Sa ei surugi enam oma huuli võõraste kehade vastu.

Sa ei laulagi eleegiaid rändajate põimunud hingedest.

Torm tuli eile. Tuli tuhat aastat tagasi. Vajus peale.

Tekid kisti maha. Töö paistis vabadusena ja õhetava

kostilisena keris päevadeks. Kirub ja vannub. Töötab.

Keeltele istutatakse põletavaid taimi ja põse pealt

leiab suudluste asemel käejälgi. Kuklad on vermeis.

Ahi praksub viimastel minutitel, kui keegi veel usub

aega. Kui keegi veel oskab hoiduda enda jälgedest.

Aga päike ju sirab ja rohi mühab ja meri laksub ja sinagi

oled siin veidikene vanem ja veidikene kogenum. Usu.

Järelikult oleme olemas.