Düreri protestist

Seletades sipelgale vaba tahte olemasolu ja ärritudes

selle käigus olendi mõistmatuse peale, on tõeline

enese madaldamine suurejoonelise ja võltsilt ülla

eesmärgi nimel, aga siiski peab inimolend end ju

õigeks kui ajab õiget asja, oma sisemise õigsuse 

kompassi truu nõelana, pendeldamas sinna kuhu 

see väärastunud ja programmeeritud õigsus juhib,

ohh seda inimest, eriti seda, kelles teadvus on ladvaõuna

kombel allseisjaid iharaks ajanud, vesiste suude matsuvad

pärad, lopsakad huuled puhevil, puristamas ihaldatud vilja suunas,

keeled laksumas suulakke, süljepritsmed kiitmas langenu helgiga 

elusa puu tüve, päikese vallatus silitamas ka neid,

siis tuleb jänes ja närib aeglase kuid sihikindla perpetum mobile

hirmsa varjuna puu ribadeks ja sätib oma kuube, vaatab kuldset kella

ja kepsleb tagasi hullumeelsuse ja selle meelsuse võrratusse auku,

augu kõrval sildike, põletatud tähtedega: ainult julgetele

need kes üldsuse ja ülla eesmärgi nimel endises silmad-punased-peas-

suu-vahune-ees hoos järele hüppasid, leidsid end vormituse

ja struktuurituse allilmast, gravitatsiooni puudumine kõigest

lubatud ampelmanlikus luksuses, sigari toss kõrgumas müürina

üle vabade ja vallatute peade, üks neist Düreri Melanhoolia

pilt-eksimatu järeltulija, odava soku ja vasest kellaga,

dodekaeedriks kasvanud olemine,

vana mees pühkis kujude alt pärast nende sündi vormimise pulbrit,

liivapaberi heli oli rebinud hinge luudelt ja samamoodi

nagu ühel meist on alati midagi öelda, oli teistel midagi ütlemata jätta,

sedasi seisis kaoses kõik mida oli peetud ja milleks oli peetud,

erinevus vaid vaatleja valik, 

puhuti kord ja kaks, enamgi veel, liblika ja kevade vahele jäi

otsus olla sama silmaga nähtav kuid teise meelega tajutav

ja sipelgas ning tema uus teadmine said teadvustatuks 

alles lahtilaskmise järgsel päeval,

kui neid looma asuti.

Agathodaemon (kornukoopia)

Seal – ühes käes küllusesarv, teises paduvihase kroon,

mida oli lubatud peadele asetada kui hing ja selle muster

olid valla päästetud vete pühepäevane nähtus, mida iganes see ka 

oleks tähendanud, sedasi oli öeldud, rohkem polnud

kindlameelsele tarvis, anna ainult ette, kaerahelbed veega,

homseks vahtrasiirup, sidrun ja cayenne'i pipar, lange, lange, lange,

siit tuleb see mis sisemine ja ühenduv kvant, kvant, kvant,

aitüma naabruses tolknev osake,

rütm viib leiutatud südametunnistusele altari ette orjastatud kallima,

nagu nad kõik, me kõik, siis orjuse reglemendi järgi,

seob ta end ise nööri külge ja heidab ahelatesse teeseldud hurmusest,

et siis see nähtamatu tunne, mis valetab valeks, annaks lubatud rahu,

neli triljonit aastat, ikka veel, ikka veel on mõnel ketsides kivikesi,

mis nüüd on briljantseteks lihvitud,

seal ühes varrukas salapärane käsi ja teises madujas vingerdis,

peetud ebameeldivaks, tulnud välja inimese hirmu haistma,

harali keel maitsmas õhku ta ümber,

palju armastusi ja mis nimetusi selle üldistuse alt leida,

keelud ja mesimagus hoovus, kui teatud pingetest vabaks,

lõhnab roosimahla ja vöökoha puudutuse järele,

sõrm puudutab sõrme ja elupuu juurtesse voolab el vino,

Tagliafico naeratab kohevate vuntside tagant, kiidab taevani,

hääl ja selle hääle virtuoosne lajatamine rumaluse õuele,

pargitud nahkade vahele asetatud sametine vöö,

soome-ugrilik samastumine selle looja nõiduslikusega,

et siis haudadel kõndija ei peaks viimaste kõneluste vahel

liiga palju hingama, maskiks parim, suunurgad üles-alla,

alla-üles, õhku, õhku, õhku, 

rumalale piisab armastusestki,.... või siiski?

Ent see mäng väärib küünlaid

Surm, nad ütlesid pidi olema midagi käegakatsutavat,

siiski müütilisuse varjus ja dogmade teravate küüniste vahel,

sellest hoolimata visates elamise münti kõrgele õhku,

on surm alati selle teine pool,

veidi rohkem kui üldse pole nende eksisteerimiste surinate

vahelises alas nomenklatuurset näpuga järje ajamist,

surnule viiakse alati, kui üldse, valgeid lilli,

kari tohmaneid tudiseb lalisedes ja musta riietatuna

ühe sarga kõrval, mida siis võrreldakse teiste samasugustega,

kelle pugu kõige pringim, kelle varandus kisendab

enne kohtutundi, sitta sellest,

vanade hõimude isandad – rahvas ise, mõõtis rikkust

loodud suhete ja õnnelikuse teetas, nõnda, et väärt oleks pidu,

sest mäng oma loomuselt pidi lõppema tähistusega,

nüüd vaatab äsjatäitunu oma uute silmadega läbipaistva vee ääres

pelikani ja imestab oma suuruse üle,

avab suud matsutuseks ja sulgeb siis visiooni tagajärjel,

eelnevate elude kaja, koju jäänud vison on vist pisikese

sõrmede vahelt pääsenud ja otsib nüüd sama visalt põgenemisteed,

erinevalt inimesest, oskamata enese elu lõpetada,

vaata vaid koode, teokarbilt vaatab vastu lõpetamata lugu,

spiraalina keerleb müstilisuse kareda kuid paksu teki alla,

hea, et ilm nii ilus on, oliiviõli vahemere ciabatta peale,

ahjusoe silitus nostalgia masinavärgil, nüüd ja kohe

tormamas viimaste kaisutuste kogejaks, 

pruunid silmad ja kuldne keha liibumas parandatud peegli vastu,

ilu ja selle ilu vaatleja südames tärganud valge lill –

iga seeme vaid uue  universumi võimalus,

homme tulen ma taas, veidi teisiti, kuid siiski taas

ja me vaatame mis maagiat me luua saame,

osakeste liikumist mõjutab vaatleja silm,

sest teadlikkuse koda on kõiksus.

Piisavatele

Või sellestki pidi saama meie elude algus,

tolereeritud vabaduse kaotus, pisukese tervise nimel,

et surra mõni teine päev, siiski, et surra,

kuid kui keegi pole suremisele andnud väära võimu nimel

oskust muuta elujanus närbuvat inim-lille

enesest enamaks, siis milleks sedagi tarvis,

kas pole paleuslik mõtteviis selle sama ülemjuhataja

õlul, kupud jäänud koju, kontrollimas vaatleja käitumist,

vaid meenutus sellest millest oht ilma jääda,

kui et üldse oht, ehk hoopis rohkem süvendet hirm,

et eksisteerib selline fabrikatsioon, kontrolli mehhanismid,

olemise mehhanismid, jõustruktuurid, kõik selle ühe eesmärgi

vannutatud valvurid, teejuhid, juhatamas neid, kes valinud 

ärgata, sinna kus vabaduse valgust täis kants,

ning neid kes unesegased, kaugemale tõelisuse lubatud õndsusest,

kusagil kunagi peatub post-traumaatilises maailmas

üks paljunäinud silmadega mehemürakas, kuldne ring

ümber kaela ja ürask südames, meelelisuse sajandist

välja saadetud, aja masin koltunud paberi serval,

numbri kombinatsioon väljendamatu, pealagi paljas,

habe vööni, nüüd ehk liialdus, igatahes enamaks valmis,

kuid enamast eemal, kallimad kõik vahaks kujutatud,

ja nende varasemate hetkede kollisioonis vaatab ka tema,

nagu iga teine, enesega tõtt, siunab oma vastase käike,

mis liiati temagi vastu olid määratud, jah määratud vaid enese poolt,

laud, mille must-valgetel ruutudel sõnum sellest

allilmast, kus kunagi sündis hadeslik erapooletus,

kes nimetab pööblit pööbliks, kui mitte see, kes on pühkinud

endalt selle varasema definitsiooni tolmu, tolm,

mille ta oli korjanud eelmiselt hingitsejalt, viirusena

levinud, kulutulena söönud kopse, et siis kõige lõpuks

vajutada valelikkuse nimel surnusööja laubale

see kuradima märk, millel ühiskondlik taak ja lubamine,

sest väärtused saavad kustuda alles siis kui usutakse

need olevat iganenud, või oli vabadus ka siin midagi enamat

kui väärtus ja iganenud maailmavaade,

igatsus kui nii võib olla?

Ei lõppu, ei algustki (konstant)

Sellest üürikesest kontaktist inimese ja üliinimese vahel,

sai leiutatud tulevaste varieeruvuste amplituud,

sõnad ja nende kandjad vallandasid meeleolust enamat

ja palusid vastutasuks matmisele eelnevat lõbulaulu,

et siis see miski, mille tundmuste tagajärg sai loodud,

poleks olnud loodud selle sama tundmuse põhjusest,

vana maailm kostis püssipaugatusega, ei andnud 

alla nii kergelt, kuid leppis oma muunduse ja selle muunduse

võluga, kepike mis oli vett otsinud, otsis nüüd inimest

ja elemendid kui saanud kutse osaliseks, kantuna usust,

ei pidanud seisma võltsmaagia suletud uste taga,

assistentlik vale-jumal, paberimajandus korrast, 

ajamas nimesid sassi, unustamas paljunähtu igavikulisust,

iidne müstik, hüüdmas mõtlemise varem hinnatud tööd,

umbluuks, naeratas puhtakujulise hakkaja naeratust,

hea meel tulevase mõjutuse eest, hetk, hetk, jah hetk

enne kui kollektiivi tabanuks humaansuse lõpu virelev susin,

pöördus voolavate valguste vägi ja kinkis teadlikkuse

neile kes olid seda valmis vastu võtma, vastu võetuna,

paraja piina ja rahulduse segus, hakati elama elusid,

ja lõpp, seda ei pidavatki olema, ei algustki,

ainus konstant see muutus,

vaat juba muutuski.

Somnambulist

Karje ja visklemine, õdus lapsepõlve moment, 

sunnitud ja sünnitud ja siis veel peale selle,

ainult veidikese elevuse dekooriga, kaunite

nahakandjate magushapu aroom, 

surnute päeva viimasel tunnil kadusime uttu,

kelluke lõi ja lõi ja lõi ja kaotatud sõprade nimel

võtsime viimaseid lonkse, igatsusest kaugemal,

uue maailma lävel, hullumeelsusest üle,

terve mõistuse kantsis, ilma müüride ja relvastuseta,

tulgu igaüks kel varuks vaimsus, "thy shall be loved",

unes tulid nad mitmekesi, sumbusid ühte, 

kaotasid eos selle mida pidid leidma, kui see jõuaks kohale,

ju siis mitte, aga vahekord, millest tingituna

oli see apokalüptiline lugu alguse saanud,

kehtis vanade reeglite järgi, ehk demiurg, 

kes oli ärganud oma talveunest, naasnud kihisevasse igavikku

tormavale rongile, troonil hüpiknukk, 

rooli asemel kaunite kunstide viljeleja,

tormamas, jah tormamas, Ozymandiase jalgade ette,

liivapaljandikele, Revalist kaugemale, 

lahe taga ohverdas end kuldsete juustega piiga,

sünnitas koidule tuhandeid lapsi,

nüüd ja sellisest esimesest, korduses, nüüd, nüüd, nüüd

on maailma laval vaimuvalgus ja toreduse algus,

kürb siseneb tasasuses ja loob järgmiste võimalikkuste alge,

veri pulseerib tema soontes, taob seintele tuleviku plekke,

punased ja hetkest kuivad, Mephisto, Aladon, Sombre –

Fuguay tubakakapi süljetopsis ulpivad sipelgad,

kord tõstnud üle oma massi, atlasliku visadusega,

ja ma teadsin kõige selle keskel, et armastan sind.

Repriment (ajajoon nr 634)

Ta ütles: "repriment", eeldades selle tähendust

ja selle tähenduse mõju oma vestluspartnerile,

viimane õhtupuna vajus laia suvise laviinina tuppa

ja uputas tagumise seina endasse, vajutas täis kõik

priud ja praud, viie kihiline tapeedimonstrum 

ringutas end soojuses ja palus vaikides juurde,

kuid vestlus oli saanud alguse sajandeid enne,

enne kui nahast kingade kriuksumises avati endise kaaslase

uks ja astuti suletud ruumide esivanemasse,

akna taga kössitas tuvi ja unustas ehmuda,

valge ja ebatavaliselt paks kass lakkus oma käppa,

õhtu oli valge, valgem kui muidu ja selles valguses,

mis oli valgem kui muidu, said öeldud sõnad mida

polnud selles tubasuses isegi mõeldud,

edasi silitas mees naist ja kutsus oma lubamistega välja

neid värdjalikke momente mis kusagil saladuste

raamatus realiseerumist olid oodanud,

vallatu trikster – armastus, keelitas vihkama enese nimel,

vastandite kaudu, kuid lubades inimese ja tema orjuse

vahetut kummardamist, kummardati ka elule,

kuid siis oli pool suremist juba läbi ja teise poole

nimel valatud liitrite kaupa verd, aadrist edasi,

tee ristid ja punased noolega sabad, irvitus, kass

kes ikka veel lakkus käppa kuid oma teise versiooni

kõrval, varemetes teispoolsus, armastus siingi kõige ehedam

sadist, miljoneid murdmatuid, kivistunud võlts-egiptuse alleel,

kõigil õun peos, väitnud, et ka nemad on teadnud head ja kurja,

templis seal lõpus, istus troonil olemise kummastav kuningas,

tema paljal kehal olid sooned ja need sooned, mis näisid

soontena kuid polnud seda, olid tegelikult kõikide aegade 

olnute näod, ajatuses kivines see vaikiv valvur ja tema 

jalgade all platvormil, suures kirjas: "inimkond – kes siis veel"

(me naeratasime tema nimel ja kutsusime teda kuningaks,

me kuulasime ja hoolisime tema nimel,

me andusime ja surime tema nimel,

seal selle viimase risti taga, pärast poomist,

võttis ühiskond viimasedki kuldmündid,

võttis laipadeltki, et need kes surid ta nimel,

ekskleksid vaestena surma jõe esimesel kaldal

ja seal ta võttis vaba tahte ja voolis inimest)

valgus puudutas valminuid, irdunuid, nende revolutsiooni,

kes "veidruse" eest olid heidetud

ja nende maagias sai emake kord tunda,

seda mida tunneb hoitu.

Kiskjaile (müütilisuse varjus)

Astangu taga, äkitsi ilmunud süvendi ees, küürutas
see pime mees ja väitis end nägijaks, prhh mis tema

ka teab, ühelt poolt, kas paremat polegi teha, teiselt poolt,

aga tema teadis, et targem on kuulata seda vaiksemat heli,

sest tarkus ei tõsta häält, tarkus on ütlematagi tark,

lärm on lolli lohutus, võibolla on see vaikiv enamus

maailma tõelised vardjad, kelle käsutuses on universaalsed tõed

ja valud ja pimedused millest nad läbi on käinud 

ja näinud, kasvatanud mõistmiste sihvakad oksaroad,

otstes juba kevade esimesed märgid, varsti lastekilkeid

otsides, kastva vihma ja rõõmuküllase päikese

kollastes embustes, uue maailma lävendil,

aga enne peab veel süvendikku piiluma, sest sealt 

tuleb valgusesse varjatu vägi, muahh, suudles keegi ülalt,

tiivad paksu hommiku raskuse all laperdamas aovalgusesse,

hahetava õue teispoolsuse elanikud kätest kõik kinni,

tantsisid loodusega ühte, Midase puudutuse vesine kuld

voolas iga prao ja orva sisse, mehe südamesse, muahh,

teine suudlus jättis jumalaga, tõuse siit üles ja läheme ära,

seda see ütles sõnatult, valmisolu ja värske teadmise

nägijana, seadis ta sammud rehe alla, kasvama enesest suuremaks

ja kirjutama 21se sajandi mõisnikele kirju, väidetavalt

rahva valitud, ilma rahvata, kui siis petetute rüüsteretke

alandlikud koristajad, kadaka-katedraalides oli vaikus

ja selle vaikuse eest pidi vastutama inimeseloom,

seal kirjas: kuidas te võisite, kui oli võimalus, vaba tahte

aromaatne hukk, teisiti poleks saanud, te ütlete,

nüüd seal surma teise kuningriigi väravate ees,

ei lasta meid isegi koduste juurde, surma ees

võlgu, kes seda oleks teadnud, malenupud laiali,

eebenipuu ja pöögi vallatu aroom kaisutas lõvi jalgu,

madu oli jäänud eilsesse aga siiski, kas nüüd oleks aeg,

tõusta keskmisest üle, võika sõnakõlksu (normaalsuse)

küüniste vahelt, meie inglite kodadesse, sest inglid me oleme,

kui mitte täna siis homme, kui mitte homme, siis millalgi,

selle kirja esteetilisuse taga oli puhas rõõm ja tänutunne,

sest iga sõna kastab selle ütleja essents ja kuidas

võiski nüüd keegi vastata teisiti, kui ärakäinu

on lubamise tõeline supernäidis, arlekiini tants

jäi paika, Zarathustra tuli kõrbest ja esimese roheala

valvureiks olid suuresilmsed lapsed, mõneti vallatu näht,

kuid maailmade vahetuses on oma ilu, taastumiseks

mõni vili, seekord ilma head ja kurja tundmata,

kõik kui osava mängija element, kvant, kvant, kvant,

sealt paremate maailmade tagant tõusis su magav hiiglane,

pühkis silmad ja ringutas, säras tuhandet päikest

ja astus olemisele vastu, kingiks midagi, mille nimes

võisid leida enda tähti.

Valgete uste vahelt (majriM)

Oli ütlemata selge, et mõistsime teineteist,

kuigi ajastute vahelised turmtuled ja mäed mis varisenud põrmu,

halla ohtu nooruspäevi vedanud oma kiuslikel pilkudel,

külluslikkuses ei pidanud meid igatsema, 

olime ju omasoodu Olijad, vaata neid päevavargaid

või vaata kuis nemad saavad siis nõnda,

kadedate melanhoolsuse ja edasilükkumatute

vangistuses, ei parem veel, vallatuses,

sidusime käsi nähtamatute paeladega,

keerutasime jalgu, punusime lausa, magades

leitute und, mõni vale, mis vale näoga tõe püünistes,

tõde oli selgemast selgem, mina valisin sind

ja sina mind ja kõik muu oli lugude kooslus,

kõik see teine, mis ei saanud meist küllalt,

oleksime meiegi, ei, meie võtsime oma elud

ja keerasime tänulikkuse lõnga sisse, 

juba enne meie aega, jätsime ootama 

Teadjate tundi, et siis kui valgete uste vahelt 

sa sisse astusid, variseksid ja varisesidki

minu kaitsed põrmu, sünnimägede kombel,

hiljem madude keskel, kasvasid nendest

ütlemata sõnadest templid, mis kutsusid

üles anduma enese hiilgusesse,

nüüd sest nüüd on igavene, vaatan su silmi,

seletamata ilu, mille kõrval, eksisteerimise laengus,

võtsime teineteist, jäädavalt, et seal, kus langevad

õhtud ja tõusevad hommikud, kus sünnivad ilmad,

kus võtsime teineteist, võtame nüüdki,

jah nüüd, sest nüüd on igavene.

Hommik oli, hommikust oli kaugemal

Selle maailma kapriisis ja ohked meie seotud suudest,

et siis keegi kolmas, nagu alati, ikka kolmas, 

seal kusagil, võtaks oma karvase ja ahne käega

seda mida pole pakutud, veriste küünealustega

muidumaias keelitas talupojamõistust räästa alla

tuld süütama, köhatati kaks, isegi üks kord,

pask lippas lödinal, seal värisevate nahkade all

pidavat hinged asuma, võibolla tõesti,

võibolla kunagi, nüüd on süsteemsuse massilõusta

varjus, inertsi, inertsi, mustlane karjus "härje"

ja müstiliste päevade valguses usuti viha

ja õuduse jumalaid, mõni veel ingli-sukkne,

paluti kameeleonliku olemise ette tõmmata riie,

et mitte näidata ette, sest vana reaalsuse sambad

olid puidust ja hakanud vaikselt määnduma,

Emajõe Ateena soisuses, avane portaal, avaneski

ja teadlikkus, filamendid seletamatusest, küsitud 

võimalikkuste palgeil kaose hindamatu naeratus,

siit see tuleb, unenägu ei jooksegi enam eest,

seisatas tulesüütaja näo ees, puudutas ninaga

ja ütles: "enam ma ei võitle, aitab."

kodurahu huvides lahutati ja uue olemise vormeliks

sai vaba tahe, teate küll seda, mäletate,

millega me kõik, sina, mina, teiegi oleme kantud,

pärani ahvisuuga niisket õhku neelates,

taeva avarustest sadanud lõvihambaid,

kollane kiku, kollane kiku, kollane kiku,

pahviks lõi uue ärkamise sund,

aga vajalik, mis sa teed, 

magajate päralt on ju uni,

ärgates peab aga hakkama elama.