Xenien

kes on sinu ristiks kanda ja

lõppeks rippu anda?

kudut saatuse kurrunahka, kibe nagu

too vedelik seal siianõus, soolane kui kurat,

mõdut kulistav tartlane, öeldi nõid või

hiromanti, ei keeldunud jagamast või

kui koer polnud kasski ja kass polnud mustki,

tooru hambaid loopimast vast punet sametit,

piitsu sulle, tal meenus emakomme,

aga täna on täna, ta teadis ja

homme on homme, 

+

nõnna nagu komme, suud torus ja

vile kaiku, 

üle tasandiku ja metsatukka, seal

poisid ehit onni, käär kõndi, madudest mööda,

ussikeele kirik on metsa alla, 

lehekõntsa ja allpool kummardajat, kui

kartulil issanda nägu, suured silmad, musta kägu,

tema kukku, 

issi, palun naambri Ukut! 

ta meisterdamas kratinukku, enne kui

tulemas on kodusõda,

+

mõisat tulnu teadme vakka, suud kõik vakka,

anna ainult ette-taha, 

kubjas, kilter, aidamees, need on

põrgus kõige ees,

kui kuuliprits kord lõika maha,

vilja, kala, lapsi noori, oi kui paha,

jummalal nad ohverdavad verinoori,

püha vaim kord kolme ohtu, ei

hoopi kaha,

+

saun see küdet, palju vaja, 

töö käib mööda kive, kände, 

haigustelgi muret kanda, 

see ja see ja seegi siin on leitu

omal mureranda,

anda ainu medissiini, Messiinas sadamates

suud said noored rüütlid, kes samuti ei

jaksand oma risti kanda,

süda on täis kristalle, neil pisarate kuju,

kui maabunu, kes kaua ujund, Yusuf ibn Ayyub

ajand eeslit risti Jeruusalemma kuube,

tal kuningana aegki tõrgu, kui kuu

mis sirpi, lõigat hõrgu viljapea seest 

seemne,

sest seemnest saanud impeeriumite mahti,

teil teada palju, kuid teadjatele peeti jahti,

+

neid Tartu vürste pan ei tunne, tas 

Poolat liiga venest eri, 

muusikaks on võõras Schiller, 

büst on laual, Goethe poisil teine poolus, 

laud see kreeni,

kiiguvad kui tõde, õigus, siingi katab

koolinoori vaskne tõde, et nöör kui santusest

on kedrat ja Moiradel ei tundeilmu,

kui laps kes kassilaipa vedand,

+

et lugudesse sündinuna kohust pole

sul lugudena elada,

las saatusest saab vesiliiv ja sinu pale,

mis kalgilt ära lõigatu,

kui noore piiga kratt, mis kummund 

kuuse varjust välja oli hõigatud,

*

ambroosia kanna suudluselgi ühte mürki…

Salajane sammas

seal nad ütlesid sõnu, neil seljas rüü,

mis eralduse kunstist üle, üle

nende selja, see mis üks ja üheks saanu:

Kaalo asmi loka kshaya kritpraviddho,

see on surma esimene laul, tal viise meeles

pea, ei segadusse sattujal, kui rongi vile

sind saatma tulnud öösi, 

meie olime seal, lõputu pimeduse äärel, 

kõlgutamas jalgu, laulmas, keemas ja 

keetmas õllenõus inim-suppi,

nii nagu isa kannibal, ta terit noad, kui

vannutatud ajajooni, mil südantmurdev

le blanc, ei, tal nimena see sündi kanna,

mille vastu pole kõrgeid tõuge, 

"valge mehe valget õudu", nad kutsuti ära, 

kui exotica, mis neile võõrast tooni, sulle - 

turmaingli mustad tiivad, nahkhiiri, kajakaid ja 

nende taeva õndsas, pühas, 

seal suured maod proportsiooni, väljas

sellest, et

igaühte kanda võib igaüks, 

§

Panacea, neil tütre moodi, imerohul teised nimed, 

et hoopis minevikki selles ohus,

see tulnud moodi, meil sündi imed:

caduceus ja asklepiaad, üks jõukusele nägu andev,

teine võib kahte kanda vaial, viaal, mis ilu kandev, 

¥

lõuna raha on pehmes puudut, soe 

ja niiske udu sees, mussoon - mu vihm,

see udut, külma kalgi silma ees, 

põhjas koolnutel, kes meie nahka, 

kuldse pale vaagnu tõppe, ei 

puudu rünk, ei roheline

džungli pale, 

iseloomut seda vaga valget meest, 

&

nüüd suigu surijate silm, see üks

ja ainu, reaalsusel on tõde, seegi vale, 

et hääl küll pärast seda eetrisssst

vastu kaigub, 

seal susistab see mao keel, ei Zedong ja

ta armust oma rahva ja selle meel, kui

meil, siis Kungla, 

kui õhtu kollageen on minu rännak

padurate, EI, pahurate sünki, kus

avatud on mitut auku ja meie sõbrad, 

neil seljas rüügi, 

see valge olu olukorda, nüüd on määrit:

verel plekke, spermasoidi, jumal pisaraidki,

nei käärind,

et nüüd on käsil teadvel rände, sa võta tungal, 

muist valgustel on sooja kanda, 

et kui kord on olukord see kokku kutsund

me elu surma lõpuranda*

neil piire puudu ja puudusel on 

omal ülesanne kanda, et siin

kus kodutuli vilksamisi üle akna limpsab, 

teil sooja ülekanne andnud sooja

ja muutnud külmaks selle hinge, kes

kehast aimugi ei osand anda. 

Panavision

Kas olete valmis?- meilt lugusid ei kuule, kui

käsi südamelt, naer kõhus, tõuseb visalt

suule! Et kui su asjast pisematki asja saa, Ei -

näed trammi vile viliseb suuta, sinagi tead, kui

kodutule valge on loojuva tunnivahi päralt silma,

koogit hoolimatta närust ilma,

mille sa kurbusega sünnind, ma olen lihtsate päralt,

nagu meres on lained vasta kivi, (see pisike klibu vää?)

su loosungitel tähemaiku, va libu näed,

libistanud mehevaiku,

otse kurgu roojatorru, mmm porrusupp on 

haritute maitsele, leem see küsi küsimärgita, et

sina kes sa vajat ohutunnet, 

leiad lavalt selle, ossa mullet, moes taas

härrasmehe peks, näe kasutagem ära, meestel

traumalävi murdumise äärel, viimane vintki

äää lõpetanud laulujoru,

kui ma ületanud hädaoru, nüüd

tuisumäe jalamil, lumel vallatu on nimi,

nime symbolid on priskelt suule

kõrvetanud kylmavilli,

sa oled pannud, nemadki enda suhu

selle mille vili

on kutsumatu kylaline.

:-:

X-wingi vihisedes kosmilisse tuulde, filmiõhtu,

see Netflix ja chilli, seal asetasin

kûsimata suudluse su suule,

sõge sõrmgi lipsas kuuma-märga, mul tallad

käitu kui kraabin justkui punast näinu härga,

et sinu hinge avamata võtmest,

kõik kytked, kõik ma ütlen, surut

pärast kummilisse agusihkvalikku, nätsukummilisse

udusogane ja murest murtu, 

kui murest tuntuks saanud spermasoidi, bituumenkate,

teate kyll - see ruberoidi,

meil katustel on meistreid tarvis, ma isaliku 

käitumisse läinud ehk liiga, liiga 

sisse…

5@

salamisi, tasa, tasa, 

meil metsa oli, me võtame kõik metsa maha,

näe looduselgi hallid kirbud, 

suuremad kui meilgi,

ei heterosfääris kummatisi, näoga kummalisi,

tantsusaalis tantsind geigi,

kel pudeliga ankrud surut,

sel tohhoo tonti täide viinuks unistusi,

sind söögu see viimane, sealt metsast - susi!

j^

meil läbisaanux eraldus ja ühe valla vägivald,

kui toredasti kriban kirjaniku, sel kruusateel, valge,

valgem, kirjaniku jalatald, 

saabast parem usku tahut, ei päevamärgist 

poolkuusirpi, ei religioonist miskit jahund,

ei võta varast vaga kirpki,

ses luules pool on oidu, kui

läbi eha, üle koidu - ma sure eri,

megaväixeid surmi,

mul peenutsedes peeniskene

lauldes ületab su keha-nurmi,

kurb, et õnneks tarvis teisi kurbi.

db

nendel mähit märgist naitu selle, (kutsu

nüüd teda), ma küsin: Kelle?

keegi kes sind kõrist haaraks, vaga vesi -

sygav põhi, maga esi-

vanemate kääpakuri, 

no neljast piisab kollektiiviks, 

Või mõnest progest,

Mõnes TiiVis!

Humberti saaga

¶

Seal - vaat, kas näed? kus PollyAnna

sasit pead, tal punased on tulemäed! - ei, 

rinnad kasvagu maadligi, 

see on minu loits ja kärg, et igavene koda -

tempel püha, kutse jaanilõkke kaudu,

ta vaatab sindki, läbi kui sõna

võtnud jalga, ma mõtle sõnajalga ja tema õitki, 

kuu on priske, 

särab kaua kaugelt, inglid kui

ütlesid mulle, see on võit, 

päruspeati liilialeeki, sõnu polnud vaja 

ja koer see haugu liigkaugelt, teise koera liiki, 

ise isandana, neid tänapäev ei tunne, orjal oli põli, põllgi ees, ori langenud on süvaunne, 

siin meil tonneviisi on valelikku, ei pidulikku, kuid üks see teise ära tunneb,

hõlstidele oksa anda,  

tal jalgu kattev vedelik on kume, nad vaadanud on pealtki, neid öö silmi, neid

ma lubanud olen vindu, 

rebit küüntega rituaalselt verd ja

meil susi söögu varjuvendu,

ahh lõppeks kord see padajaani, tuli sakkus, 

niuded külmad, Ei - ma korda üle, kuumad

nende pisikeste susse, kui ma... 

tema südant lakku, see kukkund

otse süvikusse, 

palun ridamisi valvureita, tunded salamisi, 

kelmidest pühakuteks mõni palve on minna, 

kloostritel on seinad kivist, Ei, nad pole perifeeriatõugu, usu alandlikud kõrbekoerad, 

laksutanud oma lõugu, et

see siin - naisesugu, pole hooplemas kurvääri,

lapsena sõin oma õunu 

ja teadsin, selle siin viin kurjast

haua ääreni, 

×

pusse teritanud väetid, alasti päev ja 

paistud kiili, meil loodusega oma orgia,

sel sugudega pole halli tegu, 

vatti viidi, et ehitada üles lossi, tondile 

või muidu nad pidid tulema,

võtma lapsed, neil riided seljas, flöödid peos aga lugusid polnud selgeks, 

selg eks, kui ta sulle keeras, neil musti tähti täppidena tõuku, sündimatta lapsi neelaks

ja väsimusest vehiks õhku

käega, millega ta su südant joonistanud sohu, ei virvatuleta, ei virmaliseta, meil

põhjamaine on suure surve suur suvi, 

meelde tuleta, kelle käes su järgmine on pale, veidi lillakas ja pärjast hale, isas

mardikatel sada kratti töös on, 

et lage, kui raie tulnud salamisi, masinad on lõkendava neitsi nahka, mul

valgust su öös on, oota! - ma ajan nahka,

°

Kafkal oli unistus, see unistus olid sina, 

tühiteotu prantsuse rõdu, kus suitsu kaminana vingus, 

sa olid peale seda, sa olid

veits liiga pingus, 

k

... ütlesid mulle PollyAnna, su tulemiste järgi, vana Passat lõi lõrinaga hambad kokku, 

kui pöörded mul meenutasid sind, su

ähkimise naerul lohku, madal kõht ja

pärastine heiki-hoid, tead nagu kalad

kes seal järve ääres, kohe tean, kohe

kindlasti ei magand,

l

palun luba mulle... - ta ütles, ma olla

sitakoti loendurisse, 

kui palusin talt, et ole hea ja

näita mulle oma tisse, 

nüüd 70 ja 2 on aastaid, tal lapsed suured, 

neil omad mängud, omad teod on karpideta, 

teha maailma asja, 

ma makaagi vana kusi, kuid pead ei saa norgu lasta, surnumerel on surmast teine taju, 

mul alles hing kuid puudu aju, 

kui kuulatan sind kuuga võidu, kallis, mu

kallis PollyAnna,

kes kui kord me jaanipäeva aegu, 

muidu virk ja tore piiga, 

ei jaksand sõnajalga kanda,

mu kallis, mul liig ja, 

mu kallis PollyAnna. 

paradiso luftë

keegi otsind on tulesuuda, ei miski,

ma ise tulisem kui valu...

– võit ja pärus

nüüd kõik see pere, kärg mis veatu, vead sel 

kellakuuesöögi juures, kes ülem, kes alla,

toodud vagabundi kehalt sünnimärke loendades,

et isasisa, tal verel vendlust kantud, kuid õed,

need tal peksa andnud, koristatud tuba, seal me nähtu,

et peremeheta on naised liiga kähku, kord

andnud otse rusikaga, tal otse makku,

*

ma teades kohe seda tõrgut, see hõrgutõugu hilisõhtuoode,

kui taevas läitel kullast tähti, planetaarne pidupäeva noode,

meil mangilik on kollektiivne teadvus, ei

teadvel see, kes katsund mitut tussi, 

siingi, ma riimin sõna ja teise pere, näed ongi – ussi,

*

tean öelda on kole, ehk koledamgi mitte öelda, kuid

maailm on habras tõug, sel sõnal kohe valimatu jõud,

et jutskui meie oleks süüdi, et püüdlus, ses võitluses,

kus puudu indki, ei mitte see, mis kubemest teeb lõikuspeo,

vaid pahund sureliku tuuli, kes joogidest on heitnud mindki,

*

ma pole lihtne mees, nad teadsin öelda seda mulle unes,

kui jumalate padu, mind kandnud enda süles, hoop,

piitski pinde karvastand, mul habe küll ees,

kuid usk see varvastand, on lipalopaplätu,

kesk surevate inimlaste ättu,

*

näed tubli turitore olemise tunne, 

suigutand on mindki unne, seegi tore viit,

et luule rebind siit, on mitut võimelist ja

kord võimatut pudel-suult võidumekki,

pekki, ma jälle laristan, kord seegi müük saab oma lõpu,

ending is what it is, aga mitte nii nagu isasisa,

kel luulest polnud hõngu, tal ninas karvad sugemete mahti,

no worries, hing edasi, küünlal juba kulund tahti,

mitu, et nalja visata on kombeks,

kui liiv mis juba saanud homseks,

*

viimaks pole palumisest enam kasu,

meil hingedest on kahju küll, kuid andkem asu,

et konstruktsioonivälu, elektrik külas käind,

nüüd palu lahkuda, ta liiga täis, ta liialt näind,

et kodus taas on olemise tunne,

kui sulgen silmad kauge paradiisi unne.

Suure sule suurest sulast

e++e ja taha, ei taha, kohe kuidagi suruda maha

seda tundmust, põuane vöö, eikeelegimaa,

jah just nimelt, 

masinglik mu ettetulemisetunne, kui pärast

unenägu ma langen hoopis unne,

ei tasaseid tulevihke, surund turma udusoonde,

seal kaitstu vimpelsüsti, karm kodukohus,

polnud meie kallimate ohus, ei ükski mees,

kui mehel selle nimi,

kes adund viimseid ja andund kohtupäeva tuulde,

'*'

sealt kesapõldu rümpamata pide, et võllaks saanuks road,

ei mitte need, mis sinu sugemest, su mõistus rikutu

ja frivool, nei sealtki saanud ümbersündi, mu jumal –

ta vasest on ja vasevalajast, ei keegi, ei isegi sina –

va rupa kalapast, ei küsind en masse, või

side, see ainumas side, 

mis meil olnud on endaga,

QandQ

inimeselapsi, see pidi tulema suure tulega, ei

tal näotu on pale, see näole on hale, kanda maski,

ei, ma kordan ei, taha või ette-taha valetatud undistikku,

nei fala, see kurja kaarna tõugu, ma tõrgun nüüd veidi vastu,

ei siingi vastu astu, mul teadmine on jõus, et kaarnast

luuletatud Edgar Allan Poe's, 

ka temagi nüüd paha, sittund meie aida taha,

oh jummel seda õudu,

@

mulle meeldisid need vanad ätid, kel kübar uuril,

uur kuldne peos, pihk sulgund kuurilt ja 

pääsusaba vimpel, kord korrund reas,

sinine, jah must ja valgegi,

mul ilude seas on teisigi mahhinatsioone, ei

esteetik minus haudund hallavõrke, ei

kesta hommik õhtust kauemale, ei

kaugemale piilu sureliku silm, nahk tõbine,

jah siingi, ma palu enesest veel rohkem viiti,

sest sina seal, tuleroa ja pesupäeva vasu,

ei anna endast eal nii palju, et sust oleks kasu,

Ü?

üüü ja uhkegi, sel Siberiga taigast nõud,

must kuldsel punast täppi ajanud on mesinõu,

pott inglistiivul, valget laeva, puri seemnerakkust,

uhke, jah, küll uhkemaidki asund päevapakkust,

mil solarwindi polaarööga on ajand sassi,

kui rahvast on kuid südames on valud massi,

P

aga jutulõngaks, ots see kedrit, ma lausun ühe lause,

ei tea, kas valet, põrund ja läbi venind, au sees,

et kolmat korda kukkund kägu, kell ta sees,

Induse leiutand jumalakäsi, et sa ealeski ei väsi,

mu jummalast on kahju, et teise nimega, ta

hüüti otse hauaärgust, paber siingi on allkirjata,

näed rõõm see kasvab surelikust üle, kui valid,

ei valida siin saagi, usk on usust ülemale,

see, mis tuntud ja tundmatu, ei vinnata

üht hinge teisemast siin üle,

mul pudulojusega samma on silm

ja selle kile.

Pühendet lauluga

+

seal hingedena tagatasku orgu

mul juhtind vead, kui armaada

kel räsit pead

üks idee, neid meil on mitu, 

mis kutsund relvile, haarama

üleskutsetest kui päevakoera

liberajast, 

aga ma teadsin sünnivalu kiuste, et

mu lõpp on algusega samma, 

neil, kes defineerimata helgenahksed

on hinges mustad süvikud, ma

tean, meil olid odavad, nii odavad

ööd, mil kaotsiläinuil kasvand süda

lausa seitset tölli, ei kaitseks

saarlastel üht aimu

kui Kihnu äärset vainupead, udu merejoomel, hallid suitsurahnud, 

otse rannalt, seal puhkamata laka peal

on kodutus kui äärivaimu, 

d

nüüd sõnum on selge, kuid pole selged

pead, 

et rõugevalus, sünnitus on omakohtu soos,

virvad tulukeste valges, silmad

tõsiuskse pendelkiuste kaetud kõikse kaunimaga, kristallid, smaragdid,

eestlase egalitaar-tahvlid, kutsund natosmaise heaolukoja esimeesnaise presiidiumbollocksi, et neil

kes muidu nii taltsad ei tuleks viha andi, 

neil kes muidu, rind nii kummis, 

ei oleks nii head, kui seal ülal pandi

mõni usk suruõhu alla, 

f#

üldiselt oleme siin kõik haldjad nei fairied, vikerkaared taevas, mõni kääbuski,

kui kullapajata, 

meil euroliidu suguluspuud on kuskil ida ja taeva vahel,

ei sest saastu rohelised väljad, 

elekter on tasuta, ei seegi keski pudrunui, 

kui nägi kullat peegeldussi, 

lõi läbi ja lõi lõhki, truspa käivitu, 

käi vi...u, vasta vastikut salaussi,

varsti jälle on hard rock laager, 

nüüd ingleid seal kohatud

on deemoniga samma, 

seep sambal on eestlusele geosfääri, 

et jõulu asemik on jälle nääri,

6

mul muidu lihtrahvataoline on eluolu, 

mõni rutska, nukid pärasoodu, 

verine pale, naha alt kõik, 

udus ma tunnet unistamata unistusi,

siililaadne filigraan ja mõni

paleus verekoera ohtu, ma ei taju õhtut, 

ma olen see,

y

kes valikule seadnud kord on tõmbed, 

ma pidavista olema see naljanumber

elu kõverpeeglis, mul klounnaadist

aariani on munerebulööki, 

ei lähe sisse mul see mõte: sant ja

selle kopikad, 

ei lähe sisse mul see vaestemaja sööki, 

7

jälle see sinu 

ja sinust õhkuv vabavallavoli, 

Kiir kõik kutsund võttemaie, võeti adrust

päevalõpuheina, eestlaste rannajutte, seep

see hõbevaramu, 

Liblemoodi moodi lännu, egas

Kui teaks et purju ei tee, siis ei läheks vist tilkagi alla,

see meil ooper, mida ette kandnud

generatsioon ja päevalõpuvile, 

mõisnik juba, nüüd see riikki, laulab

monopoli laulu, 

8

et sa liiga teadvel eip püsiks, 

ainult vatti ja vilet, haamer peatund õhus, 

miilitsaga kärbsesilma tõtt, 

küsimusi ei küsiks, 

nüüd on võimud ohus, 

õhkõrnas sügisrohus, 

hoovil paistmas viimne päike, sol

see teiselaadi, maailm on alasine, 

laulmas kandlega või ilma, 

laulmas ilmast ilma, 

rõõmu serenaadi! 

Turma sulast

Küps, kui kukkus, 

õun see puult, nali, et

kellaneljateelised, ahta välgu sugu

ja parempoolus vagadussi,

sõimand naglat, nii naglat

paelussi,

meil mõndagi, kel arminäod

verevendlust harrastand,

kastnud suuri, nii suuri, tohletand

ja mulgi-ohtu varvastand,

et keda-mida-millal-kus,

mul tänav Lille, Uus, need ninad, 

lahkund buss, kohe kuss

mis pidi viima, sel nimekaim on Valhöll,

pedereerimata tengelpung, rojunahkne,

udusulis, vembla tõugu, isa kodus,

pudel pihus, ohver sisutu ja

saanud vasta lõugu,

meil uue taeva nimi on uue tarva nimi,

tal kole-sarviline, udar põrmus,

põrund Peipsi äärde, mägedel on hääl,

sa sirtsutasi tikutulevalgel,

kodus tuhin ja sissepoole lükat mudamärg,

mul hing su suunas kui, muidu nii muidu,

punetav on tulihärg, 

et vastne vaskne tasatarguratsanik, kel

ohtu ei eristatud õhtust, mul multikulti

pidu valla, dark nei hark, tuline 

kui kurat,

sa vaat mis kell

on,

kohe kerisele hagu, kõik

pimesi on surnu, ei videvik, ei hämarik,

loit see loigu peegeldussi,

ma pannud sinu mega- vingerpussi,

et raamat, üks ja ainus, sa hüüti alfa,

ma panges omega, lehve, lehve,

homme tuleb heffe, heffe

ja sinul kui sümbolite orja, nähtav

ja nähtamatu, kuldne turi ikkes,

ogaline tanu üll, meelespea, kasvõi lill,

et võitlusest on saanud küll.

Wannemunne

Pauluse kellad hommiku kumas, löök, löök,

löök see kaigu läbi usu, 

usu või ära usu, jumalal on siingi 

liiga palju ära teha,

flamboyant roka-kaarnad, lendamaie,

see neil osk, osk küll sinu usust ülemaie,

et äratundmist vääriv see,

kel pahuks aeg ja mureks meel,

clairvoyant, keda uskuma me peame,

hirmul suured silmad, säratud ja

veretud, 

kui kulli murest suureks saad

ja haistingule hädaohtu nimeks

pole antud veel, meil

pärasoodu inemine alasti

on koduteel, karmid

õhtud –

videvik ja tusatuul, kella kauge

tudu-kuma, kastnud vendi, õdesid

ja alluma

pannud neid, kes selle vääris,

*

kääris oma käised üles, palun elementaalseid,

jah just, neid errita, riiklik televisioon,

mitte see, kes pimesi sul uskuda laseb,

näed usk on uskmatuse esimene samm,

palang ja hetk selle tõelise vahel,

eellanne lausa,

kausa-

alsus paratamatu, piduste pindmiste aeg on tulnu,

tulnukad, Mos Eisley, et kes siis tulistaks esimese,

näe, siingi otsustab otsustamatus sinu kahjuks,

vahva pahalane lapse-ilmsi, näiline parangamatus,

paratamatus, et voodi all on kollid, neil

nõme-tõsi-näolised on... füsiognoomia,

ma õpetan neid lapsi, ütlema kurjadele

pintsaklipslastele, must-valged,

et nõnna on õige, õigemastki õigem,

*

rohelistel rüütlitel on armulauast väsind

nägu, see varasemat ahmiv, 

õhku, kui ikoonidel kuld on sulat propa-

gandistliku ministri kemmerguks,

superluks – meil haavatavuse inglipead,

jõu ja tasa, tasa ja targu, -kaalukuse

vajamatu näilisus, nüüüüüüüüüüüüüüd

näilikust tõelisuseks on üks öö ja üks päev,

sol see sümbol paragoonist, mäletate

eestlaselgi see, et hirm on püüli

pannud sõeluma,        need püksid,

off with their head, get to choppamaie,

*

ja kui segaduses segaseks jääb see,

siis tea, sa alati tead, mis salati seas,

ei sigadele ette pärleid enam

visata, näe kellad taas, 

Paulus, sa mind kutsud, kuid

hinge ei saa, esteetilsuse vatiks

on palund pahemale liikuvad,

need kes pudistanud valget saia

kõige paksemale, tuvile

seal kandlelaulu keskel,

*

Wanemuine kandle healed,

aja hääled sisse, kõrvus kohiseb,

silmis muliseb, aed see õele jõgi-ohtu,

jõgi voolas mööda kõhtu,

sündinud on omariiklus,

ei sündinud on eksistents, see laulust

tulnu osa, osakeste asjaosav tants,

eestlane on targu töökas,

see sealt aja-alult, lakapealseil

lambasilmi,

"Vana munn, anna kannel siia!", ütles

õigetpidi Ants,

*

meil laulust saanud kakofoonia,

kannel kütteks, külm on, ei

usu, kasinust

meilt nõutud,

et taara oma õiget kohta

masinast on leidnud,

*

sealt tuleb päästja ingel musta-puna-kuldseil,

pead on raiumaie, raju teadvel-oleku pidu,

sul on seal üks jumal, kuid mitu jumalust,

kosmos, avar ja padura moodi, uppund

imik-kaheksajalgseid, ulpimas ja lidu

maagiliste tundmuste südasuvistes,

igi-igavike, ajutute-huvitute seas,

need sead, kui nad teaksid,

meil kuldsed on nöörid

ja nöörid on kaelas,

kael see leitu,

kuid puudu need peaksid,

*

kannatustest välja tee, 

on üks ja ainus see,

et võtad kopsud täis, õhku magusat,

kui leidub veel, siis sa tormad,

tormamata liiga, läbi

ja näedki pimeduse südames

pole muud, kui uhhuud, mille

vääring on uskumusest kajamaie,

kajakad on Freudi vabadus,

eestlasel on Vanemuine sitsiv Tartu

künkal,

Kajab kallis lubadus,

feminiinseid õdaku-momente,

mul tujukust ja kuraasi, nagu temal,

nagu emal,

kes lapsest teinud arlekiini,

*

ma nüüd ütlen, see laps oled sina, 

see laps on viingi, see maa,

see usk, see eksisteeriv

peaaegu tajutav ühtehoidmistunne,

ma kohe unne, pead mul hoia,

mu kallis kodu, 

kant mil nime andnud, 

see kes kord on 

kannelt kandnud.

Díky moc!

hiliste õhtute mage kaja, koerad on õues,

mõni mängib korvi, kisa ja närakate njäugumine,

kajakad sõid valget saia, pudiseva surma

terav-tilist segadus,

    pärast jaane, pärast jaane, 

    kohe on jõulud taas,

*

surivate leelotajate magus-märg unistus,

persed upakil, näod sinised,

metsavaimud kandle viisi, ebaharilik ja ossa mait,

siingi, rahvusel on puu,

    kuid puudu vaik,

*

raudürdi värvi sina ei tea, aga

sa tead rauda, kui see punni, ürti –

kui see sunnit,

    sõja lõpud on kõik magusad,

mõne vilja taoline, maitsest mekutajani

on vaid mõni pilk,                mürki meki taeva-

ohtu,

    pelet agunaid, filigraanne ühtehoidmistunne,

me vagat hinge,    kata, kata, kata,

aga ma sulle keeran: ata, ata, ata

*

kui palju raha sulle alles jääb pärast seda,

kui jätad ostmata: kohvi väljast, selle topsi

rohelise lõustaga (Medusala vist),

koleda autori koleda raamatu, kole vist sisugi,

    kõik selle, mida ostma ju peaksid, va

konsumaator, eerija, kapi-kapitalist,

    ma nüüd olen kuri vist,

*

ära löö litsi laiguga, lits see oled sina,

anna hagu valguga, munn see munaohtu,

saanud vastu kõhtu, sellest ka see vimm,

Hermann Simm, tuld anna tallaga,

Tallegg on tulnu koju, 

    iga riik on vallaga, vallata ja vallatu,

*

eestlase paragoon on suur oht, mis ilmub igast ilma-

kaarest,             ... on suur oht, mis ilmub ilma neitsita,

Maarja sel nimeks, Lutheri soodu, usku vaid imeks,

mõnda veel, kel Mammonasse polütehnikumi, -gaamigi,

    anna aisakellalöögiks üle aisa vihta,        saunal magus

    põli, kasvatand on kerisele kusejaid,

rikkaid ja vaeiseid ja näruseid, Pelle, kust sa selle 

    tule said,

*

meil tgelt kaheks jaotund on poliitiline traktor,     põld

see ikka kündmata,

üks see räsib ohvreid ja omakseid, teine piilub

rahva upper-urru, mõlemil on veri kätel,

    lagast pööbli tänavaid, puhtad ja veatud, ehit

    nende laste verega, kelle elu jäi kummi ja kummituse

vahele, teate neid, neidised ja pärast-kuute, 

    õhtu vaid, kui riigikogu upperkuute,

meil tänavail on higi ja on higi ja häbi hais,

kuid inimesi pole, 

neist on ammu, see masin(lik) vali-tusse lihtsalt kõigiti,

õdak põigiti, üle käind,

*

ma tahan vaid, sind ja sind ja sind, puudutust ilma,

et ilmast ilma see vaim, mis varem üle käind,

saand piilud silma, kõrbestumine ja veeldamine,

kahel transfoobial silesinitargutamine, juuksed lehvi,

lehvik ka kollatõvel, enne kui haigusest saab nimi,

    ma tahan vaid, et sina, kes sa kuulad ehk kuuledki,

ma tahan vaid tänada sind hommikuni.