keegi otsind on tulesuuda, ei miski,
ma ise tulisem kui valu...
– võit ja pärus
kellakuuesöögi juures, kes ülem, kes alla,
toodud vagabundi kehalt sünnimärke loendades,
et isasisa, tal verel vendlust kantud, kuid õed,
need tal peksa andnud, koristatud tuba, seal me nähtu,
et peremeheta on naised liiga kähku, kord
andnud otse rusikaga, tal otse makku,
*
ma teades kohe seda tõrgut, see hõrgutõugu hilisõhtuoode,
kui taevas läitel kullast tähti, planetaarne pidupäeva noode,
meil mangilik on kollektiivne teadvus, ei
teadvel see, kes katsund mitut tussi,
siingi, ma riimin sõna ja teise pere, näed ongi – ussi,
*
tean öelda on kole, ehk koledamgi mitte öelda, kuid
maailm on habras tõug, sel sõnal kohe valimatu jõud,
et jutskui meie oleks süüdi, et püüdlus, ses võitluses,
kus puudu indki, ei mitte see, mis kubemest teeb lõikuspeo,
vaid pahund sureliku tuuli, kes joogidest on heitnud mindki,
*
ma pole lihtne mees, nad teadsin öelda seda mulle unes,
kui jumalate padu, mind kandnud enda süles, hoop,
piitski pinde karvastand, mul habe küll ees,
kuid usk see varvastand, on lipalopaplätu,
kesk surevate inimlaste ättu,
*
näed tubli turitore olemise tunne,
suigutand on mindki unne, seegi tore viit,
et luule rebind siit, on mitut võimelist ja
kord võimatut pudel-suult võidumekki,
pekki, ma jälle laristan, kord seegi müük saab oma lõpu,
ending is what it is, aga mitte nii nagu isasisa,
kel luulest polnud hõngu, tal ninas karvad sugemete mahti,
no worries, hing edasi, küünlal juba kulund tahti,
mitu, et nalja visata on kombeks,
kui liiv mis juba saanud homseks,
*
viimaks pole palumisest enam kasu,
meil hingedest on kahju küll, kuid andkem asu,
et konstruktsioonivälu, elektrik külas käind,
nüüd palu lahkuda, ta liiga täis, ta liialt näind,
et kodus taas on olemise tunne,
kui sulgen silmad kauge paradiisi unne.
No comments:
Post a Comment