I
mis nõnda irevil ja punane
pilgub aeglaselt ja aeglasemalt
enne kui maha saab mõte
enne kui maha saab lapsega
üks vananev kummutaja
II
toas on kell ja mees kes teab
kui palju võiks olla ühe väärtus
nullist nullini on määr
ja teekond polegi nii pikk
kui sisse on pigistatud tunnet
III
siniste päevade poeesias
puhub vaikuse tuul
puhub sõnnikuhaisu
mille nimetan roosiks
sest väärtus on nimeline
IV
kallid ööd on peletanud viimasedki tuuletallajad
kasumiks saab langevate lehtede sahin
ise istub üksi keset pärusmaad
ei tunne
ei oota
laseb heal maitsta
V
naasemised on pisarateta
nagu ohakad ogadeta
kuidas kellele
minekud on hetkele võlgu
laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua
No comments:
Post a Comment