LiDi

Kunagi pole olnud juukseid nii heledaid
juukseid nii siniseid
kunagi pole olnud selliseid inimestest enamaid
sama aja eitajad millele väärtusetud annavad väärtuse
kuidas hinge kaunidus peitub valeliku tarkuse taha
ja väga sarnane luuletaja palve elamiseks
ja suremiseks

kõik jalad kaela ümber ja suudlused võltsilt keelatud kohtades
sama hinge mitmistunud füüsilised manifestatsioonid
sama tule erinev leek
sama valguse süüdistav pimedus
sama pimeduse armastav valgus

ühe loo mitu algust

pikkade roheliste koridoride varjus sünnivad ja surevad
vaikivate suitsetajate lootused enne ootust ja ärevust

kunagi pole olnud puudutusi nii pehmeid ja ihasid
need õrnad ja karmid ööd mõnulevad meie mineviku patjadel
ja kunagi pole olnud nii piirituid enesepiiritlejaid
kelle valguses võib isegi poeet uskuda end imeliseks
kelle sõnades võib leida end üksik rändaja
kelle südames võib saavutada iseseisvuse

kunagi pole olnud juukseid nii heledaid
juukseid nii siniseid

hingi nii valgeid.

Maagia

Võlur ütles mulle, et olen vana ja nooreks
saan vananedes.

Mõistmatuks jäi tema mõistukõne.

Salaja ja päripäeva keeras ja pööras mu elu.
Sinu sukapaelade vahele peitsin oma süütuse
ja tundsin end vanemana.
Sinu juuste sisse peitsin oma pisaraid ja keelasin
endale võõrast kodusoojust.

Ma tean see võlur olid sina ja olin mina.
See võlur naeratas ja tegi mulle pai.

Sureva rahva seas märkasin sädelust
ja see olid sina.
Võlusid mind ja ennustus sai tõeks.

Elupuu kasvab meie õuel ja iga kevad
tantsib ta tuule ja vihmaga meie elu.

Võlur peitis end meie metsa
ja ükskord võtab ta meie lapsed,
et lausuda neile ennustusi meie ajatusest.

Ja ühel ilusal päeval võtab ta öö
endale kaasaks, sest igavikul on vaja loojaid.

Ja ühel päeval võtab ta meid enda varrukast
teistele näitamiseks.

Oleme maagia.

Kui sa küsisid juurde – kas pakuti?
Kui sa leppisid vähemaga – kas lepiti sinuga?
Kui sa vihkasid armastajaid – kas sind armastati?
Kui sa keelasid elu – kas elasid?
Kui sa võlusid nõrgameelseid – kas olid nõrk?
Kui sa sundisid end meeletusteks – kas oli meelega?
Kui sa mõrvasid unistused – kas mõrvati sind?
Kui sa unustasid end – kas igatsesid?
Kui sa mõtlesid – kas olid mõte?
Kui sa hoolisid – kas hooliti sinust?
Kui sa valetasid teistele – kas valetasid endale?
Kui sa olid loojaks – kas olid hävitajaks?
Kui sa uskusid – kas olid usutav?
Kui sa sündisid – kas surid?
Kui sa surid – kas sündisid?

Uus vana maailm

see uus vana maailm pole valmis
sajad tuhanded ja enamgi otsib
reaalsusel puudub tunnetus
kõigume olemise ja oletuse vahel
vaatame tühjusesse ja tühjus vaatab vastu

solvatud vabandavad solvajate ees
keelatud viljad maitsevad halvasti
lubatud valud tõstavad kõrgemale roomavaid
tähti täis taevas meelitab merd
külaline lahkub koos võõrustajatega

see uus vana maailm pole valmis
arglikud sõnade seadjad kohkuvad valguse ees
armastajad kohtuvad alasti kehades
kuu kergitab pilveloori ja süüdistab isekust
hetk imbub läbi hingede

see uus vana maailm on nüüd valmis

pärast kümnendat võin lubada ärevusel jalgadele
sundliigutusi manada ja kurbusel muutuda
õhtu parimaks sõbraks

enne viiendat kolisin endast eemale
sest järgmiseks päevaks on vaja korda seada
kahetsuste pehme ase ja võita sinu usaldus.

enne esimest teadsin juba kõike

pärast viimast lõin end risti ja lunastasin end

Kõrgemale ei kustu alumine iha

Ole siis kustunud ja ma vaikin, sest enne kõike
endist olin tänase päeva vari.

Pimeduses on mõnelgi raske ja saladustel
puudub kaitsev valgus, kuid siiski
ole kustunud ja ma vaikin, sest enne kõike
endist olin tänase päeva vari.

Kuumadel hommikutel sulame ühte
ja detsember igatseb jahedust,
sest jumal – sepistaja,
lubas kõigel juhtuda ainult korra.

Veres peesitab mürk meie igatsuste
salajase päikese all ja kõneleb
öösiti oma libedaid sõnu, kuid sellegipoolest
ole siis kustunud.

Valetajate sõnumid närbuvad enne meie aega
ja meie astume välja varjust, sest enne kõike
endist oleme valmis enamaks.

oled liiga kaunis et vallatleda hävitajatega
oled liiga suvine et õrritada talve
oled maitsekam kui rahuldatud isud
oled tuhat ja tuline enne meie aega
oled bioloogia ja geograafia või valgusaasta
oled tasa ja targu kui kiirus ei lase uinuda
oled au ja uhkus kui midagi muud pole järel
oled tõsine ja vait sest inimesel puudub rahu
oled külm ja kalk kui tänasest ei saa homset
oled rahu ja vaikus ja pimedale nähtamatu sära

ise oled

eile riputasid sa pesemata linu nöörile
ja panid mind uskuma nende puhtuses

ja täna väidad sa end olevat enamus

kui kõveraks on jäänud meie mõistmine
ja armastus kasvatab end ümber
kuumalt külmetavaks

sa lennutad paberlennukeid rõdult
ja soovitad mul nendega kaasa lennata
kuigi oled kärpinud mu tiivad

sellest hoolimata tunnen igatsust
kui jätad hüvasti
või peidad end kahetsuste taha

ümmarguste päikeseprillide tagant
piilub talve igatsus

tean sa teed seda kõike tahtmatult
aga oled minu peegeldus

ja homme on meil teine maitse

palutud lepete varjus on elamisel hägune mekk
ja soolasambana seisab ka kõige libedam vennike
kooljate labidad on kuivanud poriga varnas
koolnud elajad vahivad akendest sisse ja irvitavad

kosmilise ruumi ja ruumituse sees on olemine
ja tema pidev pimesiku mäng
naine naisena ja mees mehena on ühe raamatu kaks poolt

vajadusteta öeldud sõnade vahel leiad sa minu tõelisuse
ja kõik muu ununeb aga siiski ma tean sind ei ole kauaks
ja kõik mis oli on ja tuleb saab hetkes vajatuks

tule kallim ma näitan kuhu ma kuulun, seal kus ma olen sind näinud
ja enamgi võib kaotada enamuse sinust
sest miks mitte kui kaotus on võitjate rõõmuks
ja võitjad rõõmustavad harva

tere tulemast sinu päevade kollapsi
tere tulemast igatsuse värelevasse verre
sest seal on minu igatsus ja tunne
millest ei ole mul kahju kaotada

pole tähtis kes millise mätta otsas oma pikniku peab
tähtis on kellega seda peetakse ja kui kaua

pole tähtis mis sõnu sa kasutad
tähtis on kuidas sa neid kasutad

pole tähtis mida sa oled teinud
tähtis on mida sa teed

pole tähtis olla otsija
tähtis on osata leida ja vastu võtta

pole tähtis olla tähtis
tähtis on olla olemas

tähtis on olla ise

kustunud leegi hämaruses lõid silmad sädemeid
ja südamed ümisesid une ja unetuse piiril

kellegi pihku libises lubaduse niiske käsi
ja kellegi pihust see kisti

tähed kolisid sinitaeva lakke
ja kuu tilgutas hõbejast niiti

ära tee seda
ära tee seda

tee seda
tee seda

ma tahan sind

sütelkõndija lõi nöörilkõndijaga tantsu
ja vetevaim viskas järvepinnal lutsu

udust sündisid mälestuste hallid lapsed
ja päevadele ei jäädud võlgu

selleks korraks

teeme seda

ma tahan sind

Kümne käsu tahvlilt on puudu midagi

midagi erinevat kõigi jaoks

kümne käsu tahvlil on midagi liiga palju

midagi erinevat kõigi jaoks

surnud jumalate varjust astus välja inimene

surnud inimesest astus välja jumal

ja kõik on võimalik

Kes kelle kehale tõi suudluste purpurmärgid
kes kelle südame vajutas saapasäärde
kes andis talujale viimseks piiriks talumatu
kes tassis südame täis raskeid kive
kes võitis vandenõust priiskavateks õhtuteks
kes kelle öös tõi kellukeste kumina
kes tõi vihma alla murule
kes tõi mängu meie õuele
kes tantsis minema kõik hõljuvad järved

kes tõi sind minuni kui öös oli enamat

hõlmade vahele surutud nägu
peletis seisis seljataga
und ei leitud kusagilt

kolme valguses üksik meheõnn
andjate rõõmuks võlgnik
jumalate ja jumalannade ringutus

siiski ei pelga üksik meheõnn
peletise vastu seismast
enne viimset kohtuotsust

ja unele võib anda tegelikkuse väärtust

rammestunud ja üleni külmas
sandikopikad taskus aga nendele
pole antud väärtust
riided on porised ja aukus
silmadki
hing narmendab ja lohiseb järgi
päike ei raatsi pillata oma sära
kuu ei raatsi piiluda
jalavarjud on hädised
ja suund puudub

ees on majakene
korsten tossab ja sees elab nõid
valge naha ja nõelutud kätega
sinine juus ja avatud silm
kutsub sooja
pakub varju ja salapäraselt
lõhnavat teed
pakub enda keha ja veel

poole aasta pärast
on nõid lahkunud
ja järgmine on asemel

poole aasta pärast
on uued avatud silmad

Kui soovid täituvad

Luristab ja matsutab – ingliks hüütakse
ravib ja hoolitseb – kodutundeks hüütakse
suured silmad ja lai naeratus
nuttes küsib kas kõik on korras?
võõraid sulgi ei kanna ja ei salli
ehib end ehedusega
pilk näeb läbi karvade ja naha ja liha
ja vere ja luude
pilk näeb läbi südame
pilk näeb hinge
suvel igatseb talve
talvel pakub sooja
roosiõie tee ja banaani pannkookidega
kingib ta sulle pühapäeva hommikuid
näpuga maalib lõuendile
kirub ja vannub et ei saanud ideaalsest kaunimaks
näpuga maalib su kehale ihadest ja ohetest
keelega maalib su kehale ja enesetundele
armastusest ja kergusest
öösiti äratab ta sind õrnalt kuu peegeldusega
valgel alasti Veenuse kehal
elamise rõõm ja rõõmutus
sünd ja surm igas päevas
tema on igaks päevaks

tunda rõõmu naasmisest
jah seda sa võid
aga enne tuleb vaadata endast välja
ja enne tuleb lasta minna

haigestuda haiguseta
jah seda sa võid
aga enne anna hingele väärtus
ja enne luba olla haavatav

augustis on unetud ööd
kuu piilub keskööst läbi
kuu keerab teise külje
aga enne leiab kallim sooja
ja enne leiab hing kallima

ma tean sa vihkad mind
pole hullu, ka mina tean kus sa oled ja kes
mina tean kellena ja millena me tunneme üksteist
tere ja head aega pimedus
tere ja head aega ma ütlen kuhu jäid sina mu kallis
tere ja head aega mu sõber ma igatsen sind

kas mäletad üksindust mu sõber ja tunnet
kas mäletad olekut enne meie aega ja siidist tunnet
ja sind ma mäletaks alati
enne surma ja pehmet

Tänan hingele

Kodus polnud sooja ega külma
mul koduks oli maailm
linnulennul langesin ma alla
ja üles polnud enam asja

kodus oli valge ja pehme
mul koduks oli maailm
embasin ma neidu
ja ennast unustasin embamast

sõber rändaja jagas lahkelt
mulle oma viimast palukest
mina teadsin viimaseid
kellel polnud kahju meist

sõber rändaja laulis sinilinnust
üht laulukest
mina teadsin viisi juba peast
tundsin minagi üht valukest

kallis hing tule tagasi
teeme tule nende õuele
mina tean su kurbust
ja mina tean me jõuame

kallis hing ära unusta
ava silmad ja sinagi näed
mina tean nõnda sinagi
et jälle ühendame väed

Tunnetele koduks

Kella seitsmeste uudiste ajal kisun riided seljast
ja tõmban kardinad ette. Just selles järjekorras,
et ehk keegi õues märkab minu keha. Unustan
liigagi tihti, et elan inimasundusest eemal. Mälu.

Seinade asemel on mul raamatu- ja filmiriiulid.
Toa neljas nurgas on mul erivärvilised küünla-
alused. Nendes põlevad teeküünlad ja nende
küünalde kõrval on sool ja vesi. Peale tumedate
kogudega vestlemist on veel suitsev viiruk,
mis meenutab tulevaid aegu ja kristallid, mille
nime ja tähendust kipun unustama. Mälu.

Peegleid ma ei ihalda, näen sealt kõike, mida
siingi. Armastus eksib vahel mu tuppa ja enamus
ajast lööb see mul jalad alt. Olen siis alati hõivatud
armastajaga. Igatsus joob end alati täis kui külla
tuleb ja sõpruse pärast on mind varem juba välja
visatud nii paljudest kohtadest. Andestus on vagur
vennike. Temaga koos loeme raamatuid ja itsitame
pihku. Tema on alati oodatud. Tema ei muretse.

Kell kolm öösel ärkan ma üles oma suitsupausiks.
Keeran ühe vinge kurika ja kimun seda värskes õhus.
Seedin unenägusid ja tõlgendamise asemel muigan,
sest tean, et kohe algavad järgmised. Kirgas unistaja.

Hommikul joon hibiskuse teed ja vaatan tühjusesse.
Eile vaatas ta vastu. Pöörasin pea ära ja nutsin.
Eile lasin tunnetel amokki joosta ja unustasin.
Eile hoidsime kokku ja palusin andestusel ööseks
jääda. Kaisutasime hommikuni ja tegin talle kohvi.

Täna algab uus päev ja uued võimalused. Täna.

Maaler

Peletan uitmõtteid mõnede värskematega,
kui järsku sinu nägu ja keha end ilmutavad.
Lasen neil olla nõnda uit. Lasen neil hingele
kosutust pakkuda. Kõrbes leidub oaase.

Värvin eheduse pintsliga sind. Katan su
valge linaga ja täiskuu ajal soovin sind
ainult endale. Täiskuu ajal tunnen sind.

Võtan end alasti ja tantsin ilma muusikata.
Olen joomata purjus. Olen hingamata elus.

Pimeduses leian su alati üles. Leian sind
otsimata. Leian su lõhna. Oled pimeduses
alati heledam. Alati hingega asja kallal.

Asjana olen asjalik armastaja ja tunnen
süüd, kui olen liiga hea. Oled parim.

Tänaseks päevaks oleme leidmiseks valmis.

Tüdruk vaatas peeglisse. Tüdruk nägi end
ja ei uskunud seda. Ta nägi rindasid liiga
väikeseid ja tuharaid nii suuri. Ta lõi
peeglit ja sõi vähem. Ta kirjutas endale
enesetapu kirju ja peletas pealtvaatajatest
kärbseid. Kärbes nägi end peeglist ja
teadis tüdruku valu. Kärbse tiivad olid
väikesed ja silmad olid suured. Ta lendas
vastu peeglit ja kukkus surnult maha.
Tema ei kirjutanud kirju, kuid kindlasti
oleks seda soovinud. Telekast jookseb
kaalujälgijate sari ja diivanil on tüdruku
soe jälg. Raadios loositakse butterfly absi
ja vanemad ei osta uut telefoni. Poisid ei
pööra tähelepanu. Üks pöörab aga teda ei
märgata. Poiss näeb aknast peegeldust
ja tunneb ennast iga päevaga vähem. Poiss
loeb tusast luulet ja kirjutab sahtlisse.
Tüdruk otsustab minna sillale hüppama.
Poiss otsustab minna sillale hüppama.
Poiss ja tüdruk said sõpradeks ja võibolla
said nad isegi enamaks. Võibolla nad elavad.

Tundsime teineteist enne teadmist.

Tuul laulab merele laineid ja vaskne
valu sööb päikesest puretud kallast.

Öö väsib päeva eel valgemaks
ja üksildane toibub jätmistest.

Sinine elamise ülbus vahetab nägu
kui mees on selja keeranud.

Saladused on teadjate tõde
millel surilina kergitas usk.

Armastajate vahel on kujutluse uks
ja võti ripub südame kohal.

Igavikul on muutuse nälg.

Saame kokku minu juures – kõikjal

Istusin korraks puhkama ühe tohletanud kännu otsa.
Selline mis kandis mind tagasi lapsepõlve radadele.
Kahanesin endiseks kui vallatlesin higi ja pisaratega,
sest mis sa ikka teed, kui roidumus konte murrab.
Aga see selleks, tähtis on mõjutus mille see paik
mulle jättis. Loodus ei anna hinnanguid, võtab sind
samasuguse lille ja samasuguse käbi ja samasuguse
karvase või soomuselisena. Mina võtsin loodust
endana ja lootsin, et ei tekiks enese vihkamist. Valu.

Sääl istudes nägin läbi linnu silmade ja lind nägi läbi
minu silmade ja me mõistsime teineteist. tema ehk
rohkem kui mina. Sääl istudes üritasin mõttejõul
liigutada oksi ja õnnestumise korral süüdistasin
tuult. Sääl istudes kehitasin õlgu mineviku peale.

Tulin kokku iseendas ja alustasin nullist, sest sealt
olen ennegi alustanud. Erinevus rikastab mindki.

kõik ja rahus võib eeldada et midagi enamat
on valmis meid haarama endasse

kõik ja seltsimeheliku ülbusega võib astuda
rivist välja nõudes tõde

kitarrid kisavad ja õõtsudes sumbuvad südamed
et oleks lastele millestki rääkida

trummid põrisevad ja rahvas lehvitab prohvetitele
hüvastijätuks sest kohe tulevad järgmised

taevad langevad taevastele ja külgetõmbejõud
on usu puudumine sest üks loll ees teised järgi

rahus võitlejate mantraks saab kergus
ja ülekohus on allaandjate pärusmaa

kõik ja selleks korraks on järgmise algus

ma räägin lindudega kuni nad õpivad lendama
ma kustutan pilved kuni näen päikest
ma armastan kuni lõppeb maailmaruum
ma usun sind kuni usun end

pimeduses ma läidan tule
pimeduses ma ootan sind

mu kallis

Irvitavate maskidega kogud künnavad
leegitsevate nooltega taevast ja tootemi
küljes ripub ohverdaja.

Poolkuu valges kõnnivad varjud inimestest
eraldi ja vaikuse laulu saatel ihaldab iga
tera oma nahast aset.

Kalli rändaja hüti taga ihub hammast
armukadeduse krants, kui kontidest
jääb väheks.

Jahilt naasejate õhtuooteks jääb
väsimuse ja ootuse kuum pada.

Õhus ripuvad silmad ja inimkonna
lavastuses leiab aset ainukordne
nähtus – armastus.

Lõputa öö tunneb end sinuna
ja soovib samuti tunda kord päikese
silitust enda põsel.

Vile saatel tõusis udu, kuid seda
sa juba tead, et kõik mis sinust
väljaspool on sinust sisemine.

Vile saatel vaob varjude valu,
kui sulged silmad ja annad aega.

Lõputa öös on lõhnad,
mille tundmisest ei väsi su meeled.
Nendega koos oled liikunud
läbi aja ja ruumi.

Nendega koos tood endaga päeva
ja varjud saavad vabaks.

Ja sinagi oled lõputa.

Süva

Kunagi keegi ütles, et tõsine mees ei näita
välja tundeid ja nõnda ta ka tegi. Isegi
põhjatu kaev ajab üle ääre kui sadanud on
aastaid. Isegi mees vajab tõsise naise
kõrvu. Mees on laps. Mees on naine.

Kunagi keegi ütles, et ei saa naistega
ja ei saa naisteta. Naised olevat õhk.
Õhk on tuule alguseks. Õhk on puhas.

Riiulitel on tolmu all vinüülid. Viimase
vinüüli viimase laulu sõnades leiab ta
end ja küsib, et mida see võiks tähendada.
Ta pole palvetaja tüüpi kuid kui plaksutades
võib käsi kokku lüüa siis võib neid ka
hoida ja kaugel eemal on suur kõrv
kes teab tema sügavust. Koida, hell
isand, minu suunas mu soovide salajast
täitumist – ta mõtles öösel. Fantoom.

Küsija suu peale ei lööda ja valikutes on
olla haamer, naelad või ise. Enese seisund
on tavalisest erilisem ja kõik saab korda.

Kuhu peaksin pöörama pea

kui valu küsib viimast tasu

ja seltsin mälestustega

ei nemad tea minu tänase

päeva veetlustest

ei tea nemad aeglastest 

viisidest ja üksildastest õhtutest

ei tea sinagi

ja kunagi saab ühest mitu

kahe kohtumisel vikerkaare alguses ja lõpus
oli midagi erakordset
oli midagi enneolematut kui vihm
tundus silitava armastajana
ja pilvepiir naeratas laulikule

kahe kohtumisel hetk enne und
oli uinumisel voodisoojus
ja tundmuste elev teadmatus

kahe kohtumisel lõppesid peatükid
ja lehekülje numbrid jooksid segamini
kui seitse ja üksteist tõmbasid tähelepanu

kahe kohtumisel tekkis üks

Ühe armu lugu

Küla võttis nõuks olla toeks, sest nõnda
kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Tervituste ja hüvastijättude saatel viiakse
kõhetule armastajale annetusi. Surma
palujad kehitasid õlgu ja kutsusid välja
ingleid, sest mida teha rahuloleva alla-
andjaga. Mida teha uskujaga. Mida teha.

Lapsed meenutavad sooja südamega
üksildast vagabundi, kelle süda ajas
üle ääre. Kelle seljast riided rebis tänu
ja mõistust piilus salasilm. Kallid
soojustunded laubale asetatud suud-
lustest. Inimeste lapsed mäletavad
mõistmatut. Tunne ei küsi mõistmist.

Terve küla oli kokku aetud kui armastaja
pea sätiti pakule. Kui timukaks oli tema ise
ja tasuta pritsiti armastaja verd. Naeratuse
saatel embas armastuse hing ja tegi pesa.

Armastaja elu on värske taassünd ja taassurm.

ma olen näinud mida pimedus teeb
aeglasel leegil põlevad küünlad
mina neid ei näe

ütle head aega mulle rändur
kui möödun sinust lähedalt

ütle head aega endisele minule
mina teda ei näe

ma olen näinud särast sündinuid
kui möödusin sinust lähedalt

ütle mulle head aega
sest olen näinud mida pimedus teeb

metsikus looduses on murtud oksad
ja tänavused värsked sirgujad

on lindude armuhüüd
ja pilvi lõikavad õõtsuvad rohelised
tondid

linnas on õõtsuvad tornid
ja murtud hinged
ja tänavused armunud

on sireenide paraad
ja sajajalgne autokolonn

tähistamaks sümbioosi

Rõngast raamis on ammune

Ta istus tusaselt rõdul ja üritas värisevate
kätega suitsu keerata. Tusaselt ohkas ta
iga oma ebaõnnestumise märgiks. Maailm
jooksis temast mööda. Õhk oli raske ja
tusaselt keeras ta endas teise külje. Ta
vaatas linde ja tundis tusaselt kergust.

Ta vaatas akendest sisse ja nägi ennast.
Ta nägi tusaselt enda naisi. Ta nägi
tusaselt enda perekondi. Tusaselt nägi
ta enda lapsi. Ta puhus tusaselt suitsust
rõngaid ja soovis olla eemal. Ta teadis
oma pelgliku elustiili muutuse hinda.
Teadis oma alasti hinge haavu ja teadis
ka seda tusast keelt nende raviks. Arm.

Ta nägi tusaselt mälestuste hallis kõike
millele kord oli värv antud. Tusaselt
tundis ta rõõmu. Tusaselt tundis ta end.

ainult rumalatel on õigus armastada
sest nemad saavad targemaks

ainult tark jääb üksikuks
sest tema teab üksinda ja üksiku vahet

ainult õrnadel on õigus olla karm
sest õrnadele andestatakse
ja andestaja on alati järgmine õrn

ainult anujatel on valus
sest lahti laskmisega kaasneb
enese leidmine

ainult armastajatel on õigus olla armunud
ainult armujatel on õigus olla rumal

ainult kõigil on õigus olla armastatud

selle suve lahutab kaheks vihmakardin
ja lauludel jääb sõnadest väheks
kui ainult oleks kõrvu
kui ainult oleks maitseid

selle suve lahutab kaheks päikese igatsus
ja armastajatel jääb üksteisest väheks
kui ainult oleks ausust
kui ainult oleks hoolivust

sellel suvel jõuab talv liiga vara
ja igatsusel on kibe maik

ja suvi saab suvega kokku
talv talvega

mina sinuga

Vaimu tapmine

Kahe inimese üksteise leidmises on midagi
kaunist ja ülevat.
Midagi mis sarnaneb aegade täiusliku
liikumisega.
Midagi mis jääb põrkumise ja purunemise
vahele.
Midagi mis jääb idanemise ja närbumise
vahele.

Kahe inimese üksteise kaotamises on midagi
kaunist ja ülevat.
Midagi mis sarnaneb suletud uste ja avatud
akendega.
Midagi mis jääb soovide ja lootuste
vahele.
Midagi mis jääb pisarate ja naeratuste
vahele.

Kahe inimese leegis saavad kõrvetada
ainult teised.

Kahe inimese südames elab teise peegeldus.

Kahe inimese üksinduses on enese leidmine.

Kõik jõed jooksevad ükskord merre.

sellel lool ei ole nime
tähendus paistab meie nägudest

kallimate üheks osaks on olla kallis
pidasin tähtsaks tahta vähe

siin me nüüd oleme
vanemad ja kogenumad

sosinad räägivad meie lugu
palju tahta oleks häbematu

kogusest hoolimata võime veel soovida
kallimatel on kallis olla teisele

me täitume

Kuidas võib ühel inimhingel olla nõnda palju
käsi, et piitsutada ennast ja teisi.

Kuidas nii palju tusaseid tunde, et lubada sellel kõigel
saada saatuslikumaks kui armastuse kõrguses
viibimine.

Kuidas võib vana laps leida tõde,
kui usub, et usk on vaevaline ja temaga ehk
liigagi usutamatu.

Kuidas võib andujast hoolijale öelda,
et unusta vaevatud ja leia ennast,
sest sedasi lahkuvad nad tervetena.

Kuidas võib näidata sinisele kuule,
et temagi sära on päikesega üks.

Ja armastus särab igas valguses.

rändajale on omane pidev saabumine
lahkumiseks on kõik liiga kiire

sõbrale on omane murtud süda
murdmiseks läheb vaja jõudu

minule on omane olla
sinu ja tema ja endaga

rändajale on vaja vigu
vead on uppunud sohu

sõbrale on vaja sõpra
armastus ei küsi aega

ega ruumi
ega sugu

ja minule on vaja sind

sündisin mehesärgis
ja armastasin

veel sündisin ma vaikides
lisaks kuulsin sosinaid
kuid ei kuulanud

selgeks saanud teedest hoidsin eemale
ja armastasin

veel seisatasin paplisalus
ja muundusin liblikaks
lisaks elasin kordades
kuid ei surnud

nägin tuhandepealist lohet
ja armastasin

ja armastasin ka tema lapsi