Kuidas küll võtaks tasakesi kleiti su seljast,
libistaks sõrmedega üle su heleda naha.
Võtaks su ümbert kinni
ja asetaks su maha pehmelt
jah nii pehmelt maha.

Nuusutaks su kuldseid juukseid,
hoiaksin oma nägu seal tunde.
Hoiaksin oma südant su süles.
Sinu süles on sel kindlam.
Sinu süles näeksin maailma
voolamas mööda,
voolamas ja haaramas kõiki endasse,
aga mitte meid.

Armastus pidi olema midagi
mida ei saa seletada.
Armastus olgu kuidas, mis, kes tahes,
sina oled armastaja.

Sina oleksid kõik.

Kuidas küll võtaksin ja peataksin
hetke ja oleksin.

Nüüd on ainult mälestus.
Aga süda – see on endiselt kindlas kohas,
seal sinu süles.