¶
sasit pead, tal punased on tulemäed! - ei,
rinnad kasvagu maadligi,
see on minu loits ja kärg, et igavene koda -
tempel püha, kutse jaanilõkke kaudu,
ta vaatab sindki, läbi kui sõna
võtnud jalga, ma mõtle sõnajalga ja tema õitki,
kuu on priske,
särab kaua kaugelt, inglid kui
ütlesid mulle, see on võit,
päruspeati liilialeeki, sõnu polnud vaja
ja koer see haugu liigkaugelt, teise koera liiki,
ise isandana, neid tänapäev ei tunne, orjal oli põli, põllgi ees, ori langenud on süvaunne,
siin meil tonneviisi on valelikku, ei pidulikku, kuid üks see teise ära tunneb,
hõlstidele oksa anda,
tal jalgu kattev vedelik on kume, nad vaadanud on pealtki, neid öö silmi, neid
ma lubanud olen vindu,
rebit küüntega rituaalselt verd ja
meil susi söögu varjuvendu,
ahh lõppeks kord see padajaani, tuli sakkus,
niuded külmad, Ei - ma korda üle, kuumad
nende pisikeste susse, kui ma...
tema südant lakku, see kukkund
otse süvikusse,
palun ridamisi valvureita, tunded salamisi,
kelmidest pühakuteks mõni palve on minna,
kloostritel on seinad kivist, Ei, nad pole perifeeriatõugu, usu alandlikud kõrbekoerad,
laksutanud oma lõugu, et
see siin - naisesugu, pole hooplemas kurvääri,
lapsena sõin oma õunu
ja teadsin, selle siin viin kurjast
haua ääreni,
×
pusse teritanud väetid, alasti päev ja
paistud kiili, meil loodusega oma orgia,
sel sugudega pole halli tegu,
vatti viidi, et ehitada üles lossi, tondile
või muidu nad pidid tulema,
võtma lapsed, neil riided seljas, flöödid peos aga lugusid polnud selgeks,
selg eks, kui ta sulle keeras, neil musti tähti täppidena tõuku, sündimatta lapsi neelaks
ja väsimusest vehiks õhku
käega, millega ta su südant joonistanud sohu, ei virvatuleta, ei virmaliseta, meil
põhjamaine on suure surve suur suvi,
meelde tuleta, kelle käes su järgmine on pale, veidi lillakas ja pärjast hale, isas
mardikatel sada kratti töös on,
et lage, kui raie tulnud salamisi, masinad on lõkendava neitsi nahka, mul
valgust su öös on, oota! - ma ajan nahka,
°
Kafkal oli unistus, see unistus olid sina,
tühiteotu prantsuse rõdu, kus suitsu kaminana vingus,
sa olid peale seda, sa olid
veits liiga pingus,
k
... ütlesid mulle PollyAnna, su tulemiste järgi, vana Passat lõi lõrinaga hambad kokku,
kui pöörded mul meenutasid sind, su
ähkimise naerul lohku, madal kõht ja
pärastine heiki-hoid, tead nagu kalad
kes seal järve ääres, kohe tean, kohe
kindlasti ei magand,
l
palun luba mulle... - ta ütles, ma olla
sitakoti loendurisse,
kui palusin talt, et ole hea ja
näita mulle oma tisse,
nüüd 70 ja 2 on aastaid, tal lapsed suured,
neil omad mängud, omad teod on karpideta,
teha maailma asja,
ma makaagi vana kusi, kuid pead ei saa norgu lasta, surnumerel on surmast teine taju,
mul alles hing kuid puudu aju,
kui kuulatan sind kuuga võidu, kallis, mu
kallis PollyAnna,
kes kui kord me jaanipäeva aegu,
muidu virk ja tore piiga,
ei jaksand sõnajalga kanda,
mu kallis, mul liig ja,
mu kallis PollyAnna.
No comments:
Post a Comment