ei leia öösiti enam tähti,
ei leia pimedustki.
Koguaeg on valge
ja kuum, jah nii kuum.
Nipernaadil oli õigus,
ja und ei saa kuidagi.
Öised rajad on täis marssivaid elevante,
roosasid elevante, paraadil.
Rohi on tallatud, ära magatud.
Siin ja seal. Siin on
kasutatud kummismikud
ja seal on öösi aurav keha.
Sealt kostab ohe, sealt üks huige.
Meeste häältepaela kraginat,
tungi mürinat. Rahutud südamed
otsivad läbi selle öö. Nuusivad,
halavad, krabavad. Päevad on
pikad, pikad tunnid, keedetud tunnid.
Öö sööb kõik endasse.
Jõgi paotab oma uduse kaane,
imeb mõnuga, võtab need
udusemate silmadega, need tuule
lükata-tõmmata. Murtud kontsade,
murtud küüntega. Jah öised udud
ei mõista nalja. Andumine,
siis võetakse sind ridadesse,
nende roosade elevantide paraadile.
Teistele võib öelda, et suveöö unenägu.
No comments:
Post a Comment