Tuesday, June 27, 2017

Diasporaa

Oo sündimatud veidrused, millest kõigile ei piisa
ja petetud armastajad. Petetud sõbradki. Sina ja mina.

Oo rabamata jalad ja kallid kaasteelised, kallis,
sinugi omad. Liiga jäised ja liiga palavad päevad.

Oo südasuvine jumalik ümbritsus, mu kallis,
sinu pühast vaimust. Sinu müstikast ja hetk.

Oo võime ja võimetus leida armastust enesest,
kallis, mu kallis, teistest siis vähemalt. Milleks?

Oo pimedus, kes sa pole sama tumedusega, tean
sind lapsest peale. Ehi mu vangikongi seestpoolt.

Oo laps, nii vihatud ja vihkamata, su isandal on
omad mured. Küll sinagi neid koged. Kasvad välja.

Oo tuledeta laevad ja roiskumisega ehitud ninad,
mu kallis, prantslanegi kostis lohutuseks. Raibe.

Oo keeled meie kõrvus ja meie valikud, millel
kõrvavaigu maitse. Meie igavene vingumine.

Oo enesepeitus ja leidmine ja kerguse ohe, mille
saatel võib armastuski end näidata. Uka, uka, mina prii.

Oo mõistmine.
Oo tundmine.

Oo meie elu.

No comments:

Post a Comment