et koltund paberiga, riimid selged,
sa viskaksid mul vasta nägu,
kui juhuslikkus aknast välja,
seal hädakarje, karjed lausa,
ei, kausaalsuseks meil pole aega,
kui tolm su riiulite katvat palet,
raamatutel korp ja viim,
sealsed tundmused on justkui viin,
mis ausa paneb kartma valet,
!
ja paber, märge sel, kui käota kell,
ei sobi ulualla küünlavaluks,
oiatav koolnukrants, kel oidu
matustel vaid hoida last, seegi oma,
kui sülitan, siis puhkan, panen koma,
et vankumatu sihikindlus, müürid selged,
pragu siin ja prigu seal, müürsepp,
kel pragunenu hingki, kel udusulis
varbavahekingki,
see tuleb tuua surma teise ringi,
!
mõne laulu algeks kõrb saab looma,
kõri pingul, nälg sel hädaks,
kaev mis oaasis, see mis saanud mädaks,
kui laev mis soolalaine harjal tiksund,
ajaliiv on mure, taigen tema usust,
kes deemoniks kord nõitu,
et see, kes vannutatud armutuska,
ei eal sest teisest saanuks võitu,
!
ja mina, kes ma sindki näinu,
ei keela vormil noomida sen olukorda,
sest padu mis on valus vaikluses
kord ära käinu,
ei suuda enam kaosest siin luua korda,
!
ma teadsi paljut vihjamisi reedeks,
kui punet salasirtsu, tal kodus
kasvatada mitut tirtsu, kleidid nurka,
vanded selgeks, vihkamisi
nad kord, kui lummi tagund pendel,
on järgmistele süda-ahneks
see kes adund poisi silmis lapsemeelde,
et kordamööda hammustada teineteise keelde,
!
kui lõpp siis algusega samma, meil
murest kortse ajalugu vannub,
sel diagrammi jooni talu, see kes
on kodunt kaasa võtnud andestaja meele,
ja sõitleja siis, kes murest tuttu, kes
emalt, isalt saanud keele,
jääb vangutades pead, harit meelel,
vajuma siin uue aja uttu.
No comments:
Post a Comment