Istutakse nagu muiste seintel ja jälgitakse meid
läbi iga päeva. Üks näeb sügavale ohutsooni
ja teine mõtleb: Üks, kaks, kolm. Tuhk ja tolm.
Mina küsin: Kes vaatab minu taevaselt postrilt?
Kelle alla saab veel vaadatud ja kelle peale
tõustud. Ja kuu pole lõpetanud pooltki. Kuu
aja jooksul saab üks aastase rütmi rütm läbi.
Vanadus on põhjendatud paratamatus. Kordus.
Sõbrad ja kallimad on leiutatud. Õnn naeratab
elajatele ja meie oleme igaviku elajad. Eemalt
kostab naer: Hahahaha, hihihhi, huhuhuhuhu.
Siis tõusis sinise plakati peale kollane nägu ja
vaatas ja ka mina naersin ja naeris leht ja naeris
puu. Alanud oli uus päev. Tervenisti meile.
No comments:
Post a Comment