Ta ei leidnud tihti end üles, kui seisis
üksinda ja intiimselt rahvarohketes
kohtades, eelistatavalt öised linna-
rahutused või suuremad peod. Vari
pimeduses.
Üksi või mitte, sedasi oli ta armastanud
toimida juba enese teadvustamise aastatest.
Sedasi toimis ta ka tol härmatanud hommikul,
kui pea oli eelnevast lõpetamata õhtust
paks ja süda lubas viie miljoni löögi pärast
end kotile visata. Kõrini sellest jamast.
Kuid seekordse paanikahoo sees leidus
üks värelus. Üks sarnane kuid erinev tunne.
Tajutavalt naine. Viiskümmend meetrit
kella nelja suunas. Merise soenguga
ja kopsudest õhku otsiv. Lühikeste käistega
ja tätoveeringutega, mida saab vabandades
uurida, et tunnetemängu lisanduks füüsiline.
Oh armastuse vägi.
Kuid seekord sai hoost paanika. Kuid seekord
võttis ta käest kinni, unustades meelitused
ja halvakspanu. Treppidest üles pilvede poole,
isegi kui neid täna ei aeruta. Räästale linnukeste
kombel. Räästale jalgu sirutama ja hinge virutama.
Meeliülendavas vaikuses. Väljuvat ja sisenevat õhku
kuulates. Sireenid ja pehme pimedus, just nii
nagu on õige. Just nii, et oleks tore. Õnnistusele
ei pretendeeri. Nüüd võib elada. Ta uskus. Kontakt.
Nüüd võib rahuneda. Just nii ta tundis ja kusagil
teises ajas ja kohas kergitas end troonile. Sammastel
peab alati olema tugi. Üks, kaks, kolm ja korraga.
No comments:
Post a Comment