mis eralduse kunstist üle, üle
nende selja, see mis üks ja üheks saanu:
Kaalo asmi loka kshaya kritpraviddho,
see on surma esimene laul, tal viise meeles
pea, ei segadusse sattujal, kui rongi vile
sind saatma tulnud öösi,
meie olime seal, lõputu pimeduse äärel,
kõlgutamas jalgu, laulmas, keemas ja
keetmas õllenõus inim-suppi,
nii nagu isa kannibal, ta terit noad, kui
vannutatud ajajooni, mil südantmurdev
le blanc, ei, tal nimena see sündi kanna,
mille vastu pole kõrgeid tõuge,
"valge mehe valget õudu", nad kutsuti ära,
kui exotica, mis neile võõrast tooni, sulle -
turmaingli mustad tiivad, nahkhiiri, kajakaid ja
nende taeva õndsas, pühas,
seal suured maod proportsiooni, väljas
sellest, et
igaühte kanda võib igaüks,
§
Panacea, neil tütre moodi, imerohul teised nimed,
et hoopis minevikki selles ohus,
see tulnud moodi, meil sündi imed:
caduceus ja asklepiaad, üks jõukusele nägu andev,
teine võib kahte kanda vaial, viaal, mis ilu kandev,
¥
lõuna raha on pehmes puudut, soe
ja niiske udu sees, mussoon - mu vihm,
see udut, külma kalgi silma ees,
põhjas koolnutel, kes meie nahka,
kuldse pale vaagnu tõppe, ei
puudu rünk, ei roheline
džungli pale,
iseloomut seda vaga valget meest,
&
nüüd suigu surijate silm, see üks
ja ainu, reaalsusel on tõde, seegi vale,
et hääl küll pärast seda eetrisssst
vastu kaigub,
seal susistab see mao keel, ei Zedong ja
ta armust oma rahva ja selle meel, kui
meil, siis Kungla,
kui õhtu kollageen on minu rännak
padurate, EI, pahurate sünki, kus
avatud on mitut auku ja meie sõbrad,
neil seljas rüügi,
see valge olu olukorda, nüüd on määrit:
verel plekke, spermasoidi, jumal pisaraidki,
nei käärind,
et nüüd on käsil teadvel rände, sa võta tungal,
muist valgustel on sooja kanda,
et kui kord on olukord see kokku kutsund
me elu surma lõpuranda*
neil piire puudu ja puudusel on
omal ülesanne kanda, et siin
kus kodutuli vilksamisi üle akna limpsab,
teil sooja ülekanne andnud sooja
ja muutnud külmaks selle hinge, kes
kehast aimugi ei osand anda.
No comments:
Post a Comment