Ärkajatele (kollased kaardid)

Nad ei pidanudki meid mõistma, 

kui paljude inglite laulu pole inimesed loodud kuulama,

neil pole kõrvu, et enesegi sõnu kuulda,

kui paljude loodute naeru jäetakse looduse salajastesse 

puhmastesse, kadaka-katedraalidesse, õdususe meistriklassi,

suur kitsesilmne vanaema rääkis andestamisest,

vaata vaid, juba sulavad värvid kokku, nõia elu, nõia elu,

aprillis vedas soe tuul jalgu järgi ja kirjutas nõndaviisi

linnatänavatele oma vallatus keeles uue ärkamiseaja retsepti,

valem mille tees ja antitees olid ühe mündi kaks poolt,

inimeste kehades, valguse seeme, pimeduses kasvanud,

nüüd istun ma siin ja vaatan sibavaid ohkajaid,

sina ja minagi olime kord nende poolt ja nende vastu,

nüüd kaugemal kui miski muu, kuid lähemal endale,

ei vahuta ükski suu, ei kipita ükski silm,

veresooned täis müütilisust, süda täis müstilisust,

kollaste kaartide valendavas siras, pühkinud elamise tolmu

ja asetanud need viiruki ja madalmaade kondiitri parima 

pala kõrvale, vanaemad uhkust täis, naised kes pidid

äratama mehi, oodanud terveid sajandeid, siin me oleme,

kuidas saame aidata?

Automaton vol II (olemise püha eel)

Seal teiste seas, ma ütlesin sõnadest rohkem,
kuuldus vaid eelnevate elude mõistmatust, 

purunenud kristallkuulide ja haisva tuule mängumaa,

Itaalia päike oli tasandeid eemal, klass omaette,

balkonitel rippuvad rohelised silitajad, lõhnamas nagu

meie viimane ühtimine, kuldse vihma eel säras su naeratus

enne kui õrnalt mu käe võtsid ja talutasid mind minu 

võõrastesse kodadesse, minu kuid tundmata, pime kui koobas,

narr ja tema varjud kõnelesid võõras keeles, näitlesid teesklust

teeseldes, maailm kui teater, jube seisund, teatud surmasid kaugemal,

elude tähtsuses imiklike silmadega avanud vaese mehe kirstu,

et siis lamada oma varju kõrval ja tunda tänu, teades vaid seda,

et kõik see vana on nüüd läinud ja uus on juba kohal, istub seal

esireas ja voldib seemuskapakki neljaks, hiljem joob tavalisest 

rohkem vett ja kiitleb oma keelel asetseva villiga,

fotoaparaatide kära ja haliidide särina unustamatute kulisside taga

keerutas valges linases kleidis näitsik oma peenikeste jalgadega

seda keha, millest teised unistasid, seintel allumatuse ja iha vormid,

kahe dimensioonilised iiklad, keelamas keelatutele seda millega

oli loodud eralduse arhetüüp, üksindus vist, nagu oli öeldud,

valel on lühikesed jalad,

need kes üritasid defineerida luulet, unustades elamise,

pidasid igal aastal samal ajal galasid ja vestlesid samadest asjadest,

pidasid samu kõnesid, analüüsisid samu teemasid, keerutasid

sama lõngakera, väljas, pragunenud seinte taga, külmas ja rõskes kangialuses

leelotas universum Kalvini näol laulda, odekolonn ühes käes,

suits teises, hemorroidid kasvatamas kangust, külm paistis olevat

aga mis sellest, universum leelotas laulda ja vaatas ilma hinnanguta

seda hamstrit ja tema ratast, 

vabadusel ja meenutusel paistis olevat kana kitkuda, siiski

pidasin vajalikuks sulle mõelda kui eneselt karvad kitkusin

ja naitusin su silmadega, kui sa maitsesid meheks olemise vilja,

pärast sõime ja jõime mõnuga, sest muudmoodi polnud tarvis,

väljas sadas paksu ja laia lund, keerutas end mu meeltesse,

vaatasin sind ja vaatasin välja, olin vaadanud sisse, rohkem kui varem,

kirjutasin selle siin kui tolmuse märtsi lõpul taastusin leina ajast

ja väärtustasin olemise kergust,

hiljem võtan ma sind enda embusesse, fototolm mida oleme

kaasas kandnud, eemaldub meist nähtamatute osakestena,

looduse kandikul peesitame igaviku jumala suu ees,

kui ta valmistub neelamiseks,

ma paistan sind kaasavat ja tore, nii pagana ilus ja tore,

et seda paistad sinagi.

Sinu kõiges ma valla

Ja tuli ja roos on saanud üheks 

ja need kes loodud valeks on saanud kergeks

ja need kes on saanud vihaks on leidnud meele

et mõne vale ja selle vale kandja on põleva puudutuse

ainumas norm 

ja et ootus mis oli meiega oli saanud võõrapäraseks

teadvuseks kelle üksindusel

ja selle üksinduse inglinäol oli naeratus

ja naeratusega said nad võitu mitte teistest vaid enesest

mis vahva ja piirideta olemine on ilma vajaduse ja vajatuseta

ta mõtles ja ei teadnud mida selle mõttega peale hakata

helistada kellegi võõra kella kes on lühikese aja

pikameelne valvur

olla majakas kellegi võõral merel

tulla selle kõrvale kes enese kõrvalt langenud

õhtu viimane sõna oli hommikust erinev

pruunisilmne jõgi voolas ja oli selle erinevuse

intiimne väljendus

selle loomingulise õnne pilgeni täis peeker

sillerdava rohelise vahe meenutus – muutuse värv

aga meile kes me leidsime teineteist mõistuse tagant

oli kingituseks mitte puudutus vaid teadmine

et siin kusagil peidetud või valla

eksisteerib tõelise maagia autonoomne näht

täht paistis

vilkus lausa

ja suurusehullustuses universum

kelle peopesal ma linnukese kombel istusin

suudles mind 

ja ma suudlesin vastu

Kuldne õunapuu

Nad söövad mu ihu vilju ja ma tean selle võlu uhtumist,

kuhtumist nende essentsi, seal orgasmides siplevate olendite

võidujoovastuses, head ja kurja tundmata, siiski, 

nüüd olen ma siin, eemal ja samaaegselt niivõrd sees, 

ehmatuses oma vasttärganud jõus kui et langenu,

sarved kasvanud kokku minu müütilise paramooriga,

loodud sellest samast savist, millest kasvanud mäed,

nüüd, nende Babüloonia kastetud roheluste vahel,

eelneva elu käsi katsumas seda sama savi, maagia millega

äratasin sind on oma vastumeelsuses toonud mind

selle inimeselooma läheduseni, puudutus mille vahel

pidi olema suurim õnn ja kindlus, nüüd kaugus ja miski veel,

millele nime ei osata anda,

kujutluse hämarusest on kasvanud kuldne õunapuu,

teadlikkuse meelelisuses maitsed, kõrgemate tasandite

üminas, seal tajusin sind, taaskord loodute kaosest,

looduse helluses, tuule keeles ja enamaks võimeline,

selle klaaspärlite harmoonia ja mängurite tõelisuses

kandsin sind endaga selle näilisest kaugemal Sinuni,

sinu pisarakujuline olemus langenud meie ühtsuse merre,

kuidas teisiti, me näeme nüüd kõige rõõmu,

seda eriti su kuldsetest silmadest.

Konnade paraad

Ma ei allunud, ei sinule, ei sellele võluväele, mis piinatu

nägemise valuga oli kõiki neid teisi alla surunud,

ei allunud mu keha, ei allunud mu vaim,

kusagil vahealas, kus meenutuste kahurvägi oli oma

laastamistööd teinud, piilusin räsituna teispoolsuse

horisonti, olles veendunud lubaduste kuldses säras,

et neis ka mingit sisu oleks olnud, selles ma ei kahelnud,

hiljem võttis mõni neist ka valelikke enda külje alla,

uputas nad enda peki ja vati sisse ja hingas ülesande 

raskuse all, andumisest mitte ühele vaid mitmele jumalale,

kõigil inimeste näod, 

kergusega tuli see kõik välja, kergusega köhiti talvine rokk

ja pesti linad, küpsetati varda otsas vana liha ja maitsestati

künnimaa lõhna ja rõske keldriga, 

kergusega söödeti inimlapsele sisse valesid

ja irvitati kui üles hakkas ajama, rind oli vaja kummi saada,

tähtpäevade kombe kohaselt pidi ohvrimeel jääma veel

vaid ohvri enda kanda,

siis süvendati hilisema lõpu nimel,

et ka nemad on ühiskonna osa,

nägin koju tulles laste kuritegu:

konnal oli kõri läbi lõigatud,

kuningas on surnud

elagu kuningas.

Või ehk polegi

Mida otsida ajaloo taagast, kui et nägemusi enesest

ja sellest mis valmis kordumiseks, et peletatud ja pindmiste

varjus valitsenud kordnik ei oleks seal sedasi vaid ninanipsuks

vaid üheks hiilgavaks ja ehk ka revolutsiooni loovaks mõistupärasuseks,

seda vaid hetkelise aimduse tõttu ja vahest ka mõne kaunitari

silmapilguks, need õdususe vahvad inglinäod ja kui seal

polnud mägesid nähtudki, siis naisekeha olümposed

said jumalatelt tagasi võidetud, vähemalt seda sai mõlgutatud,

tagasi siin ja seal, kus harjumuste hirmust valge ori

ei soovinud vaadata ega näha oma elude juhtiva organina 

enese vaba tahet, valik, mille müsteeriumi nähtamatud

sandaali-kandjad olid nuputanud, löönud käega selle igavikule,

möödunud aega moonutanud nähtustest, pidurdanud teadjameeste

ees ja palunud näidata suunda selle kõige lõppu,

et siis, et siis, et siis paradiisi koidikul oleksid ainsamad põlevad

mõõgad olnud tema ja mõne uue nais-nähtuse peos,

peletamaks seal pesitsevaid peletisi, muutuste kõigesööjad

ja hindamatud tundmused, sellest valgus, sellest algus,

kõige vanaduse ja illusoorsete oleskluste piknik,

dimensioon 5 juba kohal, ainult lasta lahti sellest eelnevast,

nende vahimeeste nägudel peegeldus vajakajäämist,

küll mõistavad nemadki, kui lineaarsust ruumiks muudetakse,

et võit pole mitte teiste vaid enese üle, eest, alt ja mööda.

Tuli ühenduse viimne vili, viimne vaid varjuks

Päikesest, mille tõusu on vaadanud olematu arv, 

jumalatest ealeski aru saamata, küündinud võitude

ja kaotuste elitaarsete mõnudeni ja siiski, ja siiski

enneolematute küsimuste tagant piiludes ei hooma

humanoidne hingitseja oma algust ega lõppu,

sest teadagi, et seda polevat ja kui oli, siis kellegi

orjastaja leiutisena, mõistmata põhjust, kas vajagi,

ju siis mitte, sealt nad kasvasid kokku – taevakehadeks,

universum, seks ja raha olid saanud müütideks

mida tabude ja hirmude najal istutati teadmatute meeltesse,

mõjutamaks nende olematuid vajadusi, teaduse eskiisist lähtuvalt,

et öelda, see on õige ja see on vale, see on ilus ja see on kole,

kuid me teadsime juba varem, ehk oma raskuse ära kandmisest,

ära andmisest, et kõik ja mitte midagi on üks üheselt mõistetav,

see mis asus numbrite taga, pani kohkuma need tavalised,

kelle erilisus oli samade kohkumuste taga, midagi mille eeldusel

varjas kuldne, jah taaskord see kuldne ring, kera, pall, spiraal

oma tõde, ainumas ja vahe, lõiganud multistruktuursete sälkudena

oma olemust juba enne meie aega, siin vaid peatumispaik

enne tõusu ja ülesande jõudest lähtunud samaväärsuse aimdus,

valetaksin, kui ütleksin, et olen olnud siin,

tulin minagi samade hoovustega, mis kandnud on dimensiooniliste

vaeguste jaanalinnupäid, vaadanud liiva alla, alt kuhugi mujale,

nõnda nagu üleval, nõnda ka all, veidi teisiti, nagu ikka,

lõpetuseks valguse keskmes hoidnud kõike ja kõiki,

kuni viimane keha on lõpetanud hingamise,

seekord tõesti ainult omal valikul, sellel tõelisel,

vabal valikul, surmast ja valust prii,

igaviku tahte meeletu jõuga, kergem kui udu

sinu langeval ripsmel, vaadatuna selle gravitatsioonitusse,

alguses võetakse maa, siis südametunnistus,

mille joonistas keegi kolmas ensele teadmata

ja seal lugudes lugude sees

vabanesime teineteiseks.

Tõelise loome esimene laul (paradiisist)

Selle laulu saatel nad aelesid oma võigastes olukordades

ja peale selle polnud neil mingitki, ma kordan, mitte mingitki

kahjutunnet enese ja veatu nautlemise kohta,

kõledal moel keelitati üksteise nahkadest neid mudeleid,

mille peale õrnahingelisemad, ehk poeedidki, 

ütleksid, et kodutu tunne, siis keerati teine külg

ja naeratati kallimale mööda kips seina prigusid, 

lootes et selle mõju ka saatjale jõuab,

nüüd tusasusest lähemalt, ei kellata ega meistrita,

vaid programmist ja definitsioonidest, mis langeb väljapoole

aega ja ruumi, teate küll, need teisenenud mõistmised

süsteemidest, vahemaa, mis vibratsioonidest leiutatav,

üle elu suurune pjedestaal üliinimesele,

nimi kattuv peegeldusega ja mõte jäänud selle 

valetava eilse varju, õõõõõh, taas kordab jäljendit

masenduses ja kottis silmaalustega kontrollija,

uskudes vormi ja struktuuri, uskudes seaduste korrapära,

ise ägades selle sama korra raskuse all,

vabadus on vist tõesti sunnitud paratamatus

neile kes sellest illusioonist kümne küünega kinni hoiavad,

et olla see näotus ja mask, mis hoiab võltsuse konstruktsiooni

oma inertsis, pealagi paljas, valgus koputamas uksele,

teadlik, teadlikuks, teadlikumaks, et siis tõuseks

magavad hiiglased oma unest ja neid ei takistaks miski,

ei keski, tuli ja torm ja märts, mille sarnast pole eales nähtud,

varjud lõppenud enne kui alanud, uksed kõik pärani

ja seal kus igavikuline samm oli väidetav normaalsus,

puhub vali tuul, tasandite olemine piiramatu,

maapealse paradiisi koidik ja need kes valmis 

laulma tõelise loome esimest laulu.

Tärkajad ehk valitutele (sina tead)

Shashim est venimin in da fuiti sumdi nas veni,

et lendel sis fahil na uluk in da duiti nas meni.

– Sentimon Sentian

Need tõlgituna kõnelevad tuule ja maa keelt

ja väärituile on nad hukust kaugemal, peade kohal,

erilisuse silmapiiril, mõni kauge hetk ja maitse,

mis on lubatud ärkama valitute meelel,

üks salajane tunne, see mis halluses pöörelnud - keerelnud,

nüüd helesiniste vallutuste allumatuses, universumeid neelanud

ja kiitnud takka, nõudnud lausa veel, tahtest ainult puudu,

kui mõistnud seda, siis võitnud mitte ainult teisi, vaid lausa enese,

need seitse, need kontrolli jumalad, kelle liualt on pühitud toit,

magus-mõrkjas, hapude miljööväärtuslike tundmustega,

maapealsete kannatusteks, nüüd nälginud ja lagunemas 

binaarsusest kõduks: tudile, tudile, väike laps, varsti, varsti.

Uute valguste ja nendest täitunute laupadel särab täht,

mõni silmarillion, mõni looduse ärataja, relvade roostetaja,

saladuste vallandaja, päikeste tõstja, süsteemidest väljutaja,

et siis kui kätte on jõudnud aeg, see nüüd-moment,

ütleksid ka nemad sõnadeta seda vabaduse valikut,

teie seal teisel pool, nüüd on palutud panust,

kõik hea ja halb ja veelgi hullem, kõik teadmiste

ja teadlikkuste olendid, meie oleme siin ja oleme valmis,

panustage palun.