400

Oli aasta 2016. Aasta nagu iga teine.
365 päeva ja enamus neist ununenud.
Ununes endine. Ununes see kallistus,
mille väärtust mõistan kümnete
aastate pärast. Ununes vajadus olla
vajatud. Ununesid skaalad ja märkmed.
Punktid oma parimatele. Ununesid
valud ja vaevad ja ussisõnad kõigi
lahkete suust. Ununesid rõõmud ja
hõisked enne tulist laviini. Enne lõppu.

Esimesel jaanuaril ehk ununeb ka
sinu moondunud keha ja vaim.

Mälestuste hallis hoian sinu sära luku
taga. See kont pole mulle teada.

Sina oled.

Oleme nõnda janused

lapsed said selga riided ja ulualla

miski mida nii mõnedki näevad

alles järgmistes eludes

emad ja isad said vihast lahti

neid tehes

ja hiljem mõistsid oma tegude

tagajärgi

meie kõigi emad ja isad

kapsalehed ja kured ja jõulud

ja haldjad ja võlurid

ja talv on tulekul

sest sina ei tea midagi

lapsed said loodud mudast

ja kevadisest sulast

ja meie hõljusime tähepurust

asemelt

et vaadata loodute pisaraid

ja naerda loodute naeru

ja juua jah juua ning veelgi

enam juua

sest enam ei kannata 

me loodute elujanu

Varjusõna

Sinu neitsi tervituste arvu ma peast

ei tea, aga sõrmi nipsutades võin

tunda tema palvete hellust. Samal

viisil loksus sadamas üks paat, mille

kapten end sõduri talla alt leidis.

Sinu kallima suudluste arvu ma peast

ei tea, aga kui küünal on süüdatud,

siis sulav vaha on alati mahedalt valus.

Siis sulavad ka kõigi kaotatud sõprade

südamed. Kadedus ei passi sullegi. Ei

passi. Täna paistab üks aken. Üks leek.

Kaugel eemal sõnus nõid neid iidseid.

Neid müstilisi. Neid varjusõnu. Sõnus

mind elama nipsutaja rollis. Soovidega

tuleb olla ettevaatlik. Soovin teid. Teid.

Meister

Meister, sulle palveid ei esita. Vaid
vaatan sind ja imestan. Kuis said sa
eluloo nii halli. Nõnda kurbuseni vajutan
hambaid huulde. Vaid sina saaksid
olla suurim palve. Vaid sina peaksid
teadma väärtust, mis enesel süüks.

Meister, oh nõnda vaevatu. Su lasteks
said mineviku unistused ja moor on
liiga kibe. Sul isaks läänetuul ja ema
oli libe nukk. Ja sina tunned end kassi-
kullana. Tunned tõmmet sissepoole.

Ma kingin sulle silmapilgu. Kingin
sõbraliku embuse. Laena oma vaeva-
pilli. Las mina siis viisistan tänase
leinamarsi. Las täna kannatada maailm.

Sest Meister, sina oled vaikne kuulaja.

ISE

tervitan sind kallis ISE
sa oled jäänud kaugeks
sa oled jäänud maha

kallis ISE
ära palu andeks
ära kahetse

oled vahvam
kui portselanipood
džunglis

oled läbitavam
kui Nürburgring

oled kavalam
kui teine mina
sest oled sina

oled käsi
minu savipotil

oled Atlas
ja mina taevas

ära väsi mu kallis ISE
muidu saab saatuseks
minu ürgne lemb
olla ühine

1-2-6

sa hoiad end kinni endas

kuid su vägi särab üle meie

esimeste ja viimaste 

sinu valgus saab minu 

hingele koiduks

sinu sõnadest saavad 

loodud mantrad

sinu mõtetest saavad

minu viimased panipaigad

sinu viimasest naeratusest

saab minu esimene laul

sinu häälest saab algus

täna suren et sündida

Vana hinge unes on näod

Unenäod läbi aastate, igas unenäos
aastete jagu elusid. Sa usud seda. See
teeb sind kergeks. Sa oled näinud.
Seiklused ja rahu. Sina ja mina. Seal
teisel pool saame me kokku ilma
iseendata. Seal teisel pool ajatust. Jah.

Miski kõditab mu rakukesi. Suristab
ja ajab mind hingeldama. Sinagi ju
tunned. Tundsid nemadki. Hõljume
korruseid kõrgemal. Tasandeid. Jah.
Tasandeid valjemaid läbi paratamatuse
ja vaikuse. Lehvitad oma tiibu. Ära.

Ma ei oska veel lennata. Ma tõusen
üles endas. Osa osakestest jagatuna.

Me oleme jagatud. Me oleme üheks.

Tänapäeva vaim

Ikka töötu narkomaani kombel haarata kinni
ühest viimasest väärast arusaamast. Ta tegi seda.
Ühe väsinud vana mehe kombel sügas ta habet
ja lausus mõned mõminad. (Daddy noises).

MMMMM ja ohhhhh, oehhhh. Küll käriseb
vana second hand särk. Küll käriseb ära-
kantud hing. Kuldne niidike ei paista välja
liiga päikselises õhustikus. Luua ikka pisut
tumedust. Tema päevad on päikest täis. Kui
ainult teised nüüd niitidesse ei takerduks.

Kui takerduks ainult see sinisilmne. Kui ainult.
Aeg karastab ka kõige kannatuma. Kannatus.

MMMMM ja ohhhhh, oehhhh. Tänaseid
vajadusi ei saa homse varna lükata. Homsed
ihaleb ta ette. Temast saab homne vajadus.

Ühe jalaga siin ja teisega seal. Ühe eluga ees
ja teisega järgi. Ta sõlmib lahti kõik aegade
sõlmed. Ta perutab. Lööb kella läbi rüüta.

Läbi rüüta hingede. Lööb mõistmiseks, et, et.

Jah kõik on võimekad ja võimelised. Mõista.

+++++

valge naha
valge vaha
kui saaks veetlusteks mahti
kui saaks koosluseks
kui saaks

tumeda koridori keskmise ukse
tumeduse seest pigistab valge käsi
pigistab minu värinat
pigistab

sõlmime sõnatu leppe olla
jah olla vandeta
jah

sõlmime üheks meie päevade viimased
jah viimased varjud meist
jah

võtaks vaid jahtuv ihalus
võtaks leem

meie päevade viimane
viimane tumedus
ja sinu valge käsi
pigistamas minu värinat

hõljun aroomina su sõõrmeisse
kui lae alla tõusnud on vihapilv
kõditan maitsena su teravat keelt
kui sisised päevade muret
laskun udemena su tumedusse
kui värskelt pestud on meel
helisen kellana su unedes
kui meenuvad sul need

kes juba kõik on teinud sama
kuid liiga kärmelt andnud alla

vanad valud on tolmunud

läbi milleeniumite

vanad hinged on tühimikus

kokkupressituna

vanad lapsed kasvatavad

vanu ihasid

vana liha on suretatud

rõõmutuse õlis

vana mees on Mina

Sind pole veel juhtunud

Pimedamatel öödel kui üksindus
lainetena mööda külgi laksub
ja vanad vaenuvihad kuivades
tuba kirbehaisuga täidavad

noil pimedatel öödel saab selgemaks
ettekujutus sinust kes sa pole
veel juhtunud

laine laine haaval saab pestuks
igipõline patt et pole igatsenud
sind varem

et pole võitnud varem
neid vabadusest verise mehe
jumalaid
neid vabadusest verise mehe
saatanaid

aga sina oled seal
saad alguse suurest laiast
ja kutsud mind valgeks

kutsud mind laulma
meie igavest laulu

Tugi ehk paelutud mure

seda uskumise tasast lainet
mis pakkumata pakkus tuge
tean kahtlemata pole kainet
üht hinge mis mul läidaks tule

mu tule mis nii vintskelt visa
et meeli täidab kibe ving
nüüd tule tule kõrvus kisa
mu meeletuse vaba hing

seda uskumise tasast lainet
kui naaldusid mul õhtukumaks
ja mured mis nii muidu maised
said kaevumata põhjatumaks

Valgus horisondil

marodööritsesid minu võrdsuse tsoonis
ja soovimatuid lubad mineviku kumas
minu kombatud energiavälja

otsid lahendusi ammulahendatud
küsimustele ja mõistmatuna
saadad rebijaid minu und häirima

minu uni on igavene reaalsus
ja mina olen uneskõndija
ja mina olen unekirgastuja

sa ei leia otsitavat
sest otsida saab vaid seda
mis on veel leidmata

leia mind

Käigukell ehk taasühtimine

tahan näha läbi
sinu aegade alguses
punutud nahast
tahan katsuda
su surematu hinge
limpsivaid niidikesi
tahan tunda tänulikkust
sinu kehalise
väe ees

pendel on käima lastud
ja viiruk toob esile
sinu härmatanud armuviljad

pendel on käima lastud
ja meie aeg saab ühtima

tahan näha läbi
selle kõrghetke
ja olla mõistmatu
tunnete palavuse ees
tahan võtta vastu
su tuhandeid almusi
tundmata võlga

tahan tunda tänulikkust

Tasasünd

kukun ja kukun ning lõpp

paistab olevat hüljanud

minu algust

langen tasandiku kohal

millel leegid limpsivad 

viimseid päevi

lootus vajutab oma pitseri

minu muljutud kaelale

olen äramärgitud

leekides on silmad

vahtimas mind hingetult

nende käed rebivad 

naha mu lihalt

rebivad ja rebivad

taastun ja taastun

valu muutub humoorikaks

humoorikaks vihaks

saan hakkama ja tuiskan 

endast eemale kõik vale

kõik hingetu

saan hakkama ja tuiskan välja

välja endasse

näen teist korda esmakordselt

maailma 

teist korda esmakordselt

tunnen tänulikkust

Tõsiselt kaaludes maatriksist väljumist ehk parabeenide vaba reaalsus

See eilne on ehk parim näide meie tõsiseltvõetavusest.
Selle eilse raamisime mõlemad eri poolustel,
eri raamidesse.
Kaminasimsil seisab nüüd sinu endine
valu ja rõõmu konsensus.

Minu raamid on hinge seintel.
Seal podiseva tänulikkuse kohal.

See eilne sai laenatud mitmetest pisaratega
ja pisarateta palvetest.
Sina minu ja mina sinu eest.

Kõik seisab paigal ajuti ja kisub mind endaga
seisma paigal.
Ma rebin end päevast päeva nendest
sõlmedeta köidikutest.

Sinu tuhmuva sära valguses saab süttima
mu teadlikkus.

Kord, olles tõusnud kõrgemale
igapäeva kasetohust reaalsusest.

Kord tulen sinu sära toitma.

Olen tõsiselt kaalunud selle halli
hämu sisse langemist. Selles ääretuses
puhkamist. Mõni teravam keel
nimetab seda eksklemiseks. Hallis
hämus saab luua värvilist. Saab. Saab.

Sära mu kallis. Sära läbi tiheduse
padriku. Eksle minu suunas. Värvilist
saab looma meie lahkühtimine.

Pole paremat aega. Nüüd ja praegu.

Midagi seal on. Eemal vilkumas. Oih.

Vanaema rääkis virvatulukestest. Nüüd

on nad meelitamas mind. Nüüd saab

mind sohu kutsuda. Sohu. Sohu. Sellest 

pole lugu. Olen kade vastama meelitustele.

Vilkuge. Vilkuge. Kallid varasemad hinged.

Kätte on jõudnud advent.

vanavanemad tegid peerutule valgel
oma öiseid toimetusi
ning eriti öised toimetused
tehti pimesi teki all

oh neid kalleid kompavaid tundeinimesi

meie teeme kõike valges
eriti tegusad teod teeme tehisvalges
ning seks saab tehtud kaameraga

kõik on avalik
kõik on paljas
kõigil hakkab kiiresti igav
kõigil saab kõrini

minul sai põlvini
nüüd teen vanainimeste asja
tõsiselt kaaludes

kas panna hing panti või mitte

uinusin mõteldes sinule
ja ei soovinud ärgata
ei soovinud vahtida tuimalt
tähtede poole
läbi nelja kihi betooni

sulgesin silmad ja lootsin
soovisin salasoove
ja panustasin sinu mõistmise
ääretusse kaevu

tähed on juba langenud
läbi nelja kihi betooni
aga mina olen endiselt

uinunud

Häbikõndijad

teispool päeva lasub öö

teispool ööd lasub igavene hommik

oma kummuli prügikastidega

oma kreenis kõndijatega

kes tegelikkuses on endised öötajad

need poolkuusilmade 

ja poolitatud hingedega 

need kunagised kallimad

ja tulevased uinujad

teispool päikesetõusu lasub lunastus

kui pead on terveks ravitud

Ilmauni

ootan juba vajununa ilmaunne
su jahedat tervitust
või palavat salasoovi
ootan tormi ja tungi meie
üksikute detsembris
või reaalsuse ümbersündi

ootan vagadust ja valulist vanust
et läbi mineviku meelehärmi
tuua su ette tõeline mina

allasurutud aga õnnis
sest sina oled siin

sest päevad võivad olla loetud
aga mitte olemise ootus

ootan

Ma nägin Teda eile seal säraval üritusel.

Ta sära paistis läbi tuhmunud hinge.

Tema nahk paistis endistviisi pehme.

Tema keel endistviisi terav. Ta vaatas mind 

eemalt vilksamisi. Mina samuti. Ta 

saatis oma valu mu suunas. Ma võtsin 

vastu. Ma valutasin ja saatsin ära.

Nüüd võtaks ma Teda vastu.

Nüüd võime olla terved.

Kohalolu

rohi kasvab aga mitte minu talla all
minu all lasub varivalgus
minu kohal miski algus

tunne kasvab aga mitte minu südames
minu südames lasub vabadus
minu hinges miski valgus

elu kasvab aga mitte minu ajas
minu ajas lasub võimalus
minu kohal miski algus

hing kasvab aga mitte minu kiusuks
minu kiusus lasub minevik
minu hinges miski valgus

algus kasvab aga mitte minu lõpuks
minu lõpus lasub hetk
minu kohal miski algus

minu valgus on lõpp ja algus
minu hinge kohal

minu hing on kohal

mis ühendus laseb mul uskuda
kellegi vajaduslikust
kui sina oled kaugel eemal
selles tumedas tumedas
selles kauges kauges
olemuse varjutaguses

ma ei usu et miski mind enam
heidutab
miski mis heidutas kunagisi jumalaid
miski sealt eemalt
sealt varjutagusest

siit saab leitud jõud

peale ühte lõppu tuleb tuhandeid alguseid
peale ühte lõppu lagunen koost
et ehitada end üles tugevamaks
kui kunagi varem

iga päev on kingitus minu kuningriigis
pilvepiirilt saab päike oma pilgu
pööratud valgetele tornidele
ja rohelistele väljadele
ja ühele kõigist

peale ühe päeva lõppu saan aru
oma piiritusest
oma igavikust
oma armastusest

kõik algab nüüd

mäletad mu kallis peegeldus isa pilku
kui märjuke oli liiga pikalt
kukkumise äärel

mäletad mu kallis peegeldus ema naeru
kui kirjad temale olid adresseeritud
surevate emandale

mäletad mu kallis peegeldus minu
vaikset tõmblust saladuslikes
vajadustes

olla armastatud

kui ma pole all nagu eile
siis pole muret mis taandaks
selle suurima vajalikkuse


mäletad ma ütlesin – sinu

te tumedad kogud mu tubasuses
kes seisate kõik valvel
kes ootate aega oma lõpmatuses

ma vaikne salaunelmate uudistaja
vahin teid uudisena päevases hämus

kui lahkute mu karmima käsu
pikas perspektiivis
lahkute mu olemise tänapäevast

te lootus õndsusele peegeldub mu
vajaduste soovides
mu kallutatud mõistmises

mõistmises et suurusetus veab
mind alt kui korra naeran
vastu oma saatusele

te tumedad kogud mu tubasuses
kes saatusele annate
mu vereliini templi

mängid ustega jälle nagu ma näen
seekord oled valinud uksed sinna kuhu
elavate jalg ei tatsu sinna kuhu
hing oma pilkugi ei pööra
sinna kuhu läheb viimase päeva
taltsutamatu
viimase päeva lootusetuse üksik kaja
mängid ustega jälle nagu ma näen
seekord leiad kodutee igavesest ringist
kodutee mille lõpp on alguse ähmane taju

ma mäletan lapsena ustega mängimist
isa oli resoluutne
ära jama poiss nüüd ava ja sulge
sada korda kuni mõistusesse liibub
alandlikkuse tasane noot

olen oma elu avanud ja sulgenud
olen elule andnud tooni

ei heleda ei tumeda varjundiga
suuda värvuda mu teesklemata
hingetus

õnnelik ja miski ei takista elamise parimat
vaevata olengut
õnnelik ja sina lehvitad oma tumetiibu
minu vahvast vahust läbi
sõit sõit sinna kuhu niisama ei minda
õnnelik et sallimine on tajumise
sünnis ehalapsuke
et õnn on savi mu käte vahel
et toasoojuseks oled just sina

Ajutine hingus

täna võtsin vaevaks hingata
armukadeduse valvsaid mürke
küll rebis kooriku mu südamelt
küll hammustas tüki minu
viimasest valgusest

täna võtsin vaevaks olla
nende mürkide
alandlik kannataja
nende vaikselt keedetud
sõlmijate laenatud tegur

need vaikselt keedetud
need kallimad mürgid

panid mind kukkuma endas

aitasin end püsti ja hingasin
homse ette
hingasin lootust
sest see on ainus
lollide lohutus

Ole ainult kallis ja võta vastu II

tuline tunne üritab mind
viimastel päevadel maha
murda

nii tuline tuline tunne
et sulan endisest pisemaks

nii tuline et otsin lohutust
külmadest hingedest

need hinged vajavad
seda tulist tunnet

aga mina olen müüri
taga peidus

olen isikliku eedeni
libe valvur

sisisedes tuhandeid aastaid
roomates rööpaid
ühe endise tulise tunde
peale

olen endaga tuhandeid
sõlmi roomanud

selle valvatud tunde peale

Ole ainult kallis ja võta vastu I

nüüd on kergem olla udusuline
ja lasta end tuulel keerutada
ja lasta end kanda tuhande keelu
randa

nüüd on kergem uskuda soovide
täitumist
ja lasta endal olla suurimaks sooviks
ja lasta endal olla leitud

nüüd on kergem armastada
ja lasta kõigel olla armastust väärt
ja lasta kõigel olla väärtus

nüüd on kergem võtta vastu

nüüd on kergem

ma tõsimeeli jäin uskuma
kui uudistes kiideti meie elamise
väärtusi
kiideti kainust ja kasinust
kiideti salakavalust ja ahnust

siis lõpetasin ma uudiste vaatamise
ja hakkasin endasse uskuma

Ütlemata hele

sealt vaatab vastu üks hele tunne
nii tumedasse riietatud

sealt lehvitab ja kutsub endaga
nii tumedasse riietatud

ma laiutan end temani
ja vaatan kõigiti

selle heleda tunde baasil
on minu mineviku näpujäljed

see hele tunne kuulus kord minule
see hele tunne oli kunagi heledam

ma laiutan end kaugele
ma eemaldun oma kunagistest

tunnetest

Gaslighting ehk mina sinu muudetud reaalsuses

Kõik on muutunud. Maailm. Mina. Sina.
Sa tunned seda. Nuusutad seda. Katsud.
Sa katsud olla. Katsud voolata läbi mu
tammide. Minu mineviku tammide. Minu.

Miski pole keeruline. Eile vaatasin õuna
kukkumas niidetud murule. Kukkumine
kestis minu pilgus. Kestis. Kestis. Kestis.

Miski pole keeruline. Sina ole. Sina oled.