimetada saa,
et see, kes literaria võtnud kindlaks sihiks,
ei valedele kõrvadele valet juttu pihiks,
teadagi, kui Lithia vesi, muutunud on kuivades
suu lakke soolakihiks,
ja neile, kes meid kartnud niigi, hakilaadsed
pisisuled, nokad terve, terit mööda ohvrikivi,
neil teisi nimesid on antud siingi, corvust
leiad teistega sealt põrgurivist, kus altaripoistel
põski täitev joobmus, mis selle maa moodi, viingi,
mis kartulist ja viljast toodi,
kui vabadusi üles poodi,
*
süldipotti ei sülitada tasu, kui uus veel tegemata,
ei kaevu kange kohta käinu, kui jutt,
mis paljut kõrvu näinu,
silmside, armeeniale me liha-kiitust välja toome,
kord aasta, lõke krabe, krõbe vägivalla oode,
pudeleid on liiga suuta, ei seda keegi välja talu,
kui kodukoht on metsaliiki ja magamiseks
võõras talu,
ahju lõhut peksupoisid, neil sõna seada,
kui Jakobsoni kolme kõnet, neist kirjut siingi,
Wanemuise vannut maal,
idapiiri, ei keegi ületada saagi, kui
lõhnab halvasti ja valesti, see mis teinud
meie riigist omariiki,
*
kui kadedus on liialt ussiliiki
ja välja saatu vääri-kiiri,
meil muist on pandud tallele, seep
sini-must-valge tallale,
kui roostet rüü on heitnu seljast
ja kuldne süda Maarja-vallast,
ei kippund teiste kallale,
ei lasknu teise taevariiki,
ei terit hammastega piiki,
kui hõllandus on usut kadu,
kui rahvas siingi end ei adu,
see madu söömas sama madu,
talad kistud on ukse eestki, raba
kui Eesti, kes maona närind oma saba,
kuid leek see alati on olnud vaba.
No comments:
Post a Comment