Maailma otsus kõlas nii:tark, meeldiv noormees igati.
- A. S. Puškin "Jevgeni Onegin"
I
ESITEKS
Esimeste seas ei leitudki murdmist,
kunagi oli kahurilihal gini maitse juures,
kui oleks koitnud kaarnakeel,
Lothbrokkgi kandis teda linnukuju
rinnal,
kui must see valju surmatärin, hiljem
Wellington Waterloo all - kaval kui rebane,
näris Napoleon-gladiaatori kõri,
neid erilisi julgeid kostab meediumite suust
ja silmist, taro kaardid räägivad neist,
kelmilood ja võrukaelad,
räägivad neist kui musta maa ja sitahunniku
kõrval kasvab redis, liiga pikaks venind,
vanema ütles, et siis on nigel muld, viljatu,
et otsib elu,
see isu kannustab, aga
laibad ei veni, kui et laiuvad,
punsund nagu puri tuules, kuldse ajastu impresside
ja imperaatorite mereväed,
tsaarid ja tsaarinnad, sest idapoole on vene
ja vene on teise valla sfäär,
identiteet kui keisri hull,
Dostojevski valges peakotis, silmamas
kirikutorni kontuure,
ühes teadlikkus hetkes, hingetõmme
ja silm mis muutnud värvi.
*
Ärge olge inimeste sõbrad, nemad
teile pole, seal maal on kolme
penikoorma saapad, hani kes munes
kuldmune,
värdjad hiiglased, naistehäälsed ja karvased
aga hale-naljakad oma karvastes figuurides,
seal tiksuvad joonia kellad, nad
ülikooli sammastena, täituvad hingeliivast
ja otsustest, piip kui pigi pirakas, -
täituvad kannatamatu nooruse kirkusest,
virgats Hathor, kui Sinai kaevanduste
kallim lehm, sealt me neid hüüdsime -
mu kalli naise sugu,
Türkiisi daam, kes Türgi poolt tulnu
või saanu saatuse tahtel Trooja ülemvalitsejaks!
Ütle nüüd - kallis reisikaaslane, kõigi seltside
ja subsiidiumite ahmija, neid
allmaa ilmu oleme ennegi näinud, kui
Tallinn - vana Reval,
meidki kostitanud autiitlitega, pilverebu
kilukarbivaate kohal, kohe, kohe
lajatamas vesise haamriga, et
puhastada civitas Revaliensis,
need me kupud ja hõbekõrid
laulmas piirajate laulu kahuritule
ja sajamehemarsi kõrval,
ühesilmne Borodino sõdur, kilises, kolises,
lonkas ja mölises,
temagi sulatasime eestlasele omase aplombiga
värvilisteks metallideks ja hõberahaks,
Punaparti võisid sa tõrjuda aga põhjamaade pärl
peab sul unuma kohe!
Hathor - sa Lääne kaitseja, su silmis
uuema kolossi sära ja su suus kuldsed sõnad
kuldsete hammastega koos, hais ka kuldne,
nagu lamp mille tõstnud ukse kõrvale
hoor, kes und ei saanud.
*
Sind ma kohe saama pean, üks üheksast muusast,
kannelüür mu teadjate sambal, liiv on veidi vajund,
sel vesiliiva tunnused,
Thalia, Melpomene, Erato ja Terpsichore -
neid me vanad aestid kummardavad, eks
küsi siin minagi juhatust
aga eestlasele omase jonniga, te teate,
meile on lubatud!
*
Näita Taara käsi, näita tiaarast mööda, kui
tiaara mis tehtud looduslapse lälinaga,
haavatavuse inglipead, kui
piigad kes otsivad ohu ja ohutuse vahelt
seda turvalist paika, seda Ulysseslikku merereisi,
oma ihude vardjat, sest nõnda oli kombeks,
kuid kombed on muutliku meelega ja
salajasi keelega, haruli teine, Jakobsoni õlleuim,
kui südasuvel parukate alla higi tikub, Baer, kui
teki all ja pimedas tal endeemilistest olukordadest
kõrini old saand,
Eesti naine on Maarja tõugu, lits kui piigitulega,
pigitu ja igihaljas, kauni vangikongi halemagus
nõks, kui sulet silmad duellis ja
Puškinina langend surma neeldu,
tšerkessi diasporaa on neile kalgi lumma eeldus,
kui pajad kuumas, süda leilis,
perifeeria metsik laululind või mõni muu
nõtke ja haldjaliku itsitusega,
kõigi suvede esiema,
kõigi heinamaade juunikuu öö,
ma teadsi uskuda neid hoiatussõnu, kui
isa, juba vanemat sorti,
koitis kastreerimise luksusest, vöö,
mis vahel kandmas kõvat…!
*
Uhkusest neid kiita saagi, rohkem on
hane selga vesi, kõrgete laevade vöör
on mastile kaasaks,
pääsulind tüliõuna nokkija ei ole,
ta lennates vaid püüab kõhu täis,
Tacitus ütleks, aesti sellepärast püüabki
koguaeg ja kõike,
sveedide püüd ja latgalite püüd, nad
ei jookse kiiresti, neil liiga palju varbaid on
ja maa on liig soine,
pahur kui padur, ta kosti!
*
Iidsed ajad on tagurpidi Styxi voogu, meil
Emajõena kandlepuitu uhund
deltasse ja Wanemuine, see vana kala, tal
Sammalhabemesse liialt usku,
kui uude alter-egosse,
aga meie siin - vana rahva tarkus ja
selle tarkuse kosjast, veimevakka
sadat sorti, tolmavate õndsuste, kui
neid jaguski, meeliülendav hõllandus,
halb kui kodutütreid saades unub
sekka mõni poiss, nad teadsi
habemest kasvab eestlasele jumal,
tark küll ummamuudu,
kartuli tarkus ja metsa tarkus,
rammu tarkus ja allika tarkus,
aga õdedele vanni tehes lasi ikka alla,
unes või ilmsi,
õed on nõiad, põhjast, märk laubal,
kellel pole silmi.
*
Lastele raamatuid on kirjutanud õrn
aga kindel käsi, neid lapsi teinu
ajaloo väsimus, soomepoistelgi, kui
nad ületasid väinu,
hoidsid kinni oma palkidest
ja Sõrve suurest mõõga valust,
hõbejas teine ja veel jalad all,
sest kusagil teati, et eestlaste kratt
on idast, see põrgu pätt ja
soomlastele on selleks Kalevite kange sugu,
neil sarved salkudes on peitu.
Ära heitu!
*
Palun mulle mesilaste ajatut lendu,
tantsu mis näitaks koha kätte, kus
asub mesipuu ja kelle poole näitab
tuulesuund, tulevik mis
kogend unistuste ulma,
julma selgepiirilist ei usu, usk
on näinu paljut surma, löövi all
on verist munga pihku, surut
roosikrants,
ta lausub palvet, hirm on saabli ees,
mis Kuldse hordi pea kohal ripub,
kui tuleb mongoli taat, suu verine
ja keeldub ujumast: Чудское озеро,
kui Külmjärv risti vastu sillerdab.
*
Kui ma naitusin haldjapiigaga, teadsin
juba teelehtedeta, et kümnist maksan
Paanile,
sel krõnksujalgsel monstroossusel
on Taivaskua võõramaisust, kui
kose alt piilund küti silm,
kes vana asja mäletab, silm peast välja!
*
Aeg on väljal tuule nägu, sel füsio-
gnoomiline, udut sõrmedena haarav,
nagu Valge daam Haapsalus, ei
sealt välja pääse,
aken on suletud, raamat on koitud,
ei hoitudki tammepuidust lõhna
rõske kivi vahel,
Dorpatis on ühel sulesepal
lemmiktänav, nagu Haapsalu,
koolnutel on seal pidusöök,
nad külastavad nõidumisetundi,
veavad jalgu järgi,
ahelad on woe is me,
aga ilu tuleneb kustumisest,
kui väävel tikul lõppu haiseb,
inimene on samamoodi,
nii mõtles koolnu, kel
kaamelikuu kuklas, vett täis
ja tühja piibuga.
*
Eriskummalisi vaatepilte ei paku
Tivoli tuur, või ahhaatu teadvuste masin,
selmet korrastada ahjualusele pesa,
me peseme lapsi kus pestud on neid
ennegi, maeme laipu laipadele,
puhume tuhka tuhale,
sõlmime sõlmesid sõlmedele,
ei vaegu vaevakandja vaevakand,
need eelnevad on angerjased sõnad,
kui tuleb tuhat ja tuline, leegionina
sealt kus aja ja ruumiga mängitakse
mängu,
kaks korda samasse jõkke ei astu,
ta surus hambaid vastu
valutavat
hammast.
*
Tärniga või ilma, nad ennust ilma,
mil päästjasugu süüta teeb külapoele külma,
mitte poele vaid müüjale, kel
ujukad juba hommikust jalas,
kella tiksumine nagu Richteri skaalal,
magnituudne võimumäng,
kell, khm, khm, nagu tigu mis peidus
kojas aga kojata, veab aegade harjavart,
harjased kulunud, ots verine,
tapnud miljoneid ja miljardeid, surma
esimene õpipoiss, nüüd tapmas aestide
rahvaarvu, Vana Toomas pöörab pea,
tuulte abiga, kui siingi siiski
välja ei vea, ei pea,
kui äraneetu vidut silma.
II
KAHETINE
et võtta end valemitest välja, me peame esmalt
leidma end teisest ruumist, kultuuriruumist,
psühhiaatrilisest alogismist,
kus pandeemilised värvilised, kõigi-kõige-kartjad,
kes ohvri mentaliteedi nüsit relvadega nagu
kollaste mürgihammastega närilised
neelavad maad ja ilma,
ma tegin politseile silma!
Ilus poiss oli, piiga sarna,
kui riputasin kuue teise varna!
*
Pohmakaga sasit kuklasoodu, kui
hommikutähe poolselt poodu,
kes allmaailmast üles toodu,
neil kehadeta mädat süstiauku,
kui vaimudeta hädat Colti pauku,
Alaska kuulu järgi müüdi 2 senti aakri kohta,
Härra, härra, ärgem muutugem liiga familiaarseks!
ta sondeeris pinda, kõblaga kuis siis muidu,
laps ta kõrval roomas ja pugis vihmausse,
jaanimardikaid ja kõiki muid immuniteedi
võimendeid, kui tulid ussid kõhtu,
söödeti Peipsi särge, musta leiba valge võiga
ja suured värske küüslaugu viilud,
nõnna ollagi kaugele kolinud Ungari,
aestide suu haisu eest.
*
Kui me kõneleme selgelt, mitte selgemalt,
sest ühel on muutuse hind lehmamärgina
logisemas kõrvu,
klõps ja krõks kui jumal-masin lülitanud
välja tuled ja alustanud puutumatute mõrvu,
nagu Induse alamjooksul,
keemilised ühendid, surm ja apokalüpsi,
neid lehmi ei saa lüpsta
aga teades teadjate valu, ei
värv siin rolli mängi, Liivil oli
Juhaniga konflikt:
"Et naine on pool inglit ja pool hoor, on tõsi,
nagu naatrium ja kloor on sool!",
sealt põõsast ei piigasid me passi, meil
lõbu tuli tikutulega ja valat verega,
müüre laoti tiineka tiinuses
ja lapsi endas maha lasti, neid
ka ise,
meil eestlusele kink on anda,
ei vea vist välja, ei saa kanda,
tal asupaik on mure ja mets ja liiv
ja kivi, punane või muidu, lõunast põhja,
idast läände, vaob ja vahib nagu piim
otse mannergust, kui Maiu, tal siuke nimi,
tõmbab ninaga sõnnikusest õhust
paar sõõmu ja puhastab varbaid looma kusest,
sedasi teeb elamine rõõmu.
*
Achilleus on sündinud ka aesti maal,
kaua elagu kuningas, kord oli peata kolm,
Padises me teadsime ikoone peita,
kellad jälle sulatati maagiks, kui
tragi see isake, seep siunusunniviisi,
ta kantslis ei pidanud jumalaga ühte viisi,
sängis ei pidanud end üleval,
nagu lipp mis pikas Hermannis,
kord punane, kord risti, kord
sinine ja must ja valge,
aga alge, see mul isa öeldu, tulla sinu seest,
kannab kõigi nende nime, kes
tulnu enne meidki,
neil raskest tööst on villid ja rakku,
nad pannu hinged metsa ja kivvi ja pakku,
kui ussikeel, mis vaimudel on selge teadvuses,
toonud koju valges, need pihad ja
rõõmusõnumid ja vihad, kui
saunas me pesi üksteiselt maha
aegade väsimuse.
*
Empiirikust kulak, kord naasnud koduvalda
külmade huntide kuumadest suudest,
verivahused hambad kuklas, lõrin, mis
koeraohtu, kui gulagis nälg sai väsitada kõhtu
ja värin, kui trelle saatis võõra mehe relvatärin,
aga nüüd on kolekollektivism,
see mis tulevik ka toob, esimese samma,
kui nägijaks see hakanu, ikka ise, ei paistnu
vajavat, ei ahmivat, ei ahnitsevat, tal
jagus oidu ja jagus roidu,
see orjusele pale sai liigagi hale, kuid jonnust
ei eestlasest sa pühi, ta selleks hingest on liiga tühi,
muidu, kui ainu
ta puudutanud vainu ja peeti animistlikke pühi,
kui usku, siis loodusesse,
nüüd hiromanti, ütle mis mul viga on
ja ütle kohe!
iii
*
Mulle meeldib, nagu teilegi, istuda maha
ja vaadata inimesi, kuidas murrab saia
lapsesuu, murrab linnulegi,
kuidas kõnelevad emade silmad ja isade silmad,
kuidas klõbisevad kingad ja liha nendes kingades
ja kondid nendes lihastes,
kuidas vana ja haisev pomps vehib käega
kärbseid, limonnaja teises käes,
süda kohe välja oksendatud,
väike poiss, kes on kasvanud suureks
Marlon Brando filmide peal, sealt see mässumeelsus,
ärgaku fuuriad,
tusased ärimehed kohtlevad üksteist ja teisi
tiksuvate ajapommidena,
talvel keerduvad maod viinast ja veest ja tubakast,
siis suvel kõhetab õlu kaljaga kahasse,
nüüd on teisi aegu,
aga ajatu ja ajutu on see liikumine,
sõbrad sõpru ja kallimad kallimaid,
lapsed ja vanemad ja need kes kohe
unumise uinutavasse ulma,
siit paistab päike ja langeb vihm,
tasa, tasa, uinu mu inimeseloom.
*
Würde bringt Bürde ehk
positsiooniga kaasnevad kohustused, need
meil vanad isandad, kel võitu sai võidumisega
võidu võetud
ja kui punaseks värviti lapsetuba, teadis
juba matski, et tulla mõrvu,
külas tsiteeriti hullu munga mõrvari naise juttu,
et lapsi kiiremini saada tuttu
ja, et hirmutada: "põeb ravimatut haigust –
ta on loll",
ei me lolle salli lollide maal, või
hiiglaste maal, kui mõteldud
pettumusest ja sellest mis loonud
seda pettumust, mõni valge puri,
oi kui kuri, kui kõneles rahva hääl
ja tõlkes lausa:
Fee-fi-fo-fum,
I smell the blood of an Englishman,
Be he alive, or be he dead
I'll grind his bones to make my bread.
*
võõraviha on eestlase klassika, aestiks
ei kasvata, selleks sünnitakse
ja viha pole viha mitte vihkamine,
valus on saunas saada vihalt laksu, jaa,
aga pärast tead helluses küünitada
kullamaile õrnuseid
ja hüva märjukest, koks.
*
aga tegelikkus on reaalsusele kuri kaksik
ja kurjus on varjatud headus, tal
kuub on laenatud, nagu kannelgi,
Monsieur Philippe kustus kunagi
Peterburi kõrgaadli seltsi, leiti
Revalis lugemas oma
"psüühilised fluidumid ja astraaljõud",
Rasputin annab 1991 aastal klasse,
kuidas kasvatada jõukust,
siin sündinud on teisi aegu,
neid avaruse sarna,
tea kas võetaksegi mängima.
*
Mu amüsantne sõber lausus
pärast kohitsemise lõppu, et
munadel on naljakas hais,
loomad on juba sedasi, bioloogiline näht,
aesti suhe kuhtub ja tärkab taas mõrsjaunest,
et ohvriand voolaks õigesse anumasse,
nagu egiptuse visiir, tal sisikond
kõik jaotund ja templinupud kõrgastes,
need pressitud preestrid
la glace, est rompue!
see magis ludusele on interluudiumis
ümbersünniohtu, nii, nii palju
on seda ohtu siin sõnade lõppu,
ei kippu ega kõppu,
kui metsavendi peitsid talurahva memmed,
neil linades olid augud ja mõned krossid ja
mõned prossid,
puhkuseni oli hea tükk tegu,
minna veel.
IV
ARMASTUSEST
panta rhei kui meie maagia
voolab maaga ühte, kui mees voolab naisega
ühte, kui keegi voolab teisega ühte,
värvitud juuste ja laugude alt, seal
inimene passib, tal sõnum on selge,
selg veits kössis, närune naer,
silmaalused müstikast tumedad,
neid vaime ei loenda kokku,
neid on tohhujaa, neid on kinni maal,
Wiiraltki sai ärkamise valus-mõrkjat tunda,
kui põrgust osadena toodi paradiisi jalge ette,
ta ütles:
need olid nagu U. Masingu sõnadega
joonistused, mai tea,
nagu kreeka kõrb, valge ja luitund, ma
astusin Царскосельский уездist
välja, hiiglaste kujud,
need polnud kujudki vist, seisid,
vaatasid meid,
nende jalgadel olid kuldsete sümbolitega
ahelad, nad ise olid kuldsemadki veel,
Uku teab, küsige temalt!
*
Kui meie teadmised, need mis mastiks
Olemise laeval, kui puri, mis vajatute
kopsust tuult lunind,
nüüd meistreid ja kapteneid vahtind
kurjakuulutava pilguga, ainiti,
sadamas veel näeme,
seal plaaniti plangulkõndi,
või saati viikingite türa-orjusesse,
*
korjusestki võib mees saada,
hais on juba sama, kui töömehed vihuvad
lihaste rulluses, kuumade suvepäevade
väsinud linnuhäältes,
aesti hääl siuke,
seal tunkede ja ümbrikupalkade madalas
hingamises keevitab rahvuse kalevlik
töömeelsus tulevikuplaane –
vb Soome, vb jään siia.
*
Aga armastusest ei räägitudki,
nõnna ongi, et ei räägita, see tuleb pisikestest
asjadest,
emotsionaalne galanterii, nagu numbrijada,
nagu 𝜋,
et siis hommikupudru ja Elmari kõrvale
pühapäeval naisega kriitikat pilduda
naabri Needi pihta, kes liigub kahtlaselt
virka sammuga kiriku poole,
tornid pilasid hämarat valgust, mängisid
neid mänge, see on see agape laadi
armastus.
Kui jumalad, kui jumal, paatos on kirjut meil
laubale, see sünnimärki kantud nüüd
nõiduselt naitusele,
sõrmus on kuldne, miks?
sest kuld on igavene.
*
Storge, nagu kurge, kes pidi lapsi tooma,
unustati kapsalehe alla,
pilluti korstendest,
nagu paksu jõulutaati, ta joonud
juba mitut vaati, ei meil on hoopis sokku,
ta pistnud lapsi kotti,
see on vanemate armastus laste vastu,
vastu ja pihta jne, sest
see kunagi ei läinud sisse,
tal oli tableti kibe mekk.
Nagu koera pidi ravima valega,
peidet pilli toidu sisse:
sa pead lõpuni sööma,
näita et sa armastad ja austad.
*
Philia, kui ei julgetud muidu
aga purjuspeaga julges, öelda,
et sinu lits on suure suuga, ta imend
mitut munni,
ja veriste lõuapärade vahelt piilus
kuldne hammas, nagu mustikaid korjav memmeke,
kel taat jäänud koju,
kes ei saanud telos levi ja eksind ää,
äiuää, ossiliku sekka sai sõbra armastust
ka teisilaade,
sõnade taga oli nälgas hingi,
kel naised jalga aitasid kingi
ja aated need rahvuslikku laadi,
nad pidasid vendlusest lugu
ja naised olid õeraasi,
sängis välja näidati kuraasi.
*
Eros tõi kokku klubis, baaris,
koolileti ääres, ülikoolis, seal näis,
et hoolis see, kes kasitud ja rock'n roolis,
armastus käis kõhu kaudu, seal
vaatlejaid oli mitut soodu,
kust sa tulid, kas sinu nimi ongi Kristjan
ja Jaak ja Peterson,
kas sa kõnnid jala,
kas sa tead, et sinu kujul jalgu pesma peavad
kirjandus-ja kultuuriloolased, need tudengid,
kes veavad vabadust kui vankrit,
mil ratastel on konnakoivad.
*
eestlase armastus on tõhutõugu,
Kärsin näitab ette, et ükskord
saaks naiseasi kastetud vette
ja mõnu tuleks mängima,
küll löristades-lauldes,
kuid siiski mängima, need
on uue aja tervendused,
teadlikkus on hallaohtu, näed
vaarao ärganud on kambrist,
needus, mis sünnitama paneb
ja keeldub peatumast.
V
pealkirjata
tahtsin öelda selle siin, et ütlemata ei jääks,
on teada, et Tartul on vaim, see meil
teadmiste hingelind, ta passib alabastrist
ja higist ja häbist ja uhkusest maailma
emasema jõe kõrval, Emajõe kõrval
ja kui nüüd laiendada veelgi, siis see vaim
on meie sees ja ümber, see vaim
on eestluse apoteoos ja elamine
siin vallas, sellel ajal
või ükskõik millisel ajal, ongi
kombetalitus, ma kordan,
elamine siin, aesti maal,
ongi kombetalitus.
teie Märt,
teie Sepper
