Kõiketeadja

Keegi teab, et rohkem võib olla vähem ja sinust ei piisa minulegi.
Keegi teab kuidas rääkida ja olla tahetud iha ja valuta.
Keegi teab millal tulla ja minna, isegi kui minejaks oled sina.
Keegi teab mida vaja ja milleks on vajadustel seatud piirid.
Keegi teab su igatsusi ja nõuab veel, sest veel on peegelduse hind.
Keegi teab kui sügav on otsatu kaev, sinu taskud ja nendes sisalduv.
Keegi teab seda mida keegi ei tea, sest nõnda on õigem.
Keegi teab millal sureme ja jätab mainimata, et avastaksime ise.
Keegi teab kuhu jõuame peale pöörast sõitu ja salasõna.
Keegi teab sõnumit ja kirjutaja aadressi, kuid hoiab enda teada.
Keegi teab muusika hinda kurvale ja lüürika saastatust.
Keegi teab maailma valu, kuid naeratab, sest nii on öeldud.
Keegi teab meie tulekut ja saamata jäänud suudluste pagasit.

Keegi avab värava ja ukse ning kutsub meid sisse, sest nii on seatud.
Keegi hoiab meid enda embuses kui oleme üksi ja hoidis meid ennegi.

Keegi teab avajat ja hoidjat kuid mina mitte ja täna ei tea sinagi.
Keegi teab, et täna oleme me koos ja tänane on igavik.

Sa ei surugi enam oma huuli võõraste kehade vastu.

Sa ei laulagi eleegiaid rändajate põimunud hingedest.

Torm tuli eile. Tuli tuhat aastat tagasi. Vajus peale.

Tekid kisti maha. Töö paistis vabadusena ja õhetava

kostilisena keris päevadeks. Kirub ja vannub. Töötab.

Keeltele istutatakse põletavaid taimi ja põse pealt

leiab suudluste asemel käejälgi. Kuklad on vermeis.

Ahi praksub viimastel minutitel, kui keegi veel usub

aega. Kui keegi veel oskab hoiduda enda jälgedest.

Aga päike ju sirab ja rohi mühab ja meri laksub ja sinagi

oled siin veidikene vanem ja veidikene kogenum. Usu.

Järelikult oleme olemas.

Vahetult enne

Raske on kergeks saada. Kuulsin kedagi ütlevat.
Ise hõljus laekupli all. Teised järgimas tema
eeskuju tualettruumi sinises sügavikus. Laks.

Kui meie vanemad sellest aimu saaks. Endal
nägu naeru täis. Pidu ja pillerkaar. Aastaid
hiljem nägi ta neid paistes silmi trellitatud
aknaruudul. Metsikute loomade varjupaik.

Kusagil sügavuses pesitseb valu. Ootab, et
teda välja lastakse. Vahetult enne südame
seiskumist pistab ta oma pea. Tere tulemast.

Täiskasvanud lapsed nõuavad oma tunnustust
võõrastelt lähedastelt. Nõuavad mõistmist
peeglitelt. Sisemised hääled vestlevad ise-
keskis seespool. Lubavad veenduda, et oled

sina ise.

Diasporaa

Oo sündimatud veidrused, millest kõigile ei piisa
ja petetud armastajad. Petetud sõbradki. Sina ja mina.

Oo rabamata jalad ja kallid kaasteelised, kallis,
sinugi omad. Liiga jäised ja liiga palavad päevad.

Oo südasuvine jumalik ümbritsus, mu kallis,
sinu pühast vaimust. Sinu müstikast ja hetk.

Oo võime ja võimetus leida armastust enesest,
kallis, mu kallis, teistest siis vähemalt. Milleks?

Oo pimedus, kes sa pole sama tumedusega, tean
sind lapsest peale. Ehi mu vangikongi seestpoolt.

Oo laps, nii vihatud ja vihkamata, su isandal on
omad mured. Küll sinagi neid koged. Kasvad välja.

Oo tuledeta laevad ja roiskumisega ehitud ninad,
mu kallis, prantslanegi kostis lohutuseks. Raibe.

Oo keeled meie kõrvus ja meie valikud, millel
kõrvavaigu maitse. Meie igavene vingumine.

Oo enesepeitus ja leidmine ja kerguse ohe, mille
saatel võib armastuski end näidata. Uka, uka, mina prii.

Oo mõistmine.
Oo tundmine.

Oo meie elu.

Tramburai

Vasar tambib otsmiku

ma hüüan seda tunnet nõnda

ma hüüan su nime, sest seda ma oskan

jumalad – te puuslikud

karjun jõuetult

sisisen ja kiunun

vahetan mõtteid tunnete vastu

seda ma oskan tänu sinule

vahetan lülid sammaste vastu,

sest seda ma oskan

mõmisen ja luristan

su laupäeval keedetud suppi

keeran oiates teise külje

higine voodipesu kleepumas mu külge

vaatan filme, mida olen korduvalt vaadanud

seintel on kõrvad ja silmad

ja mina pean aegumatuid vestluseid

sest kõike seda ma oskan nüüd

tänu sinule.

palvustelgi on liini aetud vangid
ja andestus on luubi all
päike paistab ja kõrvetab

pühadel sõnadel on välimust
kuid mõju on kusagil kaugemal

eneses

"Anna andeks" on moelause

Olen su lähedal katkise ripatsina,

millest ilma jääda on miskipärast kahju.

Olen su sees, kui mõtled "mis hea pärast."

Olen su sinasilmil sinikad ja ohvrilaev

on horisondil. Olen su tugev ja nõrk.

Mina olen sinu peegel. Miks ei armasta sa end?

neile ei osata kosta neid samu sõnu
neile ei pakuta neid samu suudlusi
nemad ei usu enda väärtust
ja väärtus ei jookse järgi

süda on kelder
mul kiirelt riknev armukraam

hing on pööning
mul kasutuks teeseldud tunded

sina oled ankur
mul tiivad tõstavad tonne

kuldsel taevakaarel
on laternatel udulaam
ja sääskedele söögiks jäetud uskmatud

kuldsel taevakaarel
ma igatsesin sinna

enne kui sellest aru sain

kord kõnnitasid meest üks vedel rahu ja üksik hõim
kord peegeldasid rahvaid vähemused ja meenutus

sai pestud lastel riideid kuid kehad olid räpased
sai meile vanematele osaks selles süü

mahtus väiksemaid ja suuremaid konteineritesse
kust alguse sai sünd sääl lõppes samuti

mahtus õhtusse hommikuste vihkamiste aur
ja järgnevatesse sai uduks kõik eelnev

kord kõnnitasid meest üks vedel rahu ja üksik hõim
kord peegeldasid teised mindki

Tumedusest kenaks ja edasi

tumedusest kenaks ja edasi
sa tahtsid enamat
usk polnud vana
kui kelmid ja pühakud
võisid leida sind endi hulgast

tumedusest kenaks ja edasi
veel sammub karjast eemal
sinu moodi sinu näoga
veel sammub pinnata
ja lendajatel oli rõõmu
sinu üksindusest leida

helista kella kui peatud
minu liikuva kindluse mademel
too enda teadmata soojust
too enda teadmata armastust
üksindus on poolik üksinda

helista kella kui peatud
ükskõik kelle liikuva kindluse mademel
too enda teadmata kogemust
too enda teadmata vaheldust
üksinda on poolik üksinda

sellest räägivadki teised
kui sind pole kõrval
sellest ja enamastki
ja sinu ja sinu ja sinu
vähemast

saab kõigile enamaks

ilus on olla elus
lausa lust on karata
ühest punktist teise

lausa lust on nuusutada õit
ja kurameerida tohletanud kännuga
sooritada rituaalset paaritustantsu

lausa lust on vaadata kristallidena
sillerdavaid elajaid
lausa lust on pehmelt puudutada

ongi lausa lust

ilus on olla ja tunda rõõmu
ilus on olla kurb

ilus on olla elus

Väädid otsivad teed, ujudes läbi õhu ja
kaisutades vana keldri katust. Puud on
maja kõrval närvilised ja higistavad okas-
traati. Higistavad naelugi. Lehed pehmen-
davad pisarate hukku. Aed on pärani ja
sisse ei astu ükski hing. Siin on ruumi-
puudus. Ruumituse puudutus. Mälestused.

Rehvijäljed on harjatud. Nokakad on varnas.
Lõunauinakutel nähakse unenägusid. Seintel
on rasvaplekid. Kasvavad ja kasvavad. Tapeet.

Kodu on kullake. Kodu on kallike. Kodu
on minu sees ja minu ümber. Kodu. Kodu.

Endamisi jagunev

Viimastel minutitel lööb minus õitsele ärevus,

kui sinu suudluste tunne on hajumas. Nutan

patja ja anun nähtamatuid vägesid. Olen meeletu

ja soovin südames, et sinagi sama teeksid. Kindlasti

mitte. Kahanen päevadega. Öösiti istub minu rinnal.

(Tunne hirmu üksinduse ees. Oo jaa, sina lapsuke.

Tunne hirmu, et ma võiksin sulle abi pakkuda, et

võiksin sinu tumedama tunni dirigendiks olla. Et

rasketel hetkedel pupille laiendada. Et varajase 

eneseusu taastamisega end mitte liialt heidutada.)

(Luba mind kallis lapsuke.)

(Luba mul hoida sind.)

Viimastel päevadel olen tundnud märgatavat

elujõu taseme kerkimist. Karjun onaneerimisel

hääletult. Kõnnin tantsuliselt ja piidlen piigasid.

(Kõigil samad kiskjalikud omadused. Et jääda ellu

kiskjate maailmas, tuleb ise muutuda kiskjaks.)

Aga pimedus hakkab vastu vaatama, kui küllalt

kaua sinna enda pilku suunata. Et võidelda koletistega.

Aga ehk olen mina see koletis ja manan ise enda 

reaalsusesse neid kujutlusi. Aga ehk võib proovida

mõnda teistlaadi versiooni minust. Hiljem meenutan.

(Ära muretse väike lapsuke. Sinu aeg on tulnud.

Nüüd näevad teisedki. Tunnevad. Võta mu käsi

ja lööme pilbasteks kõik need uksed, mis meie

ees on sulgunud. Suletud.)

Täna seisan üksi oma alastuses ja keeldun kuulamast

mõistuse häält. Sukeldun puhtasse tundesse ja seisan

vastamisi oma hirmuga. Täna ei võta mind kibestumise

leegitsev saabel. Täna võin pöörata oma pead kergusega.

(Tantsi hing ja tantsi süda. Võibolla mitte täna. Võibolla

homme, aga ükskord ma saan su kätte. Sa võid joosta

aga sa ei saa end peita.)

Kuidas teie siia saite ehk treppidest

Ta ei leidnud tihti end üles, kui seisis
üksinda ja intiimselt rahvarohketes
kohtades, eelistatavalt öised linna-
rahutused või suuremad peod. Vari
pimeduses. 

Üksi või mitte, sedasi oli ta armastanud
toimida juba enese teadvustamise aastatest.
Sedasi toimis ta ka tol härmatanud hommikul,
kui pea oli eelnevast lõpetamata õhtust
paks ja süda lubas viie miljoni löögi pärast
end kotile visata. Kõrini sellest jamast.

Kuid seekordse paanikahoo sees leidus
üks värelus. Üks sarnane kuid erinev tunne.
Tajutavalt naine. Viiskümmend meetrit
kella nelja suunas. Merise soenguga
ja kopsudest õhku otsiv. Lühikeste käistega
ja tätoveeringutega, mida saab vabandades
uurida, et tunnetemängu lisanduks füüsiline.

Oh armastuse vägi.

Kuid seekord sai hoost paanika. Kuid seekord
võttis ta käest kinni, unustades meelitused
ja halvakspanu. Treppidest üles pilvede poole,
isegi kui neid täna ei aeruta. Räästale linnukeste
kombel. Räästale jalgu sirutama ja hinge virutama.

Meeliülendavas vaikuses. Väljuvat ja sisenevat õhku
kuulates. Sireenid ja pehme pimedus, just nii
nagu on õige. Just nii, et oleks tore. Õnnistusele
ei pretendeeri. Nüüd võib elada. Ta uskus. Kontakt.

Nüüd võib rahuneda. Just nii ta tundis ja kusagil
teises ajas ja kohas kergitas end troonile. Sammastel
peab alati olema tugi. Üks, kaks, kolm ja korraga.

Alasti

kõle on olla maailma ees alasti
lasta minna
olla teiste loodud häbiks

tegelikult võtad sa päikest
nudistide rannas – nõnda võid mõelda

vihmavarjuga kokteil ühes käes
ja nooruse uljusest põlenud piibel teises

riiete all on nahk
seda me teame
ja et naha all on liha ja luud
ja et süda
ja et kopsud
ja neerud
ja maks
ja kõik see muu

kõige selle all on nägematu
tõestamatu

kõige selle all oled sina mu kallis

Rapsoodia

Väidan üksindust ja patsutaksin endale
vastu pead, kui suudaksin tõestada,
et käsi ei kuulu minule.

Et tunne oleks oma ja aeg muutuks jälgijaks.

Soojus ja kodutunne on lapselik metafoor,
mille tasand muutub mõistetavaks
alles peale kõige võimsamat eemaldumist.

Teravad kontsaga kingad pannakse jalga,
kui soovitakse langetada teiste ees päid.

Taevasse lastakse saluuti igal aastal
samadel päevadel, et oleks võimalik ringutada.
Et üheskoos oleks toredam vaadata
öise taeva silmadesse.

Imetletakse neid keda vihatakse
ja vihatakse neid keda armastatakse.

Avalikult.

Siin seinal ütleb tänavakunstnik,
kellel naistega on nadid lood:

Encule toi Salaud.

Siin seinal avaldab värskelt tärganud
vaimsust esimest korda maagiliste seentega
kokku puutunud uusrikka tütar:

We are one.
Collective consciousness.
Be free.

Aga sina ja mina ja mõni teinegi enamusest
väiksem kogus istub või seisab või lamab
või liigutab mõttejõul seierit.

On siis teisiti võimalik.

Aga endistviisi teisiti kasvame me lühemaks
aastatega.

Kasvame eneseks.

Ja kell lööb endiselt viimast tundi.

Tik-tak, tik-tak, tik-tik-tik ...

Kokkumäng

Sõrmed vaheliti ja süda avali
sõnumitest leiab elukatkeid
vahvatel sõdurpoistel on vöö vahel
üks tuhin lasta tühjaks vihasalv
kuid armastuse mõõk lööb
kõigile sama teravalt

puhaste linade vahelt
leiab tänapäeva muumiaid
binaarse koodiga ühendatud
defineerimata ainuõigus
olla igavene laps

kelle kätte usaldada süda
kui vaim rändab piirideta teid
kui sammal alustab kasvu
pööripäevast vasemal
ja tasakaal on sirgendatud tuikumine

öös kostab valgete varjude huikeid
ja luksatusi ja lupsatusi ja ainult öö
võib nähtavale tuua valguse piirimaid

valges võib lennata tuleleeke
mille kõrbevas kõlas
saab usutavaks valu kui tunnete pahameel

saab usutavaks veel üks loetlematu
üks rahulolev ja haljendav nõmm
millel paljajalu seob end üheks loodusega
merekarva härdust kiitev saladus

räägib nõnda üks mitmetest koosnev
lihalik ja purematu

räägib meie oma salakeelt

Lugudega võib maalida elu

Aastaid tagasi, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem
ja päike kollasem. Jah tol kaunil ajaperioodil võisin
vabalt enne väljaminekut pügada oma sääri ja loota
ühe rüütli silmapilgule. Ühele tantsule. Mäluauk.

Seniks olin paipiiga kunagi. Banaani sõin keskelt,
sest ema ütles, et nõnda söövad head tüdrukud. Pai.
Tänaseks olen maha saanud novellikogu ja ühe lapsega.
Kuuluvustunne on puudulik. Kellele keegi. Ei teagi.

Temast saab midagi enamat, kui kääritaja. Temast
saab luuletaja. Olen seda näinud omaenese vaimu-
silmaga. Tema tuba saavad sisustama võidetud
pärgade aroom ja endiste naiste pilakisa. Kadedus.

Minu poeg võtab rahvalt tunde ja manab sellest
midagi enamat ja igavest. Mina olen juba täna.
Juba ette millegi enama sünnis osaline. Ema.

130515062017

I

ootevalmis kadakad ja salasilm

mis nõnda irevil ja punane

pilgub aeglaselt ja aeglasemalt

enne kui maha saab mõte

enne kui maha saab lapsega

üks vananev kummutaja

II

toas on kell ja mees kes teab

kui palju võiks olla ühe väärtus

nullist nullini on määr

ja teekond polegi nii pikk

kui sisse on pigistatud tunnet

III

siniste päevade poeesias

puhub vaikuse tuul

puhub sõnnikuhaisu

mille nimetan roosiks

sest väärtus on nimeline

IV

kallid ööd on peletanud viimasedki tuuletallajad

kasumiks saab langevate lehtede sahin

ise istub üksi keset pärusmaad

ei tunne

ei oota

laseb heal maitsta

V

naasemised on pisarateta

nagu ohakad ogadeta

kuidas kellele

minekud on hetkele võlgu

laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua

mees on mitme viisiga

kui laulul on jumet

ja niidid on oma otsad 

suunanud malbetesse põhjadesse

keegi kusagil karjatas

kui tombustunud valm

vedas tunded taevani

ja tavadest sündis ime

sellest saab sündsus

kui patt on tõmbejõuta

ja tavaline on olla eriline

vaata vaid

Mida veri mulle andis

ja mida mitte

veel võib leida surumas teed läbi kolestorooli
kantuna otsusest leida elule mõte
tänase päeva kingituseks kustuvad leegid
kustuvad südamed
ja midagi enamat

enam ei mäleta

kogemus tõi pisara silma
ema andis tunde
isa andis valu
vend on liiga noor
naine

jah need naised

ise andsin talvel tuisu
suvel palava
ja järele jääbki kõik muu

ja järele jääbki veri

väike igatsus mu sahtlinurgas
väike tunne mu südame salakambreis

suured sõnad väikestelt inimlastelt
suured mehed teevad väikeseid tegusid

sinine on laine mererannal
sinine on laine mu voodis

mu naine

kolm väga pikka pai
kolm on kohtuseadus

rahulolu

Kallis härra doktor

Ja kuidas läheb meil täna? Küsis ta teadmata
enese tundemagnituudi päeval, mil auto alla
hüppas viiesaja kilomeetri raadiuses viis
inimest. Tuhande kilomeetri raadiuses kõlgutas
akna või katuse serval jalgu viissada inimest.

Jah meil läheb kenasti. Kui veelgi enam inimesi
end järgmistele radadele heidab, lootuses paremale
elule. Elutus. Grillihooaeg on alanud ja meie
kirtsutame nina kremeerimise peale. Naljakas.

Ujumishooaeg on alanud ja meie tunneme lämbumist.
Kirstud upuvad vihmasadude järel või soistes paikades.
Sullamulla. Mulla alla. Hing on kindlasti valla.

Tuba lõhnab rikka mahagoni järgi ja riiuleid
katavad suured paksud nahkköites raamatud.
Kant. Goethe. Nietzsche. Jung. Nii palju veel.

Kui iial hüüan rõõmu sunnil: "Oh ilus hetk, 
oh viibi veel!" - siis ahelda mind samal tunnil, 
siis olgu lõpp mu maisel teel.

Meenutused, millel lasen kõvahäälselt kõlada,
et ta tajuks minu teadmiste väge. Uudishimu.
Minu samastumist kalli härra doktoriga. Faust.

Lisaks ripuvad seintel plakatid teadmata ja mõne
mu isikliku lemmikuga. Filmid enne ja pärast minu
aega. Peeglike, peeglike seina peal, kellega ma 
räägin täna seal. Siin ma olengi kahestunud.

Suur unenägu

Sean küsimärgi alla su enesetaju. Ta ütles
ja sättis minu ligi ühe tiksuva mehhanismi.

Ma pole aastaid veetnud naisterahva ligiduses
niivõrd kaua aega. Sensuaalne. Aromaatne.
Niivõrd kaua pole ma oma peas üritanud kaosest
korda luua, kui kujutlused temast sirutumas
kuumas vahuta vannis löövad mind jalust.

Ma pole aastaid vestelnud kellegagi oma
sümptomitest. Et olen ajastu räsitud vaim.
Et peidan end vaeva ihas ühiskonna eest,
sest pean targemaks elada õnnelikult. Kergus.

Sa eemaldad tuhat kurbust ühelt ja ta võtab
kätte ja otsib tuhat ja üks homseks hommikuks.
Sa võtad jalanõud kellegi paistes jalgadelt
ja viid ta jalutama rohelisele. Tallale pai.

Sa usud ja jagad oma avastusi. Naer ja trots.
Pea on palee mis on elamiseks kõlbulik,
kuid palee, mille akendel on trellid. Vabane.

Silmad, et näha. Kõrvad, et kuulda. Naeratus,
et muuta. Siin krabistab kusagil orvas üks
hiireke. Siin lendab tuhandeid kilomeetreid
kõrgemal üks hävitaja, mille juht tunneb
ninas kodukootud grilli lõhna. Emba mind.

Keegi ei mäleta unenägude algust. Reaalsus.

Keegi ei mäleta enese sündi. Eksistents.

Kes iganes mind unes hetkel näeb, teadke,
et elan õnnelikult, et pakkuda parimat ööd.

Head und.