Kui hommikule täheks

“But how could I descend to you? Do you not see the reason, In that my time is never through, While yours is just a season?”

– Dar cum ai vrea să mă cobor? Au nu-nţelegi tu oare, Cum că eu sunt nemuritor, Şi tu eşti muritoare?

- Mihai Eminescu, Luceafĕrul

?

siis temale ei läheks, kes väitnu end taeva isaks, 

sootu tulemise tunne,

kui lõpuni ei sure, lõpuni ei vaju unne,

ja mu pesakast mis alati on tühi, ei

ealeski emaslind siin tiibu rapsi, 

ei pea ta siin pühi, 

kui kuulda teise hääle valus-mõrkjat kaja, 

noo kukku kägu, toksuvate nokapärade

kibe-kime muljumine, 

kui kusagil kutseid va vannut üleolemisse, 

ingliks ei kutsu ja ingleid ei kutsu, 

kõik mis mul on, 

on tantsiv, 

on teadev, 

on erakordne, 

maailm on siin, mu ees

ja kohe kindlasti minu sees. 

?