Laikosele

kui ma palusin neilt kohti, ruumi, avarust

sel teiseks nimeks, 

kui palusin teadmist, - isi, et oleks vandu

old anda, noil kohtutel on pimedas-pimedad

valvurid, 

kantsliprillid ees, valgust näidates helklevate 

vikerkaare värvidega, 

väreleva valgus-prismalise, ümar ja soodsalt lõkerdav 

nendele puhastele katmata silmadele, valgusega,

#

aga valgus pole soodsaim õigus kantsli-meelele 

ega kantsli keelele,

ta küsib lõakoerte pingul rihmu, tinist ajusid, 

labürinte enne loodust ja selle vaksaleid, 

õllekünasid ja 30ndate tramme, neil kellad ühiskondliku 

valu heit-heliks,

#

muidu pidime sündima aegu varem, aeon või kreesi tulp, 

mis avaneb ainult poeetilise kutse läbi,

kui kutseks suudlus, ühe suu teisele, 

huuled kandmas edasi..., 

kõigel mis tundjate tunnimeestel 

lõuna pausil söömata jäi,

#

seda põrgu linna ei alluta te ühegi tahtele, 

kui ainult see kelle tahe kõnnib ta tänavatel,

laulab lammastel kõrisid lõigates, noorte naiste suust, 

hingab lihunike uste ees valkja koera karva seest, 

seal suuke, limpsa keelega üht mekki, 

kui laps sööb kastet mille sees on pekki, 

seda linna te ei saa, te inimesed, 

#

neil olid kuldsed paled, nende liuad kuldsed, 

templinupud, jõed, mis värvisid muistendite kalu, 

igal ühel kalalõhn küljes, 

kui vesi, mis kunagi pole magand,

aga, kui nad kõndisid siis jalgadeta, 

neil piirideta kodud, kui seadsid minekuid, 

siis otsustati ühes ja viiega nad tegid lapsi, 

#

see on mystos, - eeria,

kuidas vanad paganad pole kunagi saanud vanaks, 

kuidas päike pole oma iseloomu kinkinud, 

vaid ta võeti varnast, 

pandi rippu ja nüüd ta võeti ära, 

kui nööri mööda rahva kunsti käib, 

see rääkinud rahvas, neil suud on risti ja pead on 

kalgi tahumise masinad, 

kui valemlist klistiiri teeb valitsev boho, 

tal täitsa poho, et siin kus kord lapsekingi 

kokku kuhjand viimane impeerium, 

ei teadnud nemadki seda, kes nööre tõmbas, 

kui tõmbaja kombed kõik teada, 

#

naer on tantsu vend ja seda me teame, 

Arturio, kui Aschinose võttis kaasa,

kandis ladinapäraseid nimesid oma vöö vahel, 

neil kõigil taimede näod, 

kehastusid selleks, 

#

väravad on avatud ja aeg on heidet taas, 

nagu võõra mehe võõras kuub,

kes vägistand on neitsi Maarjat, 

kui uus maa, roheliste astjate, neis magus-hapu vedelik, 

joovastav vaid neile, kelle käed on joovastavat valu andnud, 

sünnib rüütli vooruste ja taevaste nähtuste eriskummalisse pilti, 

ehakuuma roosakas kollaaž, tal südikus on pulmarüüs, 

see kirjas mustrites, 

see raudne veres, mis vooland jalgu mööda, 

mööda hädaohu härjakaevu, 

sealt ei tohi juua inimene, kui põlevad mõõgad 

löönud põlevaid kellasid, alustab universaalne muutus 

oma mariachi-tuuni,

#

see viib nad väljamõeldud kuuni,

kui sünnib tuhat, 

vabat ja kuldset maad,

tuhat teise sünnimaa südant, lohesid lennutamata,

kõrisid lõikamata, tõdegi, kui see piilub lapse silmist, 

#

me oleme rõhku pannud lõõgastusele, kui 

põhjatuule sünni ja kampripuude asuala 

vahele jääval eeposel

on tuhat vägitükki kanda, 

on tuhat krooni kroonijatele anda, 

#

et sindki maailma kehaks...