Seal sa oled

Ta tuli tormina, haaras mu kaasa,
rebis okste vahele, olin pilveräbalake,
olin hetkeks sule kergusega,
nüüd sättis ta mind korstnale,
siin on raske, kõrge, üksik.

Olen surutud.
Press on sees.

Ta kajab minust läbi, ta vaatab mind,
tema silmad ei reeda,
siin on armastus, see tõeline,
see mis paneb prillid otseks,
annab jõu ja tarkuse,
annab ja soovib vastu vaid sama.

Siin on tema sõrmed, valged,
tema juus nii päikseline,
silmade valu on laine sügavus,
siin tuli ta tormina,
siin ta vaatab ja tema silmad
ei reeda,
siin ta läheb lehekleiti keerutades,
üksikuks briisiks,
noil meremeestel olgu südant,
armastada seda briisi,
nii nagu teen seda mina.

Ons ta inimene või tõeline torm?

Ehk ongi ta torm mu südames,
minu oma mälestuse allikas.

Ma olen nii, nii väga janus.