Suure sule suurest sulast

e++e ja taha, ei taha, kohe kuidagi suruda maha

seda tundmust, põuane vöö, eikeelegimaa,

jah just nimelt, 

masinglik mu ettetulemisetunne, kui pärast

unenägu ma langen hoopis unne,

ei tasaseid tulevihke, surund turma udusoonde,

seal kaitstu vimpelsüsti, karm kodukohus,

polnud meie kallimate ohus, ei ükski mees,

kui mehel selle nimi,

kes adund viimseid ja andund kohtupäeva tuulde,

'*'

sealt kesapõldu rümpamata pide, et võllaks saanuks road,

ei mitte need, mis sinu sugemest, su mõistus rikutu

ja frivool, nei sealtki saanud ümbersündi, mu jumal –

ta vasest on ja vasevalajast, ei keegi, ei isegi sina –

va rupa kalapast, ei küsind en masse, või

side, see ainumas side, 

mis meil olnud on endaga,

QandQ

inimeselapsi, see pidi tulema suure tulega, ei

tal näotu on pale, see näole on hale, kanda maski,

ei, ma kordan ei, taha või ette-taha valetatud undistikku,

nei fala, see kurja kaarna tõugu, ma tõrgun nüüd veidi vastu,

ei siingi vastu astu, mul teadmine on jõus, et kaarnast

luuletatud Edgar Allan Poe's, 

ka temagi nüüd paha, sittund meie aida taha,

oh jummel seda õudu,

@

mulle meeldisid need vanad ätid, kel kübar uuril,

uur kuldne peos, pihk sulgund kuurilt ja 

pääsusaba vimpel, kord korrund reas,

sinine, jah must ja valgegi,

mul ilude seas on teisigi mahhinatsioone, ei

esteetik minus haudund hallavõrke, ei

kesta hommik õhtust kauemale, ei

kaugemale piilu sureliku silm, nahk tõbine,

jah siingi, ma palu enesest veel rohkem viiti,

sest sina seal, tuleroa ja pesupäeva vasu,

ei anna endast eal nii palju, et sust oleks kasu,

Ü?

üüü ja uhkegi, sel Siberiga taigast nõud,

must kuldsel punast täppi ajanud on mesinõu,

pott inglistiivul, valget laeva, puri seemnerakkust,

uhke, jah, küll uhkemaidki asund päevapakkust,

mil solarwindi polaarööga on ajand sassi,

kui rahvast on kuid südames on valud massi,

P

aga jutulõngaks, ots see kedrit, ma lausun ühe lause,

ei tea, kas valet, põrund ja läbi venind, au sees,

et kolmat korda kukkund kägu, kell ta sees,

Induse leiutand jumalakäsi, et sa ealeski ei väsi,

mu jummalast on kahju, et teise nimega, ta

hüüti otse hauaärgust, paber siingi on allkirjata,

näed rõõm see kasvab surelikust üle, kui valid,

ei valida siin saagi, usk on usust ülemale,

see, mis tuntud ja tundmatu, ei vinnata

üht hinge teisemast siin üle,

mul pudulojusega samma on silm

ja selle kile.