ookeani peeglil istuvad laevad nagu sääsed
valmis imema end rannale
pilved ujuvad oma teed
mõni seisab ja piilub üksikute hinge
meremehe süda tuksub kamina ees
pere punus pesa
kodu lõhnab igatsuse ja tubli töö järgi
kodus on ka nelke
mõni silmapaar on kadunud
ookean vajutab lihale jälje
sinise kuue alt leiab valvuri
mornilt sallib ta ennast
aeglasemast aeglasemaks
sõnumitele pole enam aega suud anda
inimene on sõnumilooja
inimene inimese sinelis
No comments:
Post a Comment