Rapsoodia

Väidan üksindust ja patsutaksin endale
vastu pead, kui suudaksin tõestada,
et käsi ei kuulu minule.

Et tunne oleks oma ja aeg muutuks jälgijaks.

Soojus ja kodutunne on lapselik metafoor,
mille tasand muutub mõistetavaks
alles peale kõige võimsamat eemaldumist.

Teravad kontsaga kingad pannakse jalga,
kui soovitakse langetada teiste ees päid.

Taevasse lastakse saluuti igal aastal
samadel päevadel, et oleks võimalik ringutada.
Et üheskoos oleks toredam vaadata
öise taeva silmadesse.

Imetletakse neid keda vihatakse
ja vihatakse neid keda armastatakse.

Avalikult.

Siin seinal ütleb tänavakunstnik,
kellel naistega on nadid lood:

Encule toi Salaud.

Siin seinal avaldab värskelt tärganud
vaimsust esimest korda maagiliste seentega
kokku puutunud uusrikka tütar:

We are one.
Collective consciousness.
Be free.

Aga sina ja mina ja mõni teinegi enamusest
väiksem kogus istub või seisab või lamab
või liigutab mõttejõul seierit.

On siis teisiti võimalik.

Aga endistviisi teisiti kasvame me lühemaks
aastatega.

Kasvame eneseks.

Ja kell lööb endiselt viimast tundi.

Tik-tak, tik-tak, tik-tik-tik ...