Nõnda vestles ja teadis targematele peadele
ette visata kõige jahedamat kaalutlust,
et Loojal on looja nimi ja loojaks nimetab ta end.

Nõnda mõistsid teised, et õige on teada vale
ja halva väljamõeldist ja et õige on kõik
millel lõhn ja maitse, millel puudutus annab
taju ja millele saab anda nime.

Raju vahelüli olemise ees, millele mõned
on tähenduseks andnud aja ja millel asupaiga
valivad mõtete kaudu.

Nõnda seltsib Looja alati loojaga, sest mõistab
kujutluste materjaliseerumist ja annab järgijate
isu kurjuse süüks.

Kurjusel on oma plaan ja plaanil on suitsevate
korstnate ja vihast auravate nägude maik, sest
kõik peab olema korras ja normaalne, et toita
igaviku nälga.

Nõnda sõneles peegel peegliga
ja lõppu ei paistnud kusagilt.