Koodimeister

Meeletu on see elamise torm,
muudkui lõõtsutab akna taga,
sabistab mu toa ainumast valgusruutu.
Ja sellest hoolimata kisub endaga kaasa,
nagu oleks meis sissekodeeritud surmahimu.

Kes ei tunneks, liiga kaua toas istudes,
seda tormi meelitust.
Lähed välja sadagu või pussnuge,
sadagu või see üksik, kogemata peost lastud,
tellis, seal Riia mäe nurgal.

Vanaduses see inseneritöö ikaldub
ja kood, kui ümberkirjutamata,
hoiab meid surmahimus.

Kes kirjutaks koodi ümber?
Kus oleks see teine pool meie lahendist?
Kujuneb ta enese loodud maskist,
skisofreeniliseks teisendiks
või on ta naise kujuna hoidmas mu himusid vaos.
Või rebib ta järgmises leegitsevas kires
minu seljalt nahka.

Või on see kuulus koodikirjutaja
kusagil kaugemal, kõrgemal, teises vallas.
Sellest endiselt hoolimata, ehk siinkohal hetkeks
juureldes, võtan oma mantli, salli ja vihmavarju,
ning asutan end nende pussnugade, kange vihma
või Riia mäe peost lastud tellise alla.