õun see puult, nali, et
kellaneljateelised, ahta välgu sugu
ja parempoolus vagadussi,
sõimand naglat, nii naglat
paelussi,
meil mõndagi, kel arminäod
verevendlust harrastand,
kastnud suuri, nii suuri, tohletand
ja mulgi-ohtu varvastand,
et keda-mida-millal-kus,
mul tänav Lille, Uus, need ninad,
lahkund buss, kohe kuss
mis pidi viima, sel nimekaim on Valhöll,
pedereerimata tengelpung, rojunahkne,
udusulis, vembla tõugu, isa kodus,
pudel pihus, ohver sisutu ja
saanud vasta lõugu,
meil uue taeva nimi on uue tarva nimi,
tal kole-sarviline, udar põrmus,
põrund Peipsi äärde, mägedel on hääl,
sa sirtsutasi tikutulevalgel,
kodus tuhin ja sissepoole lükat mudamärg,
mul hing su suunas kui, muidu nii muidu,
punetav on tulihärg,
et vastne vaskne tasatarguratsanik, kel
ohtu ei eristatud õhtust, mul multikulti
pidu valla, dark nei hark, tuline
kui kurat,
sa vaat mis kell
on,
kohe kerisele hagu, kõik
pimesi on surnu, ei videvik, ei hämarik,
loit see loigu peegeldussi,
ma pannud sinu mega- vingerpussi,
et raamat, üks ja ainus, sa hüüti alfa,
ma panges omega, lehve, lehve,
homme tuleb heffe, heffe
ja sinul kui sümbolite orja, nähtav
ja nähtamatu, kuldne turi ikkes,
ogaline tanu üll, meelespea, kasvõi lill,
et võitlusest on saanud küll.
No comments:
Post a Comment