Wednesday, August 3, 2022

Külmale mäele

minu mäed on pimedad, 
neil silmi on vähe 

ja kroon mida kanda, 
ei kandma pea - on sätit pähe,

sel nägudeta voorusel on hingi anda,
kuid tuli mis varbaid sööma kutsub,
ei sydamlikke sõnu lausu,

kui kuu, mis pikaks venind kiiri
mu asemele pakub, 

et ost mis müügita on läbi viidud,
ei kytaks Kronosega vana riidu,


£

sul valimikke punsund keelelt, 
neil talv see laenand tyhja magu, 

kuda köetud lambake, 
kel ema oli ikka meelel,

kui varvastele antud agu,

kantud proletaari aforismist,
linnaleotus auku, 

syga põsest väikseid rindu,
piimaseid ja muidu vindu,

kui kylmaga ka linast tulnu pauku,


£

tael see kihuline, sädet leegi,
ei keegi neist kes kord on mängind
surmamängu,

ei keegi, täring neljatahuline,
jäänud võõrast mahlast kängu,

see toor on trotsiks inimmängu
ja nöör on trossiks omajärgu,


£

ma müstikale palut rõhku, kuid
rõhk see kanna teisi nime, 

ei paljut puudu pole, see puuduski
on pahurd vihaleppa, 

kui hambutu ja vanamees, tal pohmakas,
eip tulivesi ikka sees,

kui palun teise korra visat vett
kuid panna seda kappa,


£

ville sõrmedelt ei koori teadja koorid,
kel udusulis mägihõng
on ninad surund usupaljaks,

ja lõng mis kudund härma-õhku
ei keela küsida veel lisa 

kõige kohta,


£

kohtlane, et olgu riim või olgu mägi,
talivaikne pakane ja kiitsik-kuusel
istub käbi,

see neil kes segi ajand istumise, kui
kelland häbi, kukku, kukku,

ei keera oma võtmeid kuski, ust 
veel riivi, lukku, lukku,

neil avamiseks palju jõudu pole tarvi,
ei silda sidet, puhast ihu,

kuid rohkem indu, värvi,
kui kuumus ajand tunde teise närvi,


£

seal katki piigat syda murtu seegi,
ei tea teist kes murdnud seeni,

kui sygisele tohland lausk on kulland
neid sinu kroonit, ei hoolit,

päiksekiiri, 

keeli kui ajand lehmjalt udut taiva sylle,
meil mägedel on esse-entsi, 

puhastust ja siis on tulle,
et syndinuna mullast, sulat seal,

kui unund kodutunde, kui
rott kes aastaid mänginud on hiiri,


£

neil nahku värvind Lakshmi käsi, 
tal neid on mitu, 

kui lapski, silmand varju-augu sydit surma,
ei see transformatsiooni, nimistusse

kui kogund koget armu-hurma, 
magus meele rivistusse, teisi mekke
on lisat,

ää kaua talu, see võtnud mägedelt ne silmad,
kuid kui pole vajat pikka pilku,

ilu meel on sootu isalt,
pulber mis jahvatanud jummel-tung,

on saavat jõus, kui juus see tulle,
maskott, mis loond on pummelunge,


&

ära meelega sa taju,
sa meeleta saad paremini aru.



No comments:

Post a Comment