Nahkja armujuure moodi

Meie kasvame nagu aiamaal kasvab Nahkjas armujuur,
meie juured ehk on sügavamale ulatunud
ja meie ehk laseme talvel endist üle joosta.
Oleme lahus mulla pääl ja all põimikuna
väändume üksteise küljes.

Suviti kuumava päikese ja rahesabinaga
kooldume ja loodame parimat.
Loodame ja unistame õhust ja armastusest
ise teadmata, et juured meil põimit.
Ise teadmata, et meist punutaksegi pesa.

Meie oleme tasaselt tuules kõlkuvad.
Meie oleme ümberistutatud.

Kuidas küll võtaks tasakesi kleiti su seljast,
libistaks sõrmedega üle su heleda naha.
Võtaks su ümbert kinni
ja asetaks su maha pehmelt
jah nii pehmelt maha.

Nuusutaks su kuldseid juukseid,
hoiaksin oma nägu seal tunde.
Hoiaksin oma südant su süles.
Sinu süles on sel kindlam.
Sinu süles näeksin maailma
voolamas mööda,
voolamas ja haaramas kõiki endasse,
aga mitte meid.

Armastus pidi olema midagi
mida ei saa seletada.
Armastus olgu kuidas, mis, kes tahes,
sina oled armastaja.

Sina oleksid kõik.

Kuidas küll võtaksin ja peataksin
hetke ja oleksin.

Nüüd on ainult mälestus.
Aga süda – see on endiselt kindlas kohas,
seal sinu süles.

Meie on parem kui sina või mina,
see on ju lausa vale puha.
Seda, et kodu on seal kus süda,
seda ehk oli ja on ka juba.

Vanad on järsult saamas nooreks,
meie noorus kõrgepinges.
Süda on tähtis vereringes,
kodu on järsult saamas tooreks.

Meie ei ole näinud päikest
iseendi varju tagant.
Meie ei ole tundnud äikest.
Meie ei ole lihtsalt magand.

Meie algab suurelt, lõpeb punktiga.
Algab ühest õhtust, toob meid siia.
Meie on pehmus silma taga,
meie on armastusest viia

ja olla vaga.

Laul

Kätte on jõudnud tasategemise aeg.
Habe on aetud, öösiti padjal krabiseb.

Kallimad on ootel, ise leian end
nii päeval kui öösel enda seltsist
ja naudin seda aina rohkem ja rohkem.

Kõige kallim vaatas mind läbi pikksilma,
nüüd näeb ilmagi.
Näeb kuhu kuhjatud on armastust,
mille ukselt on murtud tabalukk
ja kõik on maailmale valla.

Üksindus on viisita laul,
laulab minuga koos.

Kõige kallim on nüüd ka mulle nähtav,
tema laulis ka siis kui polnud üksi.
Meie laulul on nüüd mõte.
Eraldi oleme koos paremaks saanud.

Meie kõige kallim viisita laul.

tarmukas neiu oled
leegitsed taevani
kraabid ja vehid hääletult
sa karjud sissepoole
sa karjud et ise kuulda

see pole sina
see pole isegi sinu vari
see on peegeldunud kellestki
kellest oled hoolinud

kellestki kes tahtis vastu hoolida

sina oled vagur ja pehme
oled õis keset tiiki
see õis mis nopitud sirelilt
see õis mis lubab kõikvõimalikku

sa vettid seal soovikaevus

sinust saab kord täht
sinust saab kord taevas
sinust saab kord maa

täna saab sinust supernoova

täna sain su mina
mina saan mustaks auguks

meel on hall ilm hallim veel

veel on vale me ilmateel

veel on vale ja kõik mis eel

meel on hall ilm hallim veel

kus sa oled mis saand on sinust

kus su kodu kus armuturm

ehk su sõnast ehk su ilust

sai veel kortsu mõni kulm

keda veel ma armastan

kelle rinnus näsit süda

keda veel ma armastan

keda veel kui mitte teda

Läbi ja lõhki mees ei oskagi olla

väsimus vanadus nii noores eas

inimesed jooksevad mööda

ise lonkan sihitult

sihid kõik peidus

globaliseerunud ühiskonnas

kõik on ühenduses

aga üksindus on midagi talumatut

pea loksub õlgadel

süda ripub tühja paunana rinnakorvis

päevad veedan diivanvoodis

rüperaal süles

kleenexi võit 

vaip on pabertaskurätikutest 

kuidas olla

kuidas veeta edasine aeg

kas unustada ja vaadata ette

või võidelda

peale iseennast tuleb armastus

Tuiska lund talvel
sabista vihma suvel
sügisel aja mu seljavalu üle võlli
kevadel näita mulle paarikesi kurameerimas tänavatel

aga täna ole malbe
võta mind ja näita kes ma olen

kelleks võin saada
kellega võin olla

kelle olemise väärtus
kajaks minu südames

sa ei kuule mind
ei kuula
täna ma ei karju
enam kunagi ei häälesta
end raevu lainele

kaisutan ja naeratan
see elu on üks ja ainus

elagem õnnelikult

Kreedo

Kõik toredad mu ümber kõik vaprad
teieta saab ehk olla
aga temata ei saa elada
tema põletas mu sees jaanilõkkkeid 25
jaanid on ammu läbi
mina põlen endiselt
põlen kuniks tuhast olen võetud
ja tuhaks pean saama

enne krematooriumi tulehakatust
ütlen ARMASTAN SIND
mu kreedo mu olme mu uni

enne fööniksina tõusmist
munen meie armumuna

enne päikesetorme
enne järgmist täiskuud

vannun su nimel
vannun truudust
vannun olemise mentaliteeti

olla õnnelik
sest sa oled nii
sest sa oled nii

armastusväärne

Valideeritud

Tosin embuseta ööd, tosin patja asemikuks.
Kuhu minna? Kuidas olla?
Palju mis oleks suutnud, nüüd ehk elutuks,
jah võlla, jah võlla.

Ei võta seda kergekäeliselt, ei anna alla.
Mu arm, ma tulen, võitlen sinu nimel.
Parim endast, jah lasen valla.
Tulen, olen hea, olen armastusest pime.

Tule nüüd, saame poolel teel kokku
ja embustes ehk tunned sinagi,
et võtku vägi meid, just võtku.
Jah, armastama õpin minagi.

Kas olete tundnud seda tunnet,

kui rinnakorv vajub sisse?

Ahmite õhku, aga nagu poleks küllalt,

või pole jaksu. Kas olete?

Kas olete tundnud nagu oleks pohmakas?

See kõige ebalev teise päeva tarretus.

Jalad on nõrgad, käed samuti.

Pea oleks justkui vati sees

ja pilk on ümar või udune.

Keskkond ei jõua infot edastada,

või ei jõua ise infot vastu võtta.

See on see tunne, kui olete armastanud.

See on see tunne, kui meenutate armastamist.

Mis saaks veel paremini minna?

why, oh why my lover`s brand

is to hate under love`s name,
but she, my guiding hand,
will always be my fate

her silky skin and smile so wide,
never, nothing to hide
never, nothing to hide,
just the way, my love, my pride.

She is there, and once was I,
and now, the nowhere of my life,
the lovers left alive,
the apples all so ripe.

She dances in my soul,
that dance, that melts me whole,
I melt. I melt. I melt.

Seal sa oled

Ta tuli tormina, haaras mu kaasa,
rebis okste vahele, olin pilveräbalake,
olin hetkeks sule kergusega,
nüüd sättis ta mind korstnale,
siin on raske, kõrge, üksik.

Olen surutud.
Press on sees.

Ta kajab minust läbi, ta vaatab mind,
tema silmad ei reeda,
siin on armastus, see tõeline,
see mis paneb prillid otseks,
annab jõu ja tarkuse,
annab ja soovib vastu vaid sama.

Siin on tema sõrmed, valged,
tema juus nii päikseline,
silmade valu on laine sügavus,
siin tuli ta tormina,
siin ta vaatab ja tema silmad
ei reeda,
siin ta läheb lehekleiti keerutades,
üksikuks briisiks,
noil meremeestel olgu südant,
armastada seda briisi,
nii nagu teen seda mina.

Ons ta inimene või tõeline torm?

Ehk ongi ta torm mu südames,
minu oma mälestuse allikas.

Ma olen nii, nii väga janus.

Tartu tuuled

Riias pidavat eriti tuuline olema,
Tartus on alati tuuled tuulisemad ja külmemad
ja ulakamad.

Siin on kõige kenamad naised
ja tuuled on täna eriti maiad
nende seelikuid pahupidi pöörama
ja kõntsa nende sihilt pühkima.

Oh neid tuuli nii ulakaid.

Tuuled on kõvad rändurid,
rändavad maad ja taevast mööda,
rändavad mõni päev eriti vahvalt,
täna puhuvad baariukse valla,
rahad välja,
siiriuses burksi pugiva narkari
taskust viivad 2 kalorit (hit)
ja haaravad burksi tagatipuks.

Annelinnas kisuvad tumedas kuues
hurjotkast välja astuvalt alkohoolikult pilotka,
jahutavad tema vemblaverd,
kustutavad suitsu,
panevad ta eriti hästi vene keelt oskama.

Ajavad ta üle silla, pompsi daami
valgevahuliste suudluste kätte,
pauguga sneprisse prantsatab uks
vene keel on nüüd täitsa suus.

Tuuled on tartus vaimust viidud.

Universioon

Läbi iga päeva, läbi draama, komöödia, tragöödia,
läbi vaginaalse kanali
või turnida falloslikul tornil
või võtta verevanni või piimavanni.

Pupillide laienemisega kaasnevat ärevust
ja higistamist ja värinat kontrollimata
liikudes rütmile vastu,
vastumeelselt, sõtkudes põrandaid.

Sõtkun meelsust.

Läbi ruumituse luua peremehetunnetus.
Kontroll, kontroll ja veelkord kontroll.
Tunda selle süsteemi prigusid ja pragusid,
voolata nende vahel,
olluslikult sadestuda vuugitäiteks.

Sätteid vägisi konfigureerides
ja teha seda kõike nipsti.

Kõik on üheselt yinyangilik.
Ehk olen universum.

Madal ja Lai

seni on näha vaid lehve ja madalaid mehi
madalates autodes
madalate naiste ja madalate koertega
nemad ei lehviks isegi tormis
kaljukindlalt maadligi
paras päkapikula

lapsed neil laiad
silmad on suured
kämblad on pikad

mitu tuhat aastat tagasi võis see sugu
olla kõrgustesse küündiv
igaüks isemoodi
Darwini teooria järgi kohanenud kõigega
peale iseenda
nüüd on nad kohanenud iseendaga
ja unustanud muu

madalad on aated
madalad on vaated
armastus on madalam
orjapõli ja roosid turjal

maakera sai päästetud inimkonna hinnaga
väärtuse madaldamisega
universaalne joodeldaja
universumi moodeldaja
võttis inimestelt ahnuse
ja siin nad on härrased ja daamid
meie madaldatud eestimaalased

Komatoosne seisund

sulle tahan kõigest meeldida
ei rohkem ega vähem
sulle a r m a s t a n tahan veerida
sulle pitseriks need tähed

tahan olla su paduingel
su elavhõbe palavikulises
ja mõni kord ehk situn hinge
ja mõni kord ehk kusen

sa ütled taeva tõusta on vaja
kuid tiivad mesivahust koos
sa ütled olen röövind sinu aja
sa ütled olen komatoos

pea meeles siis ainust
kord tuleb see tund
kord mõttetut kainust
kord mõttetut und

Orjasugu

kelle atra pead närvipinges tüürima
kelle vendluse varju taga
teiste põrandaid pead küürima

miks sest kuidas aga
rahad roostetavad pääs sul närvitraati
pole jaksu pole vaba

juba korra juba sünnist saati
nöör küljes mängid marionetti
juba korra juba sünnist saati

nõuad lisa nõuad puhkushetki
aga sellest pole lugu oled visa
mõnel päeval vast saad ka pekki

mõnel päeval vast kustub kisa

Immigrandi sinine

olen immigrant siin varivalges ilmas
ja puudu mul on seest kui väljast
olen pind siin sinirohelises silmas
muidu kont ja muidu näljas

lehvin iga tuule iga tormi kannas
pole kohta pole kodu mulle
istun ankrus peale mõõna rannas
passin igatsevalt vahitulle

võtan tolmust adru pistan põse punni
seisan kõige serval mõtlen liiga üle
võtan tolmust adru tiksun viimast tundi
mõtlen on veel miskit või ei ole

Koodimeister

Meeletu on see elamise torm,
muudkui lõõtsutab akna taga,
sabistab mu toa ainumast valgusruutu.
Ja sellest hoolimata kisub endaga kaasa,
nagu oleks meis sissekodeeritud surmahimu.

Kes ei tunneks, liiga kaua toas istudes,
seda tormi meelitust.
Lähed välja sadagu või pussnuge,
sadagu või see üksik, kogemata peost lastud,
tellis, seal Riia mäe nurgal.

Vanaduses see inseneritöö ikaldub
ja kood, kui ümberkirjutamata,
hoiab meid surmahimus.

Kes kirjutaks koodi ümber?
Kus oleks see teine pool meie lahendist?
Kujuneb ta enese loodud maskist,
skisofreeniliseks teisendiks
või on ta naise kujuna hoidmas mu himusid vaos.
Või rebib ta järgmises leegitsevas kires
minu seljalt nahka.

Või on see kuulus koodikirjutaja
kusagil kaugemal, kõrgemal, teises vallas.
Sellest endiselt hoolimata, ehk siinkohal hetkeks
juureldes, võtan oma mantli, salli ja vihmavarju,
ning asutan end nende pussnugade, kange vihma
või Riia mäe peost lastud tellise alla.

mother superior

well well my hairy friends

should i step out of this mess

or dig deeper

deeper to the core of this pleasant

drug induced dream

or should i reinvent myself

to be that citizen

who fears the Big Brother

and fears the mass media

and mass destruction by nuclear bombs

and mass compulsion of some sort

and mass of black holes

that will suck us whole

for that singularity is not one

to be messed with

not as the singularity  in the soul

in my dream

or in my rigid way of seeing the world

well well fine and dandy

just one more candy

and up we go

maybe this time i`ll fly a little higher

and see these little working ants

all in awe of this great mother superior

this fat lady of the night

pushing and pushing 

sweating and sweating

well well this was interesting 

but let`s face it 

we kind of enjoy being bullied

by some fat sweating demigods

that promise us revelations

and freedom of dreaming

these drug induced dreams

Proteesid

murran reegleid ja sätin nokatsi otseks
et ikka vihm otse  silma ei kallaks
ketsid on juba ammu läbi
vanatädi kaotas oma kuramuse proteesid
solgiauku
nüüd helistab soomest sugulastele ja sõimab
kes ja kuhu tema hambapulgad peitnud
tema käest saaks uued ketsid
soome värk
peale piiride avamist tassib ta kõik vana siia
vananenud soome reeglid
ja vananenud soome majanduse
ja oma vananenud kere

tädi nokats on endiselt viltu
talle sajab vihm otse silma
tema ei tunne muret
tema on harjunud

sõja ajal põgenes saksa
sealt saadeti tagasi
veeti külmale maale
organiseeris end moskvasse
kerjas ja varastas
poolvend tal – minu vanaisa
tema tuli juba enda isaga lõuna-eestisse
vaarisa istus kuuris ja pruulis samakat
pits oli kraani all tilkus
tilk tilk tilk
tilgutas vaarisa sinna samasse kuuri paistetama
üleni siniseks läks
paistetus oli üle vöökoha
siis teada värk et minek

vanaisa võttis naise
käis kontvõõraks endiselt pulmades
ajas traktoreid kummuli kuplite vahel
istus toas ja jõi kuuris tilkunud samakat
vanatädi tuli tagasi
siis said nad koos istuda isa vanale asemele
tilk tilk tilk

vanatädi jäi soome pidama peale viiendat meest
ühe kaotas moskvasse ära
vist meelega
see ei taht kuidagi rahule jätta
aga samakas sisse ja rongile
tagasi tulekuks tal raha aga ei jätkunud
moskvas varastati paljaks
ja löödi maha

vanatädil puusakont on tehis
midagi veel aga ei mäleta
hambad oleksid tehis
kui ta need üles leiaks

vanatädi ja vanaisa
need kaks poolikut verd ja hinge

vanaisa antenni kõrgemale ajades
et ikka soomet võtaks
pobiseb endamisi
et millal jälle silmad
neid samakasädelusi pilluks
ikka koos oma õekesega

nüüd ju rahu aeg
aeg on kosuda ja lõigata
võideldud vabaduse vilja
soome riideid kanda
soome televisiooni vaadata
soome õde võõrustada
kes oma proteesid oksendades
kuhugi jätnud

One night `comic` stand

I recall the whisper, the lonely sound.

I will hold my breath and wish.

I will shoot that devil`s hound.

I will be that drunken fish.

Two nights ago, on land so far,

my lust began that single blow.

Or was it in that dirty bar,

where everybody drowns their woe.

I know my chances were not close

to be so for my better luck.

And medicine – the usual dose,

could not have given at least a fuck.

When dust was cleared and sun was up,

my eyes were stuck on something fat.

I drank the water and booze in cup.

I slept with Gotham`s bat.

Meil pole muud kui sõnad,

jah nendega me elame,

nendega me ehitame kodud,

nendega me leiame naised,

kui vaja vormime nad.

Sõnad on magusad ja suus sulavad,

sõnad on teravad ja kängu ajavad.

Sõnad on meie kreedo,

meie igavese elu allikas.

Sõnade najal tõuseme püsti, kui oleme komistanud,

sõnad tõukavad meid kaljult, kui tiivad on sirutatud.

Valed sõnad, õiged sõnad.

Ilusad sõnad, koledad sõnad.

Emased ja isased sõnad.

Sõnad mis peidavad endas veel sõnu.

Terve maailm on üks sõna.

Terve sõna on tuhat veel.

Amööbne sõnadus.

Whoring love

While children ask and you shall be given,
while fathers die and mothers rest,
and all of love while spine in shiver,
and all of life in quivered chest.

And soon as children lost from grace,
and sight of love in others face,
my longing for the bigger crowd,
will never be thy morning sound.

While all this is and that is that,
while past is tense and more,
and in my house or in my flat,
you`ll always be my whore.

Identiteet

1. Inimese loomine

Vahepeal tahaks süüdata põlema su juuksed ja vaadata sind
ringi jooksmas mööda elamist.
Vahepeal tahaks piiluda sind kui tegeled oma salajaste
asjatoimetustega ja irvitada.
Sosistada sulle kõrva läbi une,
iga öö, et vaadata kuidas sa hullud.
Vahepeal tahaks nii võrratult palju halba korda saata
ja vaadata sind kannatamas, et tunneksin inimsust tärkamas endas.
Et tunneksin sulle kaasa.
Et võiksin öelda, vot see oli ikka kole ja õel ja paha.

Kuidas veel saaks poeedist inimene?



2. Poeedi loomine

See on üks kuradima raske teema.
Võtad raskused, pistad saviplönni raskuste vahele.
Vaatad mis saab.
Jood päev otsa õlut.
Higistad selle saviplönni peale või urineerid.
Sülitad, paitad, mudid, loobid, lõigud.
Tood enda voodisse, viskad välja.
Tutvustad sõpradele, sugulastele, vanematele
ja ütled neile kõigile kui tore ja hea see saviplönn on.
Ja siis ütled järgi, kui jube ja õudne on see plönn,
kuidas ta haiseb ja kuidas on lömmis.

Kuidas veel saaks inimesest poeet?

morning of awkwardness

the morning of awkwardness is about us
the us is about the lives we lead
but when the life affects the morning
and morning affects us
then awkwardness is the best we can handle

all is OK if you at least have that kind of luxury
and luxury is about the people
but people are not luxurious merchandise
we just have to get use to them

in this young world
and old age
we are the ones to bump back

back to the dawn of time
back to the awkwardness of human condition
back to the wild west of our generation

to the morning we rush
to feel that what was lost
in the mist of our time
when water was wine

all will be lost
so why not feel a little bit of awkwardness

Eestlane

Vahe on selles, et meie pole nagu nemad,
ega peagi olema.
Nemad peavad olema nagu meie,
sest nii on õige.
Seda ütles eilne eestlane.

Eilne eestlane pole teadlik tänasest maailmast.
Kuhu pista USB, kuhu pista till.
Naisedki pole enam sellised,
nagu eilne eestlane mäletab.
Kultra pidudel seisid naised ühel pool ruumi
ja mehed teisel pool.
Täna on kõik segi paisatud,
selle tõttu on eilne eestlane,
nagu peata kana.
Tema sisemine kompass streigib,
andurid on katki.
Eilne eestlane kuulab raadiot,
vaatab telekat ja usub poliitikuid.
Tema mõistab, et teda ei mõista keegi,
aga ta loodab.

Eilse eestlase toidulaual on
sealiha, piim, kartul ja leib.
Sest niimoodi on õige.
Sest ega eilne eestlane pole üleeilne
kes seavittu ja kaalikat sööb,
sest see pidavat eestlase rahvustoit olema.
Ega tema pole eilane,
mis sellest, et eilne.

Eilne eestlane ei salli tänast eestlast.
Ta kritiseerib neid aga sisimas teab,
et tema on lihtsalt pettunud,
et keegi ei võta teda mängu,
et natukene on nagu kade olla.
Tänane eestlane teab ju kõiki maailma asju
ja teab, et maailma asjade sees
on veel varjatud asju.
Et maailm on nagu üks suur matrjoška.

Eilne eestlane ei näe värskelt õpitud
maailma asjadest läbi.
See morjendab teda
ja ajab tagatipuks veel närvi.

Eilne eestlane armastab televiisorit.
Ta istub iga päev selle kasti ees
ja imab nagu käsn kastist tulevat informatsiooni.
Tänane eestlane käib internetis,
aga seal on tänasel eestlasel kerge,
teada kohe, kui vilgub – paha,
ei vilgu – hea.
Miljoni võidud – no go.
Sotsiaalvõrgustiku laigid – hää.
Eilne eestlane ei armasta internetti,
seal on liiga palju vidinaid,
see ei kõlba kuidagi,
sealt ei saa õiget asja tulla,
sest õige asi tuleb ikka sealt kus lihtne
manööverdada.

Eilne eestlane ja tänane eestlane
saavad bussijaamas kokku,
eilne lööb pea maha
ja tänane kuulab klappidest
tervisliku toitumise eripäradest,
ning vaatab pilvi moodustamas
rediseid, kaalikaid ja elevante.
Tänane eestlane läheb tänase eestlase
lasteaeda, võtab oma unisex riietuse
ja mentaliteediga lapse,
ning viib ta koju, kus valmistab
teda ette Waldorfkooliks.

Eilse eestlase laps satub ka vahest sinna.
Pole hindeid, pole pastakaid, pole meiki,
pole suitsetamist vahetunnis,
pole isegi alaealiste rasestumist.
Eilse eestlase laps saab närvivapustuse
ja kaebab.
Sest see ei kõlba kuhugi.

Tänane eestlane ei toida ravimifirmasid,
vaid kasutab homöopaatiat.
Kasutab suhkru ja e-aine vaba toortoiduaineid.
Kasvatab ehk isegi tagaaias kompostis.
Hambapasta on fluoriidivaba tänasel eestlasel
ja MMS pole mobiilne poleemika.

Eilne eestlane tahaks tänase eestlase
tuleriidale panna, sest kuidas
julgeb ta mõelda teisiti.
Kuidas julgeb ta olla erinev.

Aga muidu istuvad eilne ja tänane eestlane
kõrvuti nii bussis kui trollis.
Loevad samu minuteid tööpäeva lõpuni.
Ehk isegi jõuavad sellise pühaduse teotuseni,
et hakkavad veel üksteisega paarituma.
Mis siis veel juhtuma hakkaks?

Aga üleeilne eestlane näeb juba helisid ja kuuleb värve,
tema jaoks on kõik ammendunud.
Las lapsed krativad.
Peale surma mõõdetakse meid kõiki
ühe mõõdupuuga.

Suvi ÖÖ Unenägu

Taevas on jälle nii kõrgel,

ei leia öösiti enam tähti,

ei leia pimedustki.

Koguaeg on valge

ja kuum, jah nii kuum.

Nipernaadil oli õigus,

ja und ei saa kuidagi.

Öised rajad on täis marssivaid elevante,

roosasid elevante, paraadil.

Rohi on tallatud, ära magatud.

Siin ja seal. Siin on 

kasutatud kummismikud

ja seal on öösi aurav keha.

Sealt kostab ohe, sealt üks huige.

Meeste häältepaela kraginat,

tungi mürinat. Rahutud südamed

otsivad läbi selle öö. Nuusivad,

halavad, krabavad. Päevad on

pikad, pikad tunnid, keedetud tunnid.

Öö sööb kõik endasse.

Jõgi paotab oma uduse kaane,

imeb mõnuga, võtab need 

udusemate silmadega, need tuule

lükata-tõmmata. Murtud kontsade,

murtud küüntega. Jah öised udud

ei mõista nalja. Andumine,

siis võetakse sind ridadesse,

nende roosade elevantide paraadile.

Teistele võib öelda, et suveöö unenägu.

virtus

nii ma enam olla ei jaksa
vist sündisin valel ajal

mõnikord vaatan sõjafilme või märulit
kujutan end ette suure musklis
kuulipritsi täristajana

siis vaatan geeniuste eluloofilme
kirjanikud poeedid kunstnikud
kujutan ette et olen vaikne temperament

siis lülitan end maailmast välja
hingan sügavalt ja tunnetan iseend
ilma kujunduseta ja fassaadita

ilma eeskujude ja egota

puudutan ühte kätt siis teist
siis puudutan juukseid
hingan välja ja rahunen

sellist puhastust pean tegema et mõista end
nagu enamus inimesi
otsin ka mina oma kohta siin elus
ja see muudab mind närviliseks

annab vale arvamuse
ja massid ja meedia ja meelelahutus
ainult võimendab segadust

ei saa vastu vaielda et kõigile meeldib
kellegi moodi olla
ja meeldib kui keegi on just sinu moodi

aga tõde olemisest ei saa enne kui
läbin kaks erinevat viisi
kas siis lõikan ühiskonna nabanööri katki
või kondan ühest olemisest teise
olen täna nagu naabri Mell
homme nagu see näitleja täistunni uudistes

muidugi võin ka mõlemat teha
ja vaadata mis saab

kui ma pisike olin
isegi enne oma obsessiiv-kompulssiivsust
siis oli mul kombeks kujutada ette
situatsioone kus suren kedagi päästes
just päästes neid kes olid mulle
ebamugavusi põhjustanud

koolikaaslased õpetajad ema isa
ja see nimekiri oli pikk
mul oli igaks õhtuks üks lugu
lugu mis lõppes alati surmaga

küll jäin ma auto alla
võitlesin röövlitega ja sain nuga
ja peale sõrmuste isanda lugemist
olin juba haldjas või mõni muu
erakordselt võimekas surija

teismeeas asendus kurbus vihaga
ja vooruslikus mis end näitas minu
kujutlustes kattus märja sisinaga

siis oli päästmise asemel enesekehtestamine
maailma valu jõudis ka minuni
taskud tuleb teiste arvelt täita ja ilusad sõnad
on mõeldud ainult kuhugi või millegini jõudmiseks

virtus oli ema nimeks pannud mulle
nagu ladina voorus/vaprus
aga mina seda ei tundnud

reetsin ema
või nii ma tol ajal arvasin
mis muutis mind veelgi vihasemaks

teismelise aeg sai läbi
ja kui narkootikumidega katsetamise aeg
samuti möödus
ja kui närvikava taastumine oli lõpule jõudmas
ja kui esoteerilised katsetused ja meditatiivsus
oli proovitud
ja kui naised ja mehed olid proovitud
ja kui ise olin proovitud

siis sain aru oma nimest
voorus on olla ja teha see kõik läbi
ilma et põhjustaksid kannatusi
ja õpiksid

hinga sisse ja välja
sisse ja välja

mina olen siin
olen praegu
mina olen kohal

mos maiorum

vanaema alati rääkides oma haigustest 

sülitas kolm korda üle vasaku või parema õla

eks nii kuda mäletas

et ikka jalust ei rabaks

tavatses ütelda

nüüd pikutab surnuaias

vanaisa tavatses ikka laste sündides kokku lüüa 

sisse kallata 

ja peale hammustada

seda tavatses ta teha ka surma puhul

ja sünnipäevade puhul

ja riigipühadel

ja siis kui perekondlikud tähistamised

surmad sünnid otsa said

ning riik puhkas 

või erinevad liigud olid tehtud

siis võttis vanaisa puhtast tundest

ja kostis ikka et ega enne ei mõista lõpetada

kui otsa ei saa

tema läks manala teed 

tassides kütet tanklast oma vanale

Pobedale

lahkamisel näitas ära

et süda mõistis lõpetada

nende vanemad olid veel 19 sajandi lapsed

karused ja linased

nemad koputasid puidule

sülitasid üle õla

meisterdasid kratte

ja kord oli vanatoi

isegi üritanud seda kratti naabrile kallale ässitada

vanatoi oli olnud segane vanamees

vana eesti Quijote

seda just oma fantaasia lembuses

kui teised uskusid

siis vanatoi vandus

vihmaga istus tee ristil ja lõikas veene

ei tea siiani kas parseldas end vanapaganale

või oli eluisu otsas

tema ikka mõistis korrata

et mida tema ei tea

seda teab Issand Jeesus ja maimuke

tahtis vist vaimuke öelda

tollane hübriidne eestlase ja balti saksa mõjusfäär

kultuuriline kollaaž

ikka kõik tuleb kohandada

muidu ei saa

vanatoi isa oli juba kahtlane mees

ämmale üritas luuaga äsada

arvates kõrtsust tulles et temale

nõiad kallale on saadetud

eestlase ämm ju ämbliku nimest 

ämblikud ikka ühed pikakoivalised nõiad

manavad su nii et väristad kukalt

seda seletas vanatoi isa oma pojale

kui poeg lootusest suurte silmadega

isa pajatusi fantastika ja reaalsuse

kokkupuutest kuulas

kui veel tagasi võtta 

ja vakuraamatu andmeid sorada

siis võib lehtede nurkadest leida viited ja vanu sõnu

ikka kes on hull või haige või joodik

ja neid kuulates ikka astud üle läve kolm korda

kustutad tulesid kolm korda

ütled OK viis korda sest kahe täheline sõna

ja see tähendab et kahe inimese vimm

ja see tähendab et kahe päeva pärast läheb nihu

kui just nüüd kõike seda ei tee teatud arv kordi

siis ma ikka mõtlen et oeh jummel

küll on vedamine et mina ikka 

hästi välja kukkusin.

non plus ultra

ühest august välja

teisest sisse

põlemine on ainuke mõistlik lahendus

või kas on ikka

siis on terve aatomite lõhastumise auklikus

sünni ja sure ja korda 

ei tea kas ümbersünd on elatud elu väärtusest lähtuv

oled nigel – sünnid koeraks

aga mõnel koeral on jällegi parem elu kui inimesel

ehk on see hoopis suremise elamus

mille järgi jagatakse meile ümbersünni kestad

et hea eluga sureb sitasti ja vastupidi

kurat ei teagi

võib ju olla et elame enda loodud simulatsioonis

võtad üks päev kätte

viskad jalad selga ja ütled adios

lähed ühele spirituaalsele rännakule

tänapäeval võib seda indiviidile vastavalt nimetada

kas paned end paastuma kuudeks 

võtad kusagil Indias LSD-d

või loed söö palveta armasta

ja oledki juba valgustatud

sigitad lapsi

kasvatad

või jätad end ainult meisterdamise ossa

ja jätad kasvatamise pehmete näojoontega meestele

niimoodi loetledes ongi elu üks suur spirituaalne rännak

suur enda loodud simulatsioon

kõik mis jääb on valikud

lood loetlematul hulgal paralleelseid reaalsusi ühest ainsast

just sellel hetkel kui määrad oma edasist nn saatust

sinu jaoks tugevama emotsiooni või tõukejõuga hetk

saab sinu reaalsuste katalüsaatoriks

ja nii sa siis pendeldad ühest valikust teise

ühest reaalsusest teise

ja ehk deja vu ongi see moment kus oled

oma reaalsused üheks ajanud

kepsutadki oma nn kuldsel keskteel

jällegi kõik võib olla

aga kes teab

eit teadis aga eit suri ära

non omnis moriar

Piitsahoobid on valu tundjale hoomamatu tunne

aga armid ei saagi teisiti tekkida.

Naela astud jalga – ehmatad.

Surud huuled kellegi võõra huultele –

tunned laengut.

Surud lapsi välja jalgevahelt 

ja tunned seda masohhistliku inimelu sundi.

Aga täielikult tunda mis kisub sinu nööri,
seda võid alles rippudes.

sine ira et studio

küll on ilus see tänane
halb on möödas ja halb on vaatenurgas
hea on üleval ja ümber
jaaaaaaah
küll on hea see ilu
kole on silmas ja kole on keelel

küll on küljele külluseks üks külg
kui puudu on ots ja äär

täna on täna
eile oli homme
homne on tänaseks unund
tänane on hetkel
hetk on väärt ja väär on vääralt mõista.

res gestae ja tegemata

Mina pole veel näinud Pariisi ja kolanud tema boheemlaslikel tänavatel.

Mina pole veel langevarju hüpet sooritanud vähemalt 800 meetri kõrguselt.

Mina pole veel kirjutanud teost mis kajaks läbi sajandite.

Mina pole veel osalenud orgias, mille üle tunneksin sügavat lugupidamist.

Mina pole veel leidnud parterit kes sosistaks mulle kõrva siivutusi vanematega õhtust süües.

Mina olen mina aga ei tea isegi selle mina nime.

Mina olen vanasti, siis kui rohi oli rohelisem ja päike kollasem.

Mina olen Harju mäe täis situtud kemps ja häda mis ei anna häbeneda.

Mina olen kahepäevane pitsa sinihallitusjuustu ja pipralihaga.

Mina olen kuu aega joomatsüklit ja liig mis liig.

Veel üks pilet ja televisioonist loobumine.

Veel üks tasumata heategu ja karma ootuse peletamine.

Veel üks tänapäeva noor ja tema purunenud maailmatunnetus.

Veel üks särasilmaline, tulihingeline tühikargaja.

Veel üks pilet ja jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas.

Veel tahan olla ja mitte olla või küsida sellelt neetud Hamletilt.

Veel tahan tunda bussiga sõites uhkust oma tärkavatest erektsioonidest.

Veel tahan toppida sulle tead küll kuhu oma agarusega omandatud teadmisi.

Veel tahan uskuda lõpmatuse ja lõpu piiririiki.

Veel tahan enne tulemist olla loojaks ja hävitajaks.

Mina olen üks ja tahan.

Hakkame mehed minema
naiste uste taha pummeldama
hakkame möirgavateks ossi-
novskiteks
võtame parteitud piripiigad
oma karusesse haardesse
ja hoiame talveune lõpuni

sigitame ja pooldume ja paljuneme
ja pidutseme hiliste hommikutundideni
võiks ja peaks ja oleks ja tahaks
aga ei saa.

Madude sugu on hukas,

muudkui kannast, muudkui kannast.

Tõmbad ja lükkad,

ikka põldu, ikka põldu.

Enne ikka lenneldi läbi aja,
nüüd siueldakse läbi raja
mille keegi rasvane on
läbi surunud.

Paastutakse vanade hingede najal
ja söödetakse paksuks juba paksukesi.

Millal algab aeg ja lõppeb?
Kus algab ruum ja lõppeb?

Koera elu

kui ma rääkida oskaks mitte klähvida siin nagu kutsikas

sest see ma just olengi

kutsikas 

väike ja lühikarvaline lühinägelik 

kutsikas

peremees on tore

kui ma vaid mõistaks seda pidevat suu liigutamist

milles seisneb vajadus nii palju endast anda

eluks on vajalik ainult söök vesi

ja need kõutsid teispool aeda

aga peremees koguaeg maigutab

nagu need väikesed ujuvad soomustega putukad

mats ja mats

perenaine on sama masti

muudkui matsutavad

ja mõnel korral teevad nad seda vastastikku

siis nad kasutavad oma kämblaid

ja pärast ei matsuta keegi pikka aega

minu magala ümber on suur väli
välja keskel peremehe magala
magalaid ümbritseb tihe metsistara

minu magala on väike aga soe
peremehe oma on suur
ei tea miks nii suur kui mees nii väike
perenaine on vähe kopsakam
aga elu on ilus

elu on ilus
kui need lendavad närilised mind ei nokiks
kui need kõutsid ei haiseks teisel pool
kui see lehekandja oma pinisemise ja kolisemisega
minu hommikust lõõgastumist ei segaks

kõik tulevad ja haisevad siin

inimene on huvitav loom
viskab ja jätab nii palju hääd aedade kõrvale kastidesse
mina saan mõnikord aiast välja
siis käin lähikonna kastid läbi ja jätan oma jälje
seda on ainult eluks vaja
jätta jälge
aga mina saan harva aiast välja

täna võibolla saan jälle
kui peremees oma pudeli ära joob
ja end magama unustab.

Teflonist minapilt laksab vasta lõgemeid
seeme on purskevalmis
olen maruvihane
koondatud eluvimm laksab vasta sinu põske
laksab armastuse jõudehetkel
toon õeluse realiseeritud pärastlõuna
toon selmet olla sinu etanooliks
oi vabandust ehk etaloniks

sellest sümbolite rägastikust võivad välja korjata
need kes sõlmivad liitu enese minapildiga
mina istun andestuse suhkrust troonil
järgmise vihma
järgmise nutuni


kui Jumal oleks olemas
siis palved pööraksin  tema miinuspoolele
tema allaheidetule
temale kes Miltoni inspiratsiooni allikaks

ahhaaaaa mis me siin ikka leelotame
paneme pätsi ahju ja lepime ää.

Üks ununenud inimelement enne ja pärast

tervist kallid noored kodanikud

kes te sätite oma klaase vasemale

kes te sätite oma klaase puhtale lauale

mille äsja emapuhkuselt tulnud baaridaam

peab puhtaks lakkuma oma pisikese räpase lapikesega

coaster`id on pukil

teenindage end ise

tervist te habetunud hipid ja hipsterid

näivuse terviseks

kõll kõll kõll

tervist endalegi

ja minu teisendunud MINALE

siin me nüüd oleme

astunud valgest hubasesse musta

astunud külmast kuuma

kas teadsite et eilse seisuga

on maailma rahvaarv 7,29 miljardit

viimase 2000 aasta jooksul

on kokku sündinud rohkem kui 100 miljardit inimest

ja meie oleme siin

kergitame klaase ja kuulame poeetilist hämu

mis kergitab omakorda tuleviku eesti kultuuri taset

tulevikus

ja seda ka ehku peale

kas teadsite et inimene on üks energia kogu

üks suur teistega ühenduses energia

laeng ja särts ja pauk ja klomm

ja meie oleme üksteisega nii ühenduses

et võime hetkel siingi tajuda närvilisust

ja selle selli puhitisi

võime mõtelda ühiselt

ja panna mõtlema teisigi

ning jah ma olen teadlik oma kalduvusest

hullumeelsena näida

70ndate filmis Network allutab peategelane

läbi televisiooni ja oma enesetapu katse 

tahtmatu manipulatsiooniga rahvast

end aknast välja pistma ja kisama

et nad on inimesed ja nad ei kannata seda enam

paneb nad onu Samile kirju saatma

ja meie oleme siin vestleme sellest

normaalsuse tähe all

meie peaksime samuti viskuma tänavatele

vaatama üles tähtede poole ja sosistama seda

või seisma suudlevate tudengitena

avaldama tolerantsust ja armastust

vähemustele

aga ehk peaksime tulema siia minu kõrvale ja astuma korraga kõik ühele lauale

luues sellega ühe suure siinse baari energia

vaatame mida teeb laud kui me kõik üritame oma energiaga tema konsistentsil

paikneda

ma olen kindel selle laua võimekuses

ja siis ta vajub laiali 

visatakse välja konteinerisse 

ja tuleb uus laud

ja meie jälle oma suurusega 

kooslusega vajutame selle laua põrandasse

aga selle kena baaridaami tõttu me seda ei tee kuigi me suudame

vot selline on meie elu siin maailmas

siin ruumis

me suudame

oleme võimelised

oleme uskumatult eredad energilised väsinud suikunud ärganud lendlevad roomavad

jne jne jne jne ja koos oleme kõigeks võimelised

ja eraldi oleme kõigeks võimelised

ja üksi oleme koos

ja koos oleme üksi

connected

punkt punkt punkt dot dot dot

("Tule võta oma rohud ja lõpeta see kisamine siin laual. Keegi ei tule sinuga lauale SÄRTSU mängima.")

kiiga kaaga kiiga kaaga kiiga kaaga

servitium amoris

veel üks süütus varna riputatud

nagu märg kilekott

pupillid on suured vahib

iha

see nälg nii suur

et tekib obsessiivne tahtmine

teda ära süüa

või siis natukene järada

mina loodan et kiiresti magama jääb

või pean jälle läbi satiiri

välja jalutama

peod toimuvad mujal

ja siin on linnuke kirjas

kui palju on välja jalutatud

joostud

kukutud

ja kui palju on järgi tulnud

see number on uskumatu

üksindus on paljude jaoks

liiga ränk

mina sündisin selles

üksindus voolis mind

mul on raske luua füüsilist

kontakti inimestega

mõnel korral vaimsetki

aga sugu võib teha alati

see on preemia

see on auhind

see viib kõrgustesse

vallandab sellise kehakeemia

et kõikvõimsus haarab 

nii meeled kui füüsise

armastuseks nimetatakse 

meie aja mõistes 

tugevat emotsionaalset suhet

millel võib aga ei pea olema

füüsiline väljund

armastage seda

........!.........