Käsulaud

Ta istus uduste akende taga ja tundis kohmetust.
Tundis ennast meeleldi kellegi tallalakkujana
ja tundis kohmetust. Rüüpas seisnud teed, segas
seda vanaema hõbedast lusikaga ja tundis koh-
metust. Hinga, sest mida paremat sul veel teha on.

Ta kiigutas end tooliga ja tundis mõnu oma
raskusest. Otsis pilguga midagi või kedagi,
kellele tähelepanu pöörata. Ja et oleks see
miskit erilist. Ajatutel on tunda aja valu.

Hetkeks unustas ta hingamise, kuid pani
selle masinavärgi sunniviisiliselt käima.
Laual oli kapsaks loetud raamatuid ja
lehti. Ta mudis nende nurkasid. Tabu.

Köögis oli tapeet ja see tapeet tantsis oma
mustriga talle. Ta sulges silmad, kuid raadiost
hakkas mängima Pink Floyd. Paranormaalne.

Ta istus ja pliidi all põles tuli. Tules vallatlesid
esivanemate hinged. Laelambil polnud isu
võistlusest osa võtta. Tema tantsu jootis sund.

Ta katsus ennast kaelalt ja tundis. Ta poetas
pisara suhkrutoosi ja  tõusis püsti, et sättida
end minekule. Kui Muhamed ei tule mäe
juurde, läheb mägi Muhamedi juurde.

Ta vaatas veel viimast korda udusest aknast
välja ja tundis kohmetust. Seejärel sulges
ta ukse. Udu on õhk, mis toidab sinugi.