Milmil ja vahet pole

Vajajatest lähemalt, kui lahke ja lubamisest edasi,

sealpool kaost ja korda, et siis vimmas rinnaga,

selg kaardus, koondunud karjeks nende teiste taevaste poole,

veel naridest ja nendelt kukkujad, plakatid tiinekal seinal,

System Of a Down, Pendulum, Prodigy,

kakofooniast harmooniasse tubli ja tükk maad minna,

La Dolce Vita või mõni teine punase huule kandja,

haaratud mehe kätesse, lumm ja iha, kõigest lumm

ja kõigest iha, punaste huulte multiplaaž,

Pärdi ja voolava vere saatel istuti loojangule ette,

vana maailma päike kõditamas suremise siluetti,

naeratus venitanud nihilistlikke suundumusi,

kangeks ajanud põsed ja nende põskede sarnad,

sile ja kare üheaegselt, vere ja veini plekid segamini,

Lacrimosa veel jäänud ja kumerate objektide haare,

kokkupõrke eel, heli rebimas rahult nartsu,

taskurätikuteks õmbleja nende teiste taevaste taga,

kohe siin, vast juba kohal,

Leela võttis tüki juustu, mis maitses ja sulas

nagu iiris jaheneva õhtu eel, kusagil eestlase koridoris,

sandaalide ja botaste hais virgutamas nina,

oliivid jäeti koju – kartuli ja liha vabariik,

mageda ja terava maitse vahel lasub aeg,

aeg mil antud elada ja aeg mil antud surra.

Lubamise hoolest

Lahkugu koledad kuued, silmad vesised ja pahupidi,

õigustuste ja valede virr-varr, narmas-naeratus, omaette ooper,

siis vandugu veel sead ja nende kärsad paremaid palakesi,

vandugu seal, kus pole mind ja minu kuningriiki,

tõre-türamaiguline, pärast feoodi ja keeldutud kummardusi,

naiseks olemise pahupoolel, mehest veidi vasemal,

"koos loome me midagi enneolematut", kui vaid,

kui võikski, aga siiski mitte,

sest pööratud põse ja löögi vahele saab vaid aeg jääda

ja aega mul pole, kas pole tore,

nüri nuga ja tilgake verd, kupitsad smblased –

aetud piire ületades, nendel, kellel jäi puudu olemisest,

sai võidetud kodutunde tarmukas soojus,

kütkestava leegi peegeldus jäistel akendel, 

rihma ja noaga, habe ajamata, nõretav valelikkus,

barista, kelle kohvised sõrmed ajasid kubemesse vagusid,

neeldusid mööda soonilist ja nahkset tandrit,

lahkugu segadus, saabuva valguse avastus, 

lubamise ajastu, saagu, saagu, saagu,

et rahu ja vimmusest roiet, kadunuke kallis,

keelitada uskumise tähe all, piisab armastajatest,

loobumise kuldreväärist, nahkhiire tiib ja rebase händ, 

sureva kaelkirjaku karje veel enne,

kui lubamine saabub koju, juba saabunud,

puhastab koridoris saapaid lahingumudast

ja astub, mehise natuurina, tuppa,

laud juba kaetud, pirukad soojas.

Mökitajate uuest kuuest

Sellel, näiliselt kuumal suvepäeval, 

mis sama palju päevi tagapool

oli lasknud sündida oma värvitul kaasal,

ei kantudki niivõrd läbipaistvaid hõlste 

ega surutud suust sisse seda head-paremat,

kusagil agulitaguses uulitsas, enne rünkrohelist vaksalit

ja tema eest läbi tossutavat vedurit, kes maona siugles

lõputa metsa ja taeva vahele,

keelitas üks koolijüts teist suitsule,

sigeretiving hinge all, paelus neid marakratte

lähedalasuv sipelgapesa, 

mille asunikud oma mõistmatuid hiiglaseid

tähele ei pannud või siis ignoreerisid sellise aplombiga,

et mõnel teostamatul härral oleksid luksed tekkinud,

neist marakrattidest oleksid saanud härra J.

ja härra P. , kuid kui nende elude ja olude vahele

poleks lipsanud nende samade olude sunnil 

sündinud surma, kes oma doomino efektiga

sünnist oli valinud võtta viimast,

oleksid nemad vististi kärsatanud viimase kui olendi

sellest roigastest ja ussipurust kootud pesast,

aga seda ei juhtunud ja kui surm oli võtnud selle,

mida võtta andis, jättis ta langevate lehtede salus

männialusele sargale ühe võõrapärase galanthuse,

endal näotu ilme tõmmatud viimaseks irveks,

kui seda näha oleks suudetud,

nüüd suurte kivihiiglaste moel, 

ehit mööda venepäraseid jõgesid, kannustasid mõnede vaimud

õhtukristallidena suve esimesi kiiri, 

kinkisid puutepunktide võluväge oma sootutele kaasadele,

aegade vahelduse ning mõnude eel,

sood kõik upperkuuti, mõnel linn peal,

rist ja omasoodu, palgid kõik Maarjamailt,

ehit mööda venepäraseid jõgesid,

see ja mõni teinegi, kihulaste pärismaa.

Giraffe Futuura

Sellel samal silmapilgul, kui üks meist teise jättis,

suri kusagil kaelkirjak, 

vajutas oma kohmaka kaela vildakil õlale

ja paiskas maha oma vägeva kere,

laigud kui mustad augud, päikese hääbuvas siras,

et roiskumisele ei jääks jalgu

ühegi irvitaja lõust,

et kallimaks kui minetatud,

saanud vääringu ja vääringule vastava templi.

Ülearuste taakade bestiaarium, mille ikonaaž 

meid kõhetuid koletas, 

samas kandis ka toredust teadvuse kestes, 

kallid ja kullast, kasvueale vastavuses,

põnnidest küll üle, kuid mnemooniliselt vahetud,

kussutasid nad meid unele,

hordides kalleid ja hordides kuldseid.

Segades välimist peetust teise mustriga,

süveneva pühamehe pilk,

pillimehe moodi pika iluga, siiski pill,

millel puudu mõni vedru ja rattake, 

traat ja keder, heli ja noot,

vesi selle veskile, hoop selle makku,

aga võidus kindel, selle janu kustutatud,

et maailma loomisele jalgu ei jääks,

su sirkel päripäeva.

Ealden ehk kapteni logiraamatu esimene seadmus

Nõnda, nagu nüüdki Joonase kombel vaalasuud on paotatud,

ei kõnele surnuteriigi esindaja selle valvuri keelt,

kelle õlul torm ja tuli-vikat,

kelle sundusliku ja mõnigi kord andumusliku naeratuse taha

jäid otsustus ja sellele eelnev vaimuvärk,

nagu igaühega, nõnda kostitas ka tema oma vähest aru

pikkade mõtisklustega tühistest asjadest.

Neli tolli edasi, süld veel mõõtmata, 

korra ja kaose Nautilus ning meri, kelle piisk-suudluste

rodumus kastab kauneid naisekujusid

pikkadel ja sügavatel fregattidel.

Padade ja valge kastme sees hulpivad molluskid,

võtnud oma manustajate pilgud,

krigistavate hammaste ja koduigatsuste päevases unes

vallatleb meremehe kotermann, 

nagistab lahti kõik tapid ja koormad,

ulub teise tundja kuuni, kuni muud pole jäänud,

kui vara valminud migreen ja skorbuut,

hambad, kui ehted valgetes kaeltes.

Käsundus, mille suurustlev hoiak meidki nõutuks jättis,

argonaudiline, kuid siiski meie laevale omane,

sihiks kuldvillak selle teadmuse näol, tõde kui selline,

aga siht, mille käegakatsutuvus jättis soovida.

Lõpetuseks ja uue jätkuks paluti meid nägusid näidata,

kirjutavate bardlaste suletäiteks, kiidulaulu sõnadeks,

hei-hoo, hei-hoo, hei-hoo,

taht on juba läbi, nüüd veel unele, 

udupasun kaigub, nüüd veel ärgata.

Nüüd me ärkame.

Maarja trefool või kellestki targem

Nagu akendel nöörita, nöörita poodaks,

kelluke udusulise peas ja keski veel, 

veel enne mitmemanajapäeva, kunstnik nimeks –

artisan lausa, ei-tea-mitmendat manajat,

lausa tuulispasaga võidu, suurema teadlikkuse poole,

kelle hooleks on poodu ja see mis loodaks.

"Otsib, ajab hõlpu taga."– kellega, kuningaks,

siis, tänu tundmata, võhmast ja rihmast võidunud,

otsingu taga, pärispäev ja horisont ilma seda liiki purjeta,

valge, valgem, valgem kui effemmi sahisev staatika,

neile, kelle kodu oli jäänud salasilma taha varjule,

neile – mureta määrdunuile, neile seal.

Koguks, kelle kogus oli salamandri tarkust,

hoiak selline, hundinui ja hundivesi,

mõlemis mõtlemisvõimet, paadunui huvidest,

Peipsi tagant toodu, Peipsi taga loodu,

sünnitanud viite imet, imenud pöidlast mööda,

otse allikaisse, teemantite mõõtu ja andmata,

neist siis uksed, siinsele tulevikule, 

Peipsi taga poodu, Peipsi taga, nöörita.

"Sind – va vaskussikest, teadsin Aadamast.",

nõnda teati meidki, varandust natike, tutike püsti,

purpur-päike, purpur-päike, purpur-päike,

aga need, kes olid unustanud looja karja igavese elu,

lubadust kandmata, tubaka ja viina, mõdugi haisu sees, 

oksendav Jeesus-laps, joobunui unes, mõni nägu veel.

Aga Maarja oli läinud, ürp see üll, külmast räsit,

kivikujude emand, nende surnute eest, keda veel ei nähtud,

ta nuttis…"Aga Maarja oli läinud!"

Torkijast ja tolast (mängi jahedat)

Mõned lained meie mälestuste merel,

mõni pihl ja mari selle tarvis, 

sirelite ja toomingate teadvus-kestev aroom,

mootorimürin ja kuuri alune masuut,

isa tuli koju, isa tuli koju,

siinsetel on palju öelda,

kui kaduviku suletud uste taga lasub pimik

ja fotonurk oma sünteetika ja tilkuvate polaroididega,

käsitsi tehti seda ja teist, käsitsi nauditi ennast,

ajakirjadel oli peegelduv kate, lõhnas saladuse järgi,

siis kõhutati naerda selliste suunal,

kes ei teinud vahet, pätimütsike ja soe pirukas,

hakkliha ja sibul tilkunud paberile, krõbisevad kütked,

viimased kroonid, õhtuks tuleb tasa ja targu,

"atva, atva, atva" – jooksvad koolipoisid,

higi ja häbi hais peidetud jäikuse taha varjule,

näha vaid nende sisemiste laulude saatel,

kuni möödunud aastatuhandeteni, kuni nendeni,

kes pole palunud end tappa.

Vaskpeegli lauluke

Seal – teise taeva, teise tule valgel,

kord ütles, üks meist näotuist, et siis kui need, 

kes valjemalt vagadust on kiitnud, 

langetavad tühjad pilgud,

saab vabaks tõelise pale ja see mis kirjutatud

ridade vahele, avab end eba-mõtlejale,

pisaras peegeldumas see tõeline –

kõigi müstiliste andumuste varakamber, 

filamentne kuid kõrvulukustav tasakaalukus,

et kõigis neis, kelle vaim üksikuid radu oli käinud,

üksikuid palakesi närinud, üksikuid kuid kindlameelseid 

sõnu üksteise järele seadnud, oli tõusu ja gladiaatorliku sihi 

mitmepealine lohe, või vähemalt selle lohe hing,

essents essentsi pärast on küünlale hakatuseks,

vaskpeegli ees mürri põletav mudane munk

ei leiutanud uusi sõnu, et avada tuleviku väravaid,

vaid küündis oma pika teadvuse laengus

enese loomingu avastamata radadele,

seal sümbolitega ukse taga kohtas ta teist omasugust,

lollitamiste ja tõsiduste vaod, küntud aja poolt,

näotus veel hingepõhjas, peegelduva vee taller,

altar, valgus selle suunal, miski veel,

siis vaid vaikuse hetkeline palang,

kristallide ja superkuma sees, 

tajutava tundmuse ja vaheduse särin,

monumentaalne olek, küündinud olemisse,

miski veel, kantud rõivad, 

punase ja valge magus-mõru nõiv,

miski veel, udu sulgi kitkuva taadi taskus,

miski veel, seismas õhtu ja hommiku vahel,

miski veel, sõrmed vaheliti, sõrmused mutta,

ja pärastlõuna päikesest mööda, järgmise hommikuni,

hommikuni, mil tohtis nutta.

Valijatele ehk sünodroomide keskmest

Nendest sai meie valikute turmtuli,

ootamatute plahvatuste hilinenud kõla,

hilinenud kaja ja miski veel, see miski,

mis nimetamist ei vaja, see miski, 

kus avaldub kandjate pärus, näotu seeme,

veel idanemata, äsja heidetud, 

lennul unustanud oma tiivustuse,

aga siiski, veel nad hiilivad kõrvust mööda,

teadmiste koletu ja valju tõesus,

unustuse määramatus, ehk teise selja tagune,

kuid need olid need valijad, kes lõkke valgel tantsisid,

pidused silmad peegeldamas ajatuid tõdesid,

aja sooned voolanud välja, hapnikuvaene veri,

ristidel lebavad kaelapruukijad, 

vihaste meeste ja naiste mahl, kannapööre paratamatu,

et virtus harmonia, et selle sarnane,

tüümian su isa haual, valged õied unenägudesse,

väravad ja nende väravate tagused kirsipuud,

meie reisi tähtsus ja sellest loobumine,

et saaksime kaelustada neid, keda pidasime unustatuks,

nüüd siin, müstiliste düünide tolmus, neoonsed osakesed,

kõigil tema tumedast ainest autogramm,

toodud siia sinu uskumiste tiivuliste sõnadega,

olemise tõestamatu üdi, 

voolanud esimese puu esimesest sapist,

kõik sinu oskused, hetk nende seadmustest,

veel mõni avastus, veel mõni kord,

siis paradiisi koidikul, valguse võit,

sinu nägu ja nimi kogu asjaajamise toreduses,

tänutunne, täna, see saagu,

tänutunne, täna, sa oled.