Aastaid tagasi, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem
ja päike kollasem. Jah tol kaunil ajaperioodil võisin
vabalt enne väljaminekut pügada oma sääri ja loota
ühe rüütli silmapilgule. Ühele tantsule. Mäluauk.
Seniks olin paipiiga kunagi. Banaani sõin keskelt,
sest ema ütles, et nõnda söövad head tüdrukud. Pai.
Tänaseks olen maha saanud novellikogu ja ühe lapsega.
Kuuluvustunne on puudulik. Kellele keegi. Ei teagi.
Temast saab midagi enamat, kui kääritaja. Temast
saab luuletaja. Olen seda näinud omaenese vaimu-
silmaga. Tema tuba saavad sisustama võidetud
pärgade aroom ja endiste naiste pilakisa. Kadedus.
Minu poeg võtab rahvalt tunde ja manab sellest
midagi enamat ja igavest. Mina olen juba täna.
Juba ette millegi enama sünnis osaline. Ema.
No comments:
Post a Comment