kuldsest vaimust vaevatud!
Mina olen tuhandeaastane põud, kui tarvis!
Mina olen Egiptuse vaarao, Antiik-Kreeka
filosoof, vana aja kuningas!
Kes oled sina?
Kust on tulnud su tundmused, su mõtted?
Kas nad laulavad elule rõõmulaulu
või kütkestavad nad surmale?
Surmale jäägu teine vald, seal
omad ilud, seal vaated madujale ringile,
οὐροβόρος, las sinna jäägu need teised!
Vabadele meestele kuulub lääs, kuulub ida,
kirre, kagu, edel, loe!
Mina olen sadamas seisev Ishmael –
kutsu mind!
Olen itsitav laevake kauguses, puri turjas,
kiikumas end horisondi poole,
olen horisont ja selle tagune.
Teadvusta mind, sest nõnda teadvustad sa end!
Kes oled sina?
Karmidele jääb muutuse taks, see ilu,
nagu päikese plekk paljale silmale.
Jeesus ütles prostituudile: "Lase sisse"
ja hõõrus teda lambarasvas, kallis oli.
Mina olen alkeemik Newton, õun
kukkumise ja kukkumise vahel.
Mina olen alkeemia, näitamas kulda kõiges,
mis vähegi eksisteerib!
Mina ütlen mina, sest see, mida teadis
prussakas jäi prussakate paradiisi!
Tulge tagasi inimese lapsed! EI –
Minge edasi!
Kusagil kukkus plikatirts puruks oma käe,
kukkus südamega loiku … mina olin seal.
Kusagil kandis arhetüüp endas teisi arhetüüpe,
mina olin sealgi.
Kusagil avati pimedus ja seal ma olin …
valgemast valgem, valmis sööma neid koos
luu ja nahkadega,
kuulake nende karjeid, kui lummav!
Mina olin, olen ja tulen,
mina olen ajatus, olen paadunu lumm,
kui nähakse seda, mis on vormi taga.
Mina olen definitsioonideta, piiritu ulm,
see mis sinu selja taga, sinu silmade ees,
nähtav ja nähtamatu.
Kes oled sina?
Ja kui päike loojub, kui kustub viimane helk,
kui langenud on tähed ja sumbub naer,
olen mina sina!
Kui kõik algab uueks –
küsin nüüd …
No comments:
Post a Comment