Tõelise inimesena leitakse ka eluvalus
kogemuse valget laiku.

Leitakse uue alguse palangus hingele
leevendust vaba olemises.

Ja südamed kasvavad rahulolus.

D

Ta vaatas mind, justkui suudaksin voolida
merest päikese. Justkui suudaksin kaljud
sulatada aia äärseks lombiks. Ta vaatas
mind nii nagu pole mind vaadanud minagi.

Tema hääl on unenägude peletaja. Tema
keha on voolitud aegade savist. Hingas
end endasse. Tema sammud äratavad maa
ja tiivanukid silitavad taevast. Tema
juuksed embavad mind ja mehest saab laps.

Tema vägevuses on õnnelike naeru ja
kurbade lunastust. Tema iha on minu alastus.

Tema halastus on hoolivus ja tema lätteks
on armastus. Mina olen armastusest janune.

Tema ees oleme kõik kuutõbised. Mina samuti.

184725072017

Istutakse nagu muiste seintel ja jälgitakse meid
läbi iga päeva. Üks näeb sügavale ohutsooni
ja teine mõtleb: Üks, kaks, kolm. Tuhk ja tolm.

Mina küsin: Kes vaatab minu taevaselt postrilt?

Kelle alla saab veel vaadatud ja kelle peale
tõustud. Ja kuu pole lõpetanud pooltki. Kuu
aja jooksul saab üks aastase rütmi rütm läbi.

Vanadus on põhjendatud paratamatus. Kordus.
Sõbrad ja kallimad on leiutatud. Õnn naeratab
elajatele ja meie oleme igaviku elajad. Eemalt
kostab naer: Hahahaha, hihihhi, huhuhuhuhu.

Siis tõusis sinise plakati peale kollane nägu ja
vaatas ja ka mina naersin ja naeris leht ja naeris
puu. Alanud oli uus päev. Tervenisti meile.

182225072017

Raske on meenutada, missugune olin eile,
sest päevad on kõik nii sarnased. Eriline
muutunud tavaliseks. Vahet pole, sest nii-
kuinii on tulemas torm, millele pole veel
nime antud. Tormi seljas ratsutab jumal
ja tema nime ei oska me hääldada. Ime.

Igavik on pikk, ütlesid sa mulle, kuid
kuidas saab ta olla pikk, kui ta on igavik.

Pikk on siinkohal siis ajas muutuv väärtus,
mis tähendab, et igaviku puhul muutuvus ise
on väärtuseks. Tänan erinevuse eest ja kerin
kardinaid. Nõnda raske see olema ei pea. Peatu.

Tänane saba on söödud selleks korraks, nüüd
pööran oma pilgu järgmisele taldrikule, sest
olen niivõrd näljane. Uudishimu tapab ning
jumalale tänu, et sünnime ja sünnime üha.

Vähemalt armastus on endiselt salapärane.

Ma ei tundnud midagi. Just nagu filmis.
Tuim nagu kala. Ma armastan juhuslikke
vestlusi aga vihkan vereta vandeid. Kõige
juhuslikkuse vaarema. Ma armastan teise
päeva joomist. El Pohmakano. Armastan
kodutunnet. Mängin 26 aastat kodu. Siin-
seal. Põhjas lõunas. Idas läänes. Südamega
ehitad laeva ja mere usud päevastest une-
nägudest. Edasine sõltub vajatutest. Siin
ja seal näen mahedate nägude pleekinud
irveid ja usun need kaastundeks. Sina ja
mina. Nüüd on ka sellel viisil sõnad. Sina.

Käsulaud

Ta istus uduste akende taga ja tundis kohmetust.
Tundis ennast meeleldi kellegi tallalakkujana
ja tundis kohmetust. Rüüpas seisnud teed, segas
seda vanaema hõbedast lusikaga ja tundis koh-
metust. Hinga, sest mida paremat sul veel teha on.

Ta kiigutas end tooliga ja tundis mõnu oma
raskusest. Otsis pilguga midagi või kedagi,
kellele tähelepanu pöörata. Ja et oleks see
miskit erilist. Ajatutel on tunda aja valu.

Hetkeks unustas ta hingamise, kuid pani
selle masinavärgi sunniviisiliselt käima.
Laual oli kapsaks loetud raamatuid ja
lehti. Ta mudis nende nurkasid. Tabu.

Köögis oli tapeet ja see tapeet tantsis oma
mustriga talle. Ta sulges silmad, kuid raadiost
hakkas mängima Pink Floyd. Paranormaalne.

Ta istus ja pliidi all põles tuli. Tules vallatlesid
esivanemate hinged. Laelambil polnud isu
võistlusest osa võtta. Tema tantsu jootis sund.

Ta katsus ennast kaelalt ja tundis. Ta poetas
pisara suhkrutoosi ja  tõusis püsti, et sättida
end minekule. Kui Muhamed ei tule mäe
juurde, läheb mägi Muhamedi juurde.

Ta vaatas veel viimast korda udusest aknast
välja ja tundis kohmetust. Seejärel sulges
ta ukse. Udu on õhk, mis toidab sinugi.

õhtu taga on valgus
seda seletab nii mõnigi silm
kurjad keeled laksuvad
pole paremat meest
pole paremat naist

õhtu taga on valgus
selle järgi januneb valelik
januneb auski

hommikutel venitatakse naeru
sellest vaikitakse teiste ees

hommikutel kooritakse ööd
verel ja veel on elamise mekk

ja lõunaks saab inimesestki ingel

nooruses näppisin vakstut
eriti sealt kust nuga oli end läbi söönud
veel meeldis mulle näppida kõiksugu asju
meeldis tunda ja kujutleda ette seda
kuidas teised mind tunnevad

nooruses meeldis mulle vaadata
ja teha liikumine aeglasemaks
lumi langes terve igavik
ja vihmatilgad kukkusid üles

nooruses meeldis mulle õnn ja rõõm
kui kinkisin headöödmusi ja naeratuse
kui unedes tõusin lendu
ja pinnatuisuna võisin lubada endale
tuleviku võlu

kõikjal oli ilu ja ilus olin mina
enne kui sain sellest täna uuesti aimu

vihmal on remmelga lõhn ja mulle meenus üks tuttav laul
kummitab mind ühest kõrvast teiseni
vihmal on tänapäeva hääl ja mulle helises laantekoor
kulla kuulaja see heliseb sullegi

rohul on loomasoojad lamatised ja õhus on vaikus
peale kuute õhtul tean ilma kellata
millal loomaks või loomast inimeseks saan

peale kuute õhtul tean ilma kellata
millal päike peab kosmilist lõunapausi
ja lepetele võib kuu eest salaja pandimärgi anda

närviline isu on minu väikesel peegeldusel
ja näljapaistes nägu

kuid sellestki hoolimata võin tervete päevade tervituseks
kajada üle olemise

sest lamagu ma või mitte
õhul on minuga sama tekstuur

ja kõigele olen valla

Nõnda vestles ja teadis targematele peadele
ette visata kõige jahedamat kaalutlust,
et Loojal on looja nimi ja loojaks nimetab ta end.

Nõnda mõistsid teised, et õige on teada vale
ja halva väljamõeldist ja et õige on kõik
millel lõhn ja maitse, millel puudutus annab
taju ja millele saab anda nime.

Raju vahelüli olemise ees, millele mõned
on tähenduseks andnud aja ja millel asupaiga
valivad mõtete kaudu.

Nõnda seltsib Looja alati loojaga, sest mõistab
kujutluste materjaliseerumist ja annab järgijate
isu kurjuse süüks.

Kurjusel on oma plaan ja plaanil on suitsevate
korstnate ja vihast auravate nägude maik, sest
kõik peab olema korras ja normaalne, et toita
igaviku nälga.

Nõnda sõneles peegel peegliga
ja lõppu ei paistnud kusagilt.

Uuh kuidas tuppa siseneb tusatunde salalik keel

ja kuidas naine valas mehe vormi.

Uuh kuidas valetada haisule teine nimi.

Hahahahahahaha, küll on segamini andestuse

ja armastuse pisarad, kui ei suuda rahuldada

ühe täitmatu hinge vajadusi.

Hihihihihihhihihi, küll on ikka kerge enda seljas

kanda pagasit ja kahaneda enne lõppu

niivõrd lühikeseks, et isegi kirbule võib suud anda.

Taevas laguneb miljardiks pisemaks taevaks

ja kõigis piilub salasilm.

Õhul on sametine silitus, kui läbi päeva jõutakse

kuldsele rajale.

Uuh kuidas võib olla nii hea, et kõik muutuvad 

ligiduses niivõrd halvaks.

Illusioon.

Ja ajal pole põhjust

seierite vahel on liiva ja peas on sõlmed
kuhu jäävad kuumad ja higised kehad
jäävad mõnust oigavad meeled
ja sajandite vanune ükskõiksus

kahvatute naiste ees langetas nii mõnigi pead
vaatas nahast läbi iseendasse ja jäi pimedaks
kuhu jäävad armastuse liigid ja tundetus
jäävad mahedad allikad ja katlakütjate hukk

veel peaks olema vee maitse
ja taevast kündma lindude nool
ja surmal peaks olema elujanu
ja vanadusel kogemuse haljas rahu

hukule seisab vastu ainult hukk
ja jätab endale mõistatuse naudingust
ja tantsib meeletusest punase mehega
ja võidujoovastuses kingib oma hinge

seierite vahel on liiva ja teadmatus on raske
suitsukoni jäljed kõrvetavad nägemise nurka
kuhu jäid armastuse soojad laulud
kuhu jäid vapruse vahvad laulud

seierite vahel on inimkond ja ajal pole põhjust

kõik mida oskan on peaaegu
ja teesklen kuni tean

kõik millest janunen on otsas
ja hääled värvin välja

kõik kuhu vaatan on hingav
ja vanale särab noor

kõik mida oskan on peaaegu
ja teesklen kuni tean

et armumine pole armastus

savanni elukatel pole sooja
lumeinglid on sulanud

õhtuselt seisvas õhus on tunda elektrit
kannad ei puuduta – kuukõnd

ja kasvavad küüned
ja inimene punub pesa

savanni elukatel pole külma
kaduviku inglid puudutavad huuli

hommikud on unehõlmas

Patjadel pikutab väsinud ja söömata,

kui suuremad lapsed peidavad endid

põõsastes ja katustel ja pehmete käte taga.

Suletud silmadega nähakse mõtete essentsi.

Patjadel pikutab raamat, millel on rasvaste

näpujälgedega lehed ja peatüki algused

on rasvaste voolitud tähtedega.

Taevast loetakse öösiti.

Patjadel pikutab verepokaal ja needused

on tänaseks murtud, kui kell lööb täistundi

ja mees ning naine ühtivad.

Lapselikult lihtne on olla elus.

lambukestel täna jahe
vammustes meestel kamin köeb
igal lapsel oma mäng
reeglid ühtelugu murtud

lambukestel täna jahe
karjus magab pöögipuu all
hundid näljast vimmas
reeglid ühtelugu murtud

lambukestel täna jahe
kuul on hammas verel
madal hääl raksatab
reeglid ühtelugu murtud

jumalat on õhus tunda

unustasin kannatuste unelaulu
unustasin sinu nime

ustel olid silmad
ustel oli pime

unustasin tulla alla
unustasin sõnad

ustel olid avajad
ustel olid võlad

unustasin hingamise
unustasin sünni

ustel olid lukud
uksed olid kinni

unustasin elamise
unustasin surma

uksed kõik on valla
uksed – lihtsalt tule

Meelespea

Näha nägusid kui pimeduses on silmad suletud
ja keha võtab uue kuju.
Näha mõtteid ja üha uuesti selgusetusest hämmastuda,
sest karge meel särab igavesti.

Värske meelega võiks meelega värskenduda,
sest nägudel puuduvad pimeduses vead.

Ja sisimas on teada tund,
mil kõik mõtted karastuvad
ja võimatuna tundunud saab võimalikuks.

Ja sisimas on teada tund,
mil kõik saab selgemaks,
sest enne selgust on ikka hämar.

Ja selguses ilmnevad vead,
kui selgemast selgem on karge
mu meele igavene sära.

tulin tulisena su juurde
ja ahnusest istusin su kõrvale
ahnusest võtsin su näo
ja hoidsin endale elupäevade lõpuni

tulin tulisena su juurde
peatusin ja mõtlesin endisele
ja ahnusest võrdlesin sind temaga
ahnusest vabandasin

tulin tulisena su juurde
ja ahnusest armastasin sind

tõsiselt või siiski peaksin mainima, et olen
meeleldi ehmumises enese peegeldusest
ja kuhu veel peituda, kui mitte endasse –
sinusse või sinusse, ei selle jama jaoks
ei ole mul aega, liiga kiire on, kuid vabandan,
sest siis oleks varasem üks vale puha
ja sinu ambitsioonikus minu parandajana
jääks millegi varju aga mis sellest, sest ka
siin võib aidata üks tõsisem keeleline
uperkuut ja nõnda saigi minust tavaline

Põhjapanev

Selleks me siia tulime, et anda alust lärmiks,
sest lärmil on kaunis jume – selline tume
või hele. Kuidas kellele. Sinule ja minule.

Selleks me siia tulime, et anda alust armas-
tamiseks, sest tajudel on eksiarvamus olla
meeltega tuntav. Jagajatele tuttav. Sinule.

Selleks me siia tulime, et anda alust kõigile
vabandustele. Anna andeks ja palun. Kõigile
kergemeelsustele tagatise pakkumiseks. Minule.

Selleks me siia tulime, et anda alust elamiseks,
sest hingajate koorem kergeneb hingates. Sisse
ja välja. Kõigile udustele peeglitele. Eilsetele.

Selleks me siia tulime, et anda alust kaoseks,
sest kaosel on kõla – sina ja mina. Uhkuse
ja eelarvamusega lahutatud hetkele. Meile.

Selleks me siia tulime, et anda alust järgmis-
tele. Narkouimas lastele, sest armastusel
on taevasse tõstja vägi ja jagatud saladus.

Selleks me siia tulime, et anda alust.

Vait ja edasi teenida

pakk sigarette ja üksindus salvestavad end
minu verre ja unest uimasena
seisan taburetil õnnest joovastunud
ja uhke saavutamata saavutuste üle
selleks et ulatada sulle
esmaspäeva hommikune kohv
sest tean kui väga sa vihkad vestluseid
ja varahommikust ärkamist
ja kui väga sa vihkad tänamatust
kõigi nende purjus pisarate eest
millele olen unustanud tähenduse anda
sest kurbusele otsitakse alati põhjus
ja põhjusele leitakse ajutine ravi
kõigi vaikivate ärkajate näol

Kvantor

valgus karjamaal ja nõutud osapooled
looduse ja liha lahutuses

ema ja isa üleõlasülituste ning köögipinnakoputuste
hommikune nukrus

läheme käsikäes selgust otsima
jõgede järvede sogasusest

läheme ja kutsume kaasa tänased toimetused
ja suitsetame pigiseid piipe

ring ringi sees ja kopsud ohverdavad tuulele
kõik hinges hoitud saladused

ring ringi sees ja valgus meie kohal
looduse ja  liha lahutuses

läheme käsikäes tasandikelt tasanditele
kõik mis jääb maha

jääb saladuseks

kõik mis jääb maha
looduse ja liha lahutuses

Kakofoonia

Tänavad või kruusased teed lõunas. Ega vahet pole,

on vaid suur, suur kulgemise eripära. Susside-sandaalide

sahistades või rehvide vingudes. Suur salapära on mõlemas.

Lapsed siin või seal. Ega vahet pole, on vaid õhk kopsus,

et kisa tõuseks taevani. On vaid vanemlik huvi ja tähelepanekud.

Maailma soontes pressib surve meid kõiki südames kokku.

Tere ja head aega. Head ajatust ja soovime ruumi juurde

sest nii palju ruumitust võib külge hakata. Riivata uhkust

ja küsida juurde.  Ega pole siingi vahet ainult külg küljes.

Vahemaad on kõrgustikud. Sina ees ja mina järgi süsteemid.

Järgmisel korral vahetame. Higil on ikka selline soolane mekk

ja kirbe lehk. Higi näitab hõõrdumise mastaapsust. Lugu liigub.

Ega vahet pole. On vaid sügavik ja tasane langemine. Põhi on 

kõrgemal. Kokku jookseme me alati. Kokku jooksevad me teed.

Pisarad või naerukurrud. Ega sealgi vahet pole. Üks on teise

äärmus, kuid äärmuseid armastatakse ja äärmustele pühendatakse

luuletusi, filme, kunsti. Äärmuste nimel valatakse verd. Verd.

Elu või surm. Vahet pole ja samas nagu oleks. Kõik on vastu-

pidine sellele millisena see tundub ja miski pole vastupidine

sellele millisena see tundub. Elu või surm. Olemise pahupidisus.

Jumala tobe

hällilaulust hällilauluni
kui jumala tobe see kõik tundub
igal hommikul pühi silmad ja pese nägu
igal hommikul ürita meenutada öiseid rännakuid

surmahirmust surmahirmuni
kui jumala tobe see kõik tundub
igal õhtul otsi pimeduses lüliteid ja uksi
igal õhtul arva astuvat astmele ja komista

täistunnist täistunnini
kui jumala tobe see kõik tundub
igal minutil vaata kella ja soovi end hetkest eemale
igal minutil vaata kella ja soovi end kellekski teiseks

armastusest armastuseni
kui jumala tobe see kõik tundub
igal inimese lapsel on kogemus ja kujutlus
igal inimese lapsel on igavene nälg ja kustumatu iha

andestusest andestuseni
kui jumala tobe see kõik tundub
igal kallistusel on kaaslane ja aeg jääb seisma
igal kallistusel on kaaslane ja aeg jäi seisma

hingest hingeni
kui jumala tobe see kõik tundub
igal valgusel on sära ja peegeldus
igal valgusel on valgest valgem olla

sinust minuni
kui jumala tobe see kõik tundub

Pisarakiskuja

Ühel kiusust mürgitatud meelel

ühel õhust ja lõhnast keedetud maitsel

oli sedaviisi leiutatult raske olla

oli keeruline pahaaimamatult 

hinge nuruda

selleks purustas kõkutav kevad tammid

ja lubas lilledel lindudel sirin-sosistada

selleks korraks natukene vähem

rändajad aevastavad tolmus ja naeratavad kaugusesse

väljastpoolt sissepoole

nuga otsib teed

tera limpsib ootuses 

keelele on antud kurjakuulutav tähendusvarjund

kiskuda kiskuda ja veelkord kiskuda

Video

sadamatel puuduvad nimed ja paadipõhjad lekivad
põgenemisele on antud uus tähendus – rehabilitatsioon

homme küsitakse segaste sammudega luba tänavatelt
ja kõik aknad on löödud kinni lotoreklaamidega

vesi loksub ja unistajatel ei jää muud üle
kui hingata end surnuks

kaamera liigub laual seisva leegita küünlani
raami sisse jäävad subtiitrid:
isa poja ja püha vaimu nimel

vesi loksub ja unistajatel ei jää muud üle
kui karjuda kaugusesse

kaamera liigub riietuva naiseni
maha koorub siid ja puuvill ja rauast mask

vesi loksub pärusmaata
ja unistajatele jäävad monumendid

raamis päike ja kuu üle toome
raamis puudutus ja äike
raamis sipelgas
raamis

Õuel

me jooksime hommikusse peas tuleva ootus
me särasime üksteise valguses
ja kõik hooned laulsid
ja kõik metsad
ja kõik põllud

viljapeadel keris õhk end linnu tiiva all
samblal võis suitsetada piipu üks sajajalgne

külmal kastel peegeldusid sammud
külmal hingel sai lubatuks soojus

me jooksime hommikusse pähe õmmeldud pärjad
me särasime üksteise valguses
ja võidujoovastuses kustusid sekundid
ja nähti meid lastena
ja nähti meid

katustel sirin ja võpsikus sädin
rabarberitest kissell
kutse koju ei hoia meid kinni
kutse koju teeb vabaks

valge põhja valge naha all tuksub soon
ripsme puhumisel täitunud soov
südamete hekk varjab meie õue

me jooksime hommikusse sina ja mina
me särasime üksteise valguses

me jooksime hommikusse
kui igavesti noored

Tont seda teab

tondid tantsivad tonditantsu
mägedel on silmad ja suud
puud on vaese mehe kivi
kalliks on neid lõigatud

inimestel on silmad ja suud
sees tantsivad tondid
kivist süda higistab
anna ainult hagu

kallimal on sõnad
sõnu saab näha pisaratest
nahal on süüdimatuse lõhn
kallim on sulanud suveks

tondid ei kohuta
suurte silmadega hirm ei tea
saladus on naeratus
kurbadele nõutud harjumus

saladus on olla elus
elu hoiab meeleldi
noorele vana võhm
vanale noor aim

kõrvad on kõlakojad
sinna laulab elu
sinna laulab kallim
tondid on jäänud magama

Päeva annus

Kui ma aastaid tagasi nõudsin kõrgematelt
vägedel ilmutust ja selle sain.
Kui ma aastaid tagasi tundsin hilinemist.

Nüüd olen vaimuasjades saavutanud
peremehetunde.

Külmadel hommikutel vajutab nägemine
mind madratsisse nii sügavale, et kehv
oleks jätta ärkamata.

Ärkamine on eluterve nähtus.
Ärkame ju terve elu.

Kui ma aastaid tagasi soovisin tundeid.
Kui ma aastaid tagasi tundsin hilinemist.

Tundmine nõuab aega või vastupidi.
Tunnen ennast salaja.

Piilun nurga tagant ja lipsan läbi lukuaukude.

Õhtud on laulu ja nutu päralt sest valudel
ei ole kombekas istuda luku taga.

Valuga süüakse õhtust.
Valu peseb selga.

Tegijal juhtub ja tegijaks peetaksegi.
Õnn teeb vabaks isegi valetaja.

Valel on lühikesed jalad.
Vanusega kasvab pikemaks.

Ja kunagi mäletan paitajate sooja.
Ja kunagi mäletan ennast.

Rannal

kuldne rannajoon
diivanil on sulgi
vesi nõuab vett
veel on mõru maitse

armastus pole tõsiasi
juustel on mere lubadus

lubati surematutele palveid
valik on mantra

keha otsustus on konsensus vaimuga
teisiti saab samuti

vaimul on liikuja hõõrdumine
lihvitud liivakivi

külmavärinad päise päeva ajal

Mälutud

sütt ja nalja nabani
verest vormitakse järeldajaid

ühel mehel kodu seljas
rada järgi

sündmustel on kaalu
kaalujaks on aeg

ümberringi tolm ja seeme
käbi ei kuku kännust kaugele
aga kukub kõrgelt

lapsepõlv kontrollitakse surres
surmal on nostalgia mekk
aga maitse üle ei vaielda

ja linnud lendavad taas

Kähar

ookeani peeglil istuvad laevad nagu sääsed
valmis imema end rannale

pilved ujuvad oma teed
mõni seisab ja piilub üksikute hinge

meremehe süda tuksub kamina ees
pere punus pesa

kodu lõhnab igatsuse ja tubli töö järgi
kodus on ka nelke

mõni silmapaar on kadunud
ookean vajutab lihale jälje

sinise kuue alt leiab valvuri
mornilt sallib ta ennast

aeglasemast aeglasemaks
sõnumitele pole enam aega suud anda

inimene on sõnumilooja
inimene inimese sinelis

Uhkuseta suruti kätte aasta või enam tagasi
üks paljunäinud klaasist silm.
Sinine iiris sillerdamas hallikas-valgel taustal.
Must tirimas hinge.

See on mõeldud sinule, kes sa soovid olla nägija,
nii nagu on soovinud enne sind nii paljud kuningad
ja teadjamehed.

Vaadake mind kõik elav ja elutu.
Siin saab teile osaks igavik.

Veel suurema tunde pärast sai lõpule antud pealkiri
ja koletis sai inimeseks.

Impeeriumid on sisemiseks vallutamiseks.
Mullast troon ja roosidest kroon
ja seinad klaasist.

Rändajale jääb üks samm teise ette.
Igavikule jääb hetk.

Pärast.

üks kolme seast lausus aga ei kuuldud
teine kolme seast silitas aga ei tuntud
kolmas kolme seast oli aga ei nähtud

marmorist on saanud vaha
tulest on saanud vesi
inimene inimese ees alasti ja häbelik
trotsi saatel kaunistab maske

mõnel hommikul jätab päike paistmata
ülbuse eest millel pole põhjust

mõnel õhtul puuduvad kallistused
ja kusagil on irvitav peletis

peletisele peletise palk

üks kaks kolm ja kes siis veel kui mitte nemad
võivad öelda et nii on õigem ja parem ja targem

taevast kukkus täht mis korjati üles
üks liblikas lõi teisel pool laineid
üks ei murdis ühe südame ja hiljem teisegi
üks naeratus avas tiivad ja tõstis kõrgele
üks raskus muutus kergeks

ja peletisele jäi üle vaid lahkuda

element elemendist ja sünd sünnist
oleme koos

Terved inimpõlved aega, et otsida vastust küsimusele.

Igavene otsing on pärsitud hingeneelajate missioonitunnetusest.

Olemisel pole aega olemisele mõelda.

Lihtsalt on.

Nõnda väiksemaks jääb ruum ja aeg liigub kiiremini.

Nõnda vanemaks saades.

Maailmaruumi katab hall linik ja teisel pool oleme meie.

Teisel pool nukrust paistab valguslaike ja vaakumist vabaneb vaim.

Teisel pool teist poolt on midagi veel aga liiga lähedal.

Hoia mu kätt kallis, kui õhule jään hiljaks
ja valgus paneb valutama mu silmad.
Silita mu pead, kui juuksed on märjad
ja lõhnavad just nagu sellel päeval,
kui hoidsin palavikulisena pead su süles.

Sinu lõhna taustal astun ma radadele,
mis mõeldud ainult minule.
Sinu lõhna taustal luban lauludel kummitada.

Tõuse siit üles. 
Tõuse siit üles.

Teravus muutub kajaks ja kaja saab summutatud.
Kiht kihi haaval läbin ennast ja soovin,
et see kiiremini lõppeks, teades, et siin
pole aja illusiooni.

Siin on ainult tõde.

Siin olen mina.