Wannemunne

Pauluse kellad hommiku kumas, löök, löök,

löök see kaigu läbi usu, 

usu või ära usu, jumalal on siingi 

liiga palju ära teha,

flamboyant roka-kaarnad, lendamaie,

see neil osk, osk küll sinu usust ülemaie,

et äratundmist vääriv see,

kel pahuks aeg ja mureks meel,

clairvoyant, keda uskuma me peame,

hirmul suured silmad, säratud ja

veretud, 

kui kulli murest suureks saad

ja haistingule hädaohtu nimeks

pole antud veel, meil

pärasoodu inemine alasti

on koduteel, karmid

õhtud –

videvik ja tusatuul, kella kauge

tudu-kuma, kastnud vendi, õdesid

ja alluma

pannud neid, kes selle vääris,

*

kääris oma käised üles, palun elementaalseid,

jah just, neid errita, riiklik televisioon,

mitte see, kes pimesi sul uskuda laseb,

näed usk on uskmatuse esimene samm,

palang ja hetk selle tõelise vahel,

eellanne lausa,

kausa-

alsus paratamatu, piduste pindmiste aeg on tulnu,

tulnukad, Mos Eisley, et kes siis tulistaks esimese,

näe, siingi otsustab otsustamatus sinu kahjuks,

vahva pahalane lapse-ilmsi, näiline parangamatus,

paratamatus, et voodi all on kollid, neil

nõme-tõsi-näolised on... füsiognoomia,

ma õpetan neid lapsi, ütlema kurjadele

pintsaklipslastele, must-valged,

et nõnna on õige, õigemastki õigem,

*

rohelistel rüütlitel on armulauast väsind

nägu, see varasemat ahmiv, 

õhku, kui ikoonidel kuld on sulat propa-

gandistliku ministri kemmerguks,

superluks – meil haavatavuse inglipead,

jõu ja tasa, tasa ja targu, -kaalukuse

vajamatu näilisus, nüüüüüüüüüüüüüüd

näilikust tõelisuseks on üks öö ja üks päev,

sol see sümbol paragoonist, mäletate

eestlaselgi see, et hirm on püüli

pannud sõeluma,        need püksid,

off with their head, get to choppamaie,

*

ja kui segaduses segaseks jääb see,

siis tea, sa alati tead, mis salati seas,

ei sigadele ette pärleid enam

visata, näe kellad taas, 

Paulus, sa mind kutsud, kuid

hinge ei saa, esteetilsuse vatiks

on palund pahemale liikuvad,

need kes pudistanud valget saia

kõige paksemale, tuvile

seal kandlelaulu keskel,

*

Wanemuine kandle healed,

aja hääled sisse, kõrvus kohiseb,

silmis muliseb, aed see õele jõgi-ohtu,

jõgi voolas mööda kõhtu,

sündinud on omariiklus,

ei sündinud on eksistents, see laulust

tulnu osa, osakeste asjaosav tants,

eestlane on targu töökas,

see sealt aja-alult, lakapealseil

lambasilmi,

"Vana munn, anna kannel siia!", ütles

õigetpidi Ants,

*

meil laulust saanud kakofoonia,

kannel kütteks, külm on, ei

usu, kasinust

meilt nõutud,

et taara oma õiget kohta

masinast on leidnud,

*

sealt tuleb päästja ingel musta-puna-kuldseil,

pead on raiumaie, raju teadvel-oleku pidu,

sul on seal üks jumal, kuid mitu jumalust,

kosmos, avar ja padura moodi, uppund

imik-kaheksajalgseid, ulpimas ja lidu

maagiliste tundmuste südasuvistes,

igi-igavike, ajutute-huvitute seas,

need sead, kui nad teaksid,

meil kuldsed on nöörid

ja nöörid on kaelas,

kael see leitu,

kuid puudu need peaksid,

*

kannatustest välja tee, 

on üks ja ainus see,

et võtad kopsud täis, õhku magusat,

kui leidub veel, siis sa tormad,

tormamata liiga, läbi

ja näedki pimeduse südames

pole muud, kui uhhuud, mille

vääring on uskumusest kajamaie,

kajakad on Freudi vabadus,

eestlasel on Vanemuine sitsiv Tartu

künkal,

Kajab kallis lubadus,

feminiinseid õdaku-momente,

mul tujukust ja kuraasi, nagu temal,

nagu emal,

kes lapsest teinud arlekiini,

*

ma nüüd ütlen, see laps oled sina, 

see laps on viingi, see maa,

see usk, see eksisteeriv

peaaegu tajutav ühtehoidmistunne,

ma kohe unne, pead mul hoia,

mu kallis kodu, 

kant mil nime andnud, 

see kes kord on 

kannelt kandnud.