Need preilnad ja eilse bahaamest (kui seegi)

Kui ta avas oma kompleksuses need rinnahoidja 

paelad, dünaamiline pilk rebimas kihte mehe kordsuselt,

üksindus peaaegu läbimatu, saanud läbituks,

et kõigest millisekundi jooksul tingida

oma surma hinda,

selle elu nimel, mida paljud otsijad on soovinud,

need, kes vagadust ja selle põhimõtteid ei vaja,

kuigi üksüheselt pole mõistmine 

end nende juuste alla kinnitanud,

kui ta avas end mehele, naisele,

sellele, kes seisis tema ees, kui vääritu,

kui paljunäinud, kui seltsiv oma tarmukuses,

konfliktne inimsugu, see esindaja, kelle ridadest

on heidetud teisigi mehesorte,

seal heitmise janus ja hetkel,

kostis hinge salasüvikust kume heli,

mõni kuppel ja kell selle all, kume heli,

mõni torn ja kõla selle kohal, kume heli,

mõni avarus ja mõistmine selle vahel, kume heli,

selline mida sünoptiku heaperemehelik 

ja samas valelik grimäär ei näita, ei kosuta,

ei jaga oma seltsilistega,

vaid selleks, et lahkuda selle sama avatusega,

millega kord siseneti ruumi.

Härra J. M. Nunocque ja palaganist

Meile, tahumatutele, keda mitte selle hüüu väärilisusega
pole kannustatud, said mõned autorid ja connoisseur'id

kõige tähtsuse allikaks.

Et nendest, kes ütlesid selgema sõna ja kindlusega,

mis pidi hea ja vääriline olema, 

oleks saanud ka nende ütlemiste ja äärmus-väidete

kindlameelsed kandjad, hõbekõridega pastorid,

usutunnistajad ja meistrid. Esindajad per se.

Sest kui tuli aeg ja ruum selle tarvis, et olla kohal 

ning kannustada neid kes peale maitsmiste 

ka mõistmistega nõuks ja jõuks oleks,

ei nähtud suunda mudivate Peleuste ja Phocuste

tagant enam tõe värvi ega pitsatit,

mis selle vandekohasust kinnitada oleks võinud.

Kui kutsuti meistrite meistreid, ei tulnud kedagi, 

kui aga lasti kuuldavale kadeduse puistest

mõni helk tänapäeva kirjandust ja selle muistseid visuaale,

komberdas kusagilt tänapäevatusest välja

üks väliselt närune, seesmiselt kuldne isik,

tema odöör ja ööd mil ta seda lõi,

kandsid plekilisele märkmepaberile

kõikse kaunimaid värsse ja arutlusi neist,

kõikse teadvustusi eludest ja oludest.

Härra J. M. Nunocque polnud autorite lemmik, 

sest ta uskus, et kanal ise pole seda läbiva energiaga 

muul moel samma, kui solk ja toru millest see läbi tuleb,

looja kusagil teisel pool, teise ukse taga,

võõrapärasema lavatsi peal.

Kõigest rääkides polnud ta ka enda lemmik,

kandis päevinäinud sumadani ja leelotas laulda

laule, mida meie omad ei mäletanud,

ehk just nimelt selle tarvis, et mitte meeldida,

et olla voolule vastu, sest nii on selgust rohkem,

nii ta pidas, nii ta tõdes.

Kuid oma voolujoonetuse juures väärtustas

ta isikupära seal kus see pidas vastu,

ei kõnetanud kui polnud tarvis, nii ta pidas, nii ta tõdes,

et see, kes tema südame õilsaid keeli, nõnda on kirjutatud,

asjaosava täpsusega mängis,

oli ise kõige tundmuse taga varjus,

peitis end tärkava kollasuse eest, kui munast sai kana,

kui kuust teadlikkus, et siis röövida süda,

mitte mehelt kui selliselt, vaid tema näolt,

sellelt näilikkuselt.

Kui ta aga vanuse kurja tahte tõttu, 

küllalt nägusid heitnud, sai selle tibu sealt kollasest kätte,

kandis ta teda ehtena oma väsinud kaelas,

sooned kõik pingul, kuldne läige heitmas meeli,

selle armastuse Orodruin.

Kuid kui tuli see aeg, neist kes valinud lahkuda

kõigist kestadest ja koortest,

ei võtnud kaunis naise näivus vastu tema soovi ja tahet,

läike-uste ja sala-manamiste tormakusest hoolimata

keeldus pisike naine teda edasi lubamast,

heitnud meelt ja kustumatut janu, mis alles lõpus avaldus,

hoolimata sellest, lasti kätest lahti

ja meie J. M. Nunocque sai sellest palaganist

elusa ja tervena välja, nii ta pidas, nii ta tõdes.

Ja seal, kus kristallide lõikevärv kannab valusvalget mälestust,

neelab sündiva tähe valgus selle viimase kootust,

sest seal asub tema ja tema nimi,

kantuna neist meeltest, mis jäänud veel avamata,

kantuna neist, kes kohe avanemas.

Ja vabadus oli nende värv: MAAILM (sõimerühmast ja vanadekodust)

Ma tahan kirjutada veel ja teengi seda,

et pärast Düreri protesti ja selle mõju autorile,

saavutas ta seda, mida mõned on nimetanud

nirvanaks, valgustumiseks, õndsuseks.

Siiski pole siinkohal tegemist millegi teaduslikuga,

õnneks sellisest kultusest ollakse üle,

neile kes aimatavuse ja näivuse, nõivugi ees,

sulgi kobrutasid, sopsutasid, 

leidsid oma teadmiste kuldmuna 

loobumuse oskusest.

Tahan nimelt väita, et see, kes andus ekspertide

ja ekspressionistliku vabanemise kiivusesse,

sai seda, mida oli küsinud: 

Päikeseloojangu tee ehk imperium in imperio.

Allasurutud ja segregatsiooni tähe all vandunuid

tabas huku asemel vabanemine, kui nad,

nemad, kes vallutasid vaid eneste tarvis ja enesest,

tegid seda sellise aplombiga, mida poldud nähtud

vabadusvõitlusest saadik.

Külm ja kõle talv oli soe vaid nendele,

kelledel varuks vaimulõikust ja nõrkuse asemel haavatavust,

nendele, kelle kodu asus neis endis,

südame vasaku korvikese esimeses padjas,

just enne isiku igiliikuvust.

Meie, kes me siinkohal märkisime tema valgustumise 

tagamaid ja põhju, keeldusime uskumast, 

et veel enese muutusest saab muutuda maailm,

nõiv veel paljutõotav, lubav, kui muidu,

ehk veel teisigi selliseid sai,

ehk sai neid palju.

Ja vabadus oli nende värv.

Epuloonide seitsmest

Mõni neist tähtsatest, tähtsatest meestest

ei näinud kunagi oma armsa elu jooksul tänu, 

ega seda mis tänuna näiks, parukad kõik pahupidi, 

kollaste tinktuuride mürkjas-magus mekk suus.

Vasallide vannutamisega saavutasid nad seda,

mis kunstiline hing altaril kaotas,

mõni ka kodus oma naise aseme kõrval,

pärast kõrtsmikuga kulli visates.

Münti taskus kõlistades, naeratus suil, 

kandsid mõned neist austuseni välja, 

seljatagused porist nõrguvad, seda mida kannab jumal,

aga sellegipoolest, kõigist valelikest vihati neid vähem,

rooma õigus.

Ludi, mida kõik olid sunnitud mängima, 

vähemalt põhupäisuse lõpuni, oli toonud nad mitmendat korda

sama tänava lõppu, aeg selle mõistuks,

siin võttis katkupäine kuju endalt maski peast

ja irvitas mädapaiseid täis naeratust,

hambad kõik kollased, päikesetõusuni veel aega.

Mängu ja selle mängijat sai eristada sööma

ja selle tarbeks kulutatud aja järgi, sest seal, nende vaeste

ja nende rikaste kõrvulukustavas hedonismis,

vallandas võimas ja vürtsiliku nõivuga jõud

end nende peale, kes pidasid tarvilikuks 

end ainult tänaseks nimetada.

Pärast mürgistust ja psühhoosi, mis tabas enamust,

leidis imiklik kere end nende väheste 

ja tõeliselt tähtsate meeste seast, andunu pilguga,

pupillid nagu pannid, mustus paratamatu,

siis võis alata see ümbersünni magana,

mis puhastab kõike kõigist ja kõiki kõigest.

Mõni neist tähtsatest, tähtsatest meestest

ei näinud kunagi oma armsa elu jooksul tänu

ega seda, mis tänuna näiks,

kuid nemad nägid sündi, seda uut,

seda, mida näha võisid vähesed, 

need vähesed ja tähtsad.

Vaimupärisusest ehk omamoodi

Rändaja ja tema seiklus kannavad tihtipeale ühte nime,

võrdväärne vaid samasse sammu kaaslastega, 

kelle iha teel oleku ja tormi vastu

on naitunud nende fernweh'ga.

Nõnda nagu kombeka salasosinameistri 

silm piilub ürdivõiet määrivat tütarlast,

kusagil varakevadise lume hägus,

päikesemuna rebu voolanud kõigisse prigudesse,

kõigisse pragudesse,

näitab oskuslik artist ja autor oma monogrammis

tema ja viimase erinevust.

Sest seal nende siirude,

nende viirude vahelises alas, vaikus või hingetõmme,

enne kui sulepea järgmise laine oma kollasele rahule tõmbab,

saab see, kes varasemalt kõledust hinges kandnud,

selle tõelise ohverduse – kinkimise.

Avades kirja, ei saa me kohe mitte jääda rahulikuks,

värisevate ja ekstaasi täis soonte armsus

kannustab seda, kes võtnud vaevaks ja seda,

kes võtnud vastu.

Udu, milles armastajad omi sümboleid vahetanud,

ajanud oma pool-nähtamatud ripsmed

üle järvesilma, seal kus rändaja kord värskes vees end leotas,

leelotades kuldsest pärjast ja tütarlapsest,

kelle juus avab sibulaid meeste rinnus.

Pisaraid valavad vaid kangemad,

tasakaalukus on homne päev, 

eilses kõik teotused ja tõotused ja nende meister,

kelle varrukast on tõmmatud peale marutõbiste veel teisigi,

torukübar uus, kuus, kuus, kuus.

Kuid temagi teab, et nüüd on kõik

ja avarus, mis kandnud endas lapsi,

näitab palet, valge puu ja tema õied

avavad end neile, kes näevad,

kamina ees istuvad õiged vaimud, sest teisiti ei saa,

pole kunagi saanudki.

Ja seal kuhu tuul kord kandis laadarõõmu,

leiab Meister oma noodi, omamoodi.

Nõivust ja tulisest hingusest (draakonitele)

"Et sa ei vajaks teisi!" – ta karjus,

vihast, andumusest, allasurutud vimmast,

segunenud aegade hämust liginenud vaenu ja sopaga,

siiski, ei saanud kahelda, ta karjus.

Nende sõnade taga vaid lõplikkuse paljunäoline noot,

venitatud inim-pillist, mille lopsakus huultes

tervitas nende kuuljaid, 

tervitas nende sõnade vastu astujaid 

oma verimagusa suudlusega, Juuda suudlusega,

seeklid kõik paratamatud, kuldse läikega,

kuid võltsid oma äärmuslikkuses,

nõnda kõlasid ta sõnad.

Pärastise pärast keelitas sõnatu mõistmine 

palgeile pune kõrvale ka müstilisuse maigu,

avanenud pooride ja tõsiste ninanipsuks köetud ihadega

lagundas ühtimine vigaseid aegu ja vanuseid,

mis olid laenatud sõpradelt, sugulastelt ja vanematelt,

et siiski, oli ehk mõni ka oma.

Punaste laternate valgus kavandas näod ja vormid oma pilkega,

kavandas need üle, igaviku tehnik, sirkel käes,

vedamas ringe üle valguse ja varju,

piimapakk kotis kavaldas jahedust üle

ja näiliku valmidusega moonutas oma kehastust,

et jahedusele vastaks jahedus ja kuumusele kuumus,

nõnda nagu loodud, nõnda nagu pidi,

kuid ta oli kõigest piim ja vaim selles mängus,

rattad kõik tagurpidi, keerelnud üle õlitaja ja tema vaenu,

et näppe ei hukutaks mõni salakavalam tundmus,

nagu nendel seal punaste laternate all,

kus valgus kavandas näod ja vormid oma pilkega,

piim ikka ja kõigest piim, jahedus paratamatu.

Ta tossas vana vedurina, kui ta oma monokkli laiale ninasarvele sättis,

sarvik, mikroskoopilisi sooni täis, veri kõik kahvatu,

mitte nagu nina, see muidu, nii muidu nina,

vaid sarv, mis nagaani pärana maa poole sirutus,

kasvanud üle oma esindaja mokkade,

nööbid juba hirmul, pilk sättumuse poole,

nendes armastuse kaevikutes surid kõik – nii linnud kui inemised,

mustade nägude peal kilkasid silmad oma valgetega,

koopasügavusest immitses tossu ja inim-tõe baasil,

et lugude seotus langeb nende lugude loojatega ühte, 

olenemata aeguvatest piirangutest: aeg, ruum, keha, vaim, surm.

Imiku peas kajas: "Et sa ei vajaks teisi!"

Hegeli hektika

Põrmustunute ainumas väljapääs on sinu surma pealtnäha 

valguv vallandus, 

kui kogu asjaajamise roimus saab näiliselt paljastele

hingedele vaatemänguks,

kusagilt kõdu ja veini haisuse mõistuse varakambritest

leiad sa allegoorilise meta-koopa,

kus sinu laps sitsib veriste kaenlaalustega

tehnokraadi jalge ees,

läbipaistva kuulikese sees sinu suurim südame soov –

teadlikkus.

Moskoviid, kes teadis ületada Petrogradi valgeid marmoreid,

kastis võrk-ajastute ilmi nõeluvate roosidena,

punased ja valged nupud võrdlustena kõrgumas,

ühed teistest üle,                  ühe,

seesam, une, kes aitas Terra lapsi, kõditas metsavana varbaid

ja naitus päikesepoolsest aknast kukkunud neidisega,

nendest sündiski sinu tõeline pale – hukkunu leidlikkus,

näed, siin sa lamad, pilveparved loksumas üle suure sinise,

näod vastamisi,

minev, tulev ja olev – kõik saanud nime sinu esitluse järgi.

Tänapäev kiitleb sinu oskusega näha loori ja läbi selle,

kui kõigi silmil kae,

näe ahvgi, kõrv kui kääbus, kuulmas teiste inglite harmooniaid,

pole alistunud värdjate kavalkaadile, kurtide ja pimedate grupp,

huntalikud väljavaated,

needki universaalsete mängude vallas, king ja kingitus, hingki,

mõnel juhul lausa keedusalaami ja sinihallitusjuustu mekis,

uue universumi sünni juures,

seal selle päikese all, millele keegi kord nime andis.

Agar ja agraarne järelpõlv, suund rakkes ja rakkus olla,

ei venita kummi niisama, näotu aja raames, 

kindlasti raames, sest sa olid nad nõnda loonud,

keelitanud osakesi tantsima su pilli järgi,

nüüd süüdlasliku pilkega heliharki tinistades,

veeldanud veel needki, kes usukusid parematesse päevadesse,

ehk nõnda saidki nad sinna,

nüüd on jäänud veel lõpp.

Katsusin su otsmikku, polnud vaja, aga katsusin siiski, 

seal, sekundimurdosa jooksul, 

tänitasid meie rakud oma pöördvõrdelise momentaalsusega 

teineteise vahemikke, 

tahe nende ikjaks, otsus nende takjaks,

mõminaga kiirendasime me uuenemist,

mitte nagu arhailised jumalad ja nende koletised,

vaid baldahiini keisrid ja keisrinnad, orjasugu keeletu,

nadiinid suveräänsete megalomaanide altaril –

inimene , kui muidu,

siin, pärastpoole, päevapoolel, ööd kõik ahvitud,

kuu võlts ja värdjalik silm piilumas su igat,

su tögat...,

kuid ta tuli sinu järel – see minu hing.

Sinu suurim sõber ehk vallatu võim (kõdimeister)

Kuidas alustada tänapäeva maailmas 

"lihtsa mõistmise kõnelust"? 

Kas selle autorluse vinnutatud liha

jääb oma kõrgema väärtuse taha varju,

näsad kõik igemete vahel, 

aeg vaid tema armutu politruk?

Kuidas küll jõuda manipuleeritud inimese mõistmisesse?

Kui vastupidisuses lasub võti, siis poeesia valguses

kasvatatakse muutuse kõrkjaid, vabaduse tuul veel tulekul,

üksik parveke madalikul, õied kõik ilust viimase nüriduse sambal,

sambal üks lõik: "...võimalus olla vaba...".

Kuidas küll seab valiku viimane valvur oma hellebardi 

enda kõrval soiku, marsist kõnelev tamm

katmas seda oma lopsakuse ja väsinud vannutusega,

et loodus jääb loojaks,

päikese ja pilvede kõnelusis pole ohtu,

sosinad pimeduses räägivad valgusest, see miski,

see tummisuse ja sula algeist, 

ehk näotu haare, mille kütkeis tunneb lõpuks

see arutu arg, et võidu võlu on kõigest kaotus...

kelle kuube vahetab see, kellel võim.

Aga sina seal, pea liivas, liiv kõik jääs,

lumekuu alguses köideti sind ohverdamiseks!

Kas astud välja? Seisad ette? Ütled julgelt?

Valid end?

Sest see, mis küsib tulemist, jalg juba lävel,

ei peatu sinu argusest, 

vaat juba sööb ja joob ta sinu taldrikust ja tassist,

sussid jalas,

hõlmad eest lahti, nõuab ta puudutust.

Kas puudutad? Kas julged?

Mõnel meist jääb õhku väheks,

aga mis sellest,

lapsed nutavad ju niigi.

Kohila habemeajaja (Sevillalaadne)

Teiste põrandaalustega koos kasvatati habemeid,

nagu oli kostnud üks lullataja, sest selle kasvu näitaja

oli olnud selle kandjale vabaduse mõõdik,

ida-euroopa rõskuses näis paljudele, 

et kartufflid ja küünlaööl tubadesse piilumine

ei panustanud enam endistviisi,

et punaste ninade taga lasus andestuse kaevik,

suured laigulised silmad keset vananevat välu,

verd pumpavate musklite mikroskoopiline tänu

kinnitanud end prillide taha,

siiski tegi see lapsed rõõmsaks ja kujutas endast ohtu

vaid selle ohu kujutlejatele,

lapsed kõik sitsis-satsis, valmistanud ette enda andumuslikkuse,

et kõik tarvilik tuleks kingi jaoks teha,

et olla üle selle nende peade kõrguva punase olendi,

sajandite arm kandis endas toredust,

naitus ülesööjate ja nende õigustustega traditsiooni tarvis,

et siis õhtu veeta "vana valge" ja mälestuste seltsis,

lapsed kostitasid oma vanemaid läbi magamistoa uste

kikkis kõrvade ja räbaldunud sukapükstega,

kaminas praksus tuli, alati praksub,

öö kummitas tuulte verdtarretava lauluga

läbi laelaudade, ukseprigude, aknaviilude,

plastiliin jäässe tardunud, aknad kõik ruutu,

aga hommikul kinkis jääkristalne üksindus

oma soojust nende väikeste ja suurte hingedesse,

kes uskusid parematesse päevadesse

ja et nemad olid nende päevade kingiks,

kilkeis tuba kajas läbi sajandite, nutt oli naeru vend

ja salaja vinnastatud lootus viskas mantli nurka

ja istus oma kõvemate sugulaste seltsi,

et suruda suust sisse head-paremat,

sest selle põhja lumes,

lubas hingki end vallatleda,

priks-praks, priks-praks.