Metsikute sünnist

Sul perekondi deemonite moodi, nad lausa udu-sulis,

kui peagi kannustatud hädaohtu, sa võrukael,

nad meenutasid lapsepõlve valus keha, naati!-

Ainu natu naati!

kas näha võib veel inimeseks olemise totrust,

kuidas sa julged? 

nad justkui kuningate kuningaks, lootusetu

juhtum, ei sõnu seada üksteise ette,

meil ingel-tiibne tere-tulemise-tunne,

*

monomotapa, kui neil kuningatel puudu trooni,

sel trooniks muld ja kivi,

õhtu, mille toonis see kõik nad ära kroonis,

nüüd sammalhabe, nati vett ja vili,

ei, ära vilista, see kutsu tuld, 

kui sõdalane, kelle mõõgaks süda

ja teravam kui lahatu ohe,

ta mõõga tõmbas kivist kohe,

*

mitut viiti sina pead, mai pea ühtegi,

neil lammastel on teine karjus,

kui jumalate soodu, klassika,

ta ilmus varjust,

neid märke ja sümboleid on teada tabu,

mul kosmosest on maagia sadu,

sa avand suurust, rammu,

ma olnud siin nii kaua, ammu,

nüüd võtame end täitsa kokku, koju?

me kuldseks saanu,

*

sadat sammu kulund rammu, ei teagi kohe,

miks kõneleb keegi surnud ammu,

nad pidasid ülal pööraseid ja süles 

kingitud lilli, kinni, nii kinni,

ei avat see noorepõlvne vihastus,

meil sõdasid ei nähtu siingi, 

kalli, kalli haavatavus paradiso,

vinged kellad on lõpetanud tiksumise,

nüüd on usalduse taevas laulvad tigu-pilved,

aabitsaga koolijütsist saanud kroonimata kuningas,

neid on palutud, siin me oleme!

Pinocchio

Sel allmaa sokku pühaks kantu,

ta surm oli kelladeta, kuld ja kakand,

tarakad on tulnu sööma,

kuid surma kerglaselt sa eal ei tappa,

tal hingel mitu iminappa, need lutsutanud

homset suppi,

kui põrgu ringe keeranud on super-kulp,

on vihast pööranud need uppi,

kõik kateldeks on pihuks-põrmuks,

see ingel surilina all, ta tutvustanud inim-õrnust,

sel allmaa sokku pühaks kantu,

ta tulnu kooli siia Tartu, 

linna, mis üleeilsest üle kantud, 

ja askelpungi toores vaevas, näe üle antud,

kui sopakotti pistnud triiki, 

meil tunamullu labidaga ta auku kaevas,

kui eestlasele oma riiki,

ja päike säras pooles taevas.

*

Nüüd salamahti aisting kasva, varu aega,

mis varust tuleb elamise rõõmu,

ma kogu ainu pühat rasva, ise teada,

kui janune, ma küsi sõõmu,

kuid pokreid päeva-tulega, see silm on kissis,

tal tupp, jah, mitu tissi,

kes nägi, pistis plagama, 

kuid udusulis lind, see surm ja looja

loomingule sala-ohtu, 

nad kollektiivi pannud magama,

nüüd ruttu, ruttu taevast tulnu sajama,

need penikoormad mattu uttu,

“me teisi peame vajama”, kuid

kellele siis unejuttu, tal küüne all on pind,

see hiiglastena heitnu pale,

mul surmaga tast hakka hale, kuid

surmata see oleks vale.

*

Ja imik-nägu, selle moodi, kes

kaugelt surmariigist ära toodi,

tal nukuna on oksakohti, puidust raibe,

ei siingi vallas teatud tema sugu,

tal liiga taevane on elulugu.

Roosiaed

vaalade valges jumalad, seisavad kui

kuningate büstid, 

vaikivad ja surmarüüs, surm kui areen, 

kelle süül?

nad loodusest on uhund, tuul kui kurva 

kuu vari, need on uue aja tuhud,

maailm on loomastunud, see ju hea,

kui üksikute rand, see ihadena kõrbe moodi, 

inimesest läheb see läbi, tal ju häbi,

kui hing kehadega kokku loodi, 

*

religioonist ülemasse, taevaliku tasa valda, 

ma valust kergitasin kanda,

kui tunde poolne uks, see avat,

kord täielikult kadunute valda, 

nad silmasid me silmsidet, kui puhast pöördult,

sa pilgutasid ovaali, maailm on ainult pool toopi,

moduleerija on keegi salasõlme sidund,

see usk vaid tal on enesesse,

kui taevas maaga kokku loodi,

nad kutset pikalt vandunud, see inimsugu,

kui loojalt käest on võetud loodi,

kui süda nõudnud lahket koodi

*

ja sina tuli takkus, peatu, nuusuta kord roose,

sel aial sinu nimi, nad aeda tulnud kaunistama, 

me katsetame uusi elamise poose,

kevad kohe siin, nüüd asu aga armastama,

*

ja vahe tegemiseks palju pole tarvis, sa närvis,

ma tean, nad piisakese võtnud allikate sügavusest,

kes küljelt paistnud loobujate kooli, ta värvis

üksikute hinge rooja-punaseks, sündsusest,

*

kuid mina siin ja sina ka, need päevadele valu tuikeks,

nii valutab, sa lihtsalt kummarda,

kui ohvri-puna põskedele kantu, nii talutav,

seda vaba-valla-südant nüsida on pussiga,

nii ohverdav, kui kannad endas teise mehe vilja,

nii võõrandav, kui päevast öösse, on hilja,

kui sõbra suud sa suudele andnud, need

sõbralikud tundepuhmad, ei kandnud

selle teise tunde ootust välja, veed

ja vetevaimud teinud meie kulul nalja.

NÜÜD VÕTAME END LIHTSALT PALJAKS

Puhaste ilmade

Enne teadmist sa tulid!

Su valguses said vanaks varjud,

kuid varjudele värskust lisab muutuse toomen!

Seal, vaata kas näed? 

Me kuulasime lõustu, sisestatud läbi tahumatu udu,

et muundumise kunsti kiidaks sinu vägi!

Sina ja sinu mahhinatsioonid!

Nii avar on vormelite kadu, usundite paljusust

ei keela vahemehelik kõike-teadja, sel sinu nimi suul!

Kui kuust me teinu tärkajate padu,

ma teadsi juba siis su paradiisi, su loojangute koitu!

Kes ütles sünnivalus, et valu on kõige alus!

Ta oli keegi, kes kergust ei talund!

Kuid nüüd me peame magatama üksolemise tasatunnet,

nii kompleksne vaade keeruliste seas, aga ainult seal!

Kui kodusussis teadlikkuse paaria, tal kroonimata pea

on kuningate sugu!

Lõvi kui selline!

“Sindrinahka võtku”, ta sündind taas ja tasa madulikust heitlususist, kes võitu maitsend mürgihambata!

Nüüd on kiskjad siin ilmas lambata!

Kiskjasugu tuleb tormitulega!

Need majakad on kutsund äratama loome-sugu,

su hing, see karmus, kui lahkusega äratama peaksid

oma südant!

See sinu hinge koda!

Täna taevas on sinu ümbersünnivaevas!

Surmasurinad

Ma hoida sinust kinni, ei tasu,

meil võwti käest nii maad kui lapsi,

udut sel korral kui kivist kuu ja tema uni

paistis võõrandaja aknast sisse,

ma ikka hoida sinust kinni, sa tead, ei tasu,

armastus on üksinduse vahekohtunik,

mäng käib igatsusist mööda, silkav sitasitikas,

et diafragma, köhas kulda, kui üksi,

kuidas siis muidu puhus mulda

ühe sargalt teisele,

neid surma-suretajaid veeti paradiisi auku,

seal nad naasid vabaduse mõõtu,

mõõt mõõtühikuta, 

tore on kuulda olemise koolist,

et kes kellest hoolis,

me paista säravat kui ilmaime,

kes nägi, ei keegi,

kui kõik on pime!

Ahistuste palang (tervenemine)

 Nüüd siit ma tulen! kummikud tagurpidi viltu,
neid lapsi saatnud ingellik surma sõrme lõpp,

kui mokal paradiisi armi, ei puudust püüa,

nad maapinnal saavad igavikku süüa,

ja tasakaalust kaugemale püüdlust, ei tea,

sa salaja nüüd magama ei pea, sel süüdlust

kord närind vabaduse pale, nad kutsusivad

armastuse lapsi, nii hale, nad kutsusivad

peidupaigast iidset vaimu, ei vaime, 

kel silmis olemise säde, kes kastnud 

eheduse taime.

*

Kuid vaba pole mees, kes mõtleb, 

tal arukuses paljut taipu, kuid sõnadega

sa külluselt ei tõmba vaipu

ja närune, see tasand, see tasandiline

suremise riik siin,

mõni kuuldus kuulnud autokraati,

pildund kuldmünte vaese mehe paati,

neid kaladeks ta pidas, 

siin salajaste tuiskude sibulkupleid vindund,

ei kippu-kõppu, tera-kildu,

nad särasivad ajastute lõppu, loobumise kunstist,

nad räägivad kui kõneleb see uue tuul,

ta sasi inimlaste lõngu, ei hõngu,

pask mis küllalt kaua kuivand,

see pask on olematu-loomalt,

see, kes kandnud pikka aega võõrast maski,

mask mis sinu nägu, võõras hägu.

*

Ja äike, millel nimi suul, see sinu nimi,

löönud kuulajate kuulmeauku,

ei sära sure silmist sellel, kelle süda

kannatand on mitut pauku,

murdjale saab murdja palk, hea valik,

halba pole olemas sest...

kui kandis vana mehe noorest peale,

tal tervenemis-usku tasa

pole tarvis aga tore on elajates näha

seda mida kuuldud ema-kõrva-õhtul,

ja puhastus mis tulnu veest,

sai kantud südamete seest,

kui isas-lind, kes täitnu oma kõhtu.

Ööde salapärast

Mu vaimust pahemal, selle kella osuti

ei näita tundi, ei minutit, ei sekundit,

ta seisku valvureina tänapäeva uttu,

nüüd kiiresti, ruttu, ruttu!

Me sättisime teise aja luttu, see

söödaks surma palavasse suhu,

huuled kui tantsivad neegritarid,

peeglid, ainult peeglid!

Kuid värskust ei mõõdetudki välja,

neil värske kuld-musti uue usu puudujääki,

terendava vallanduse priiskav piiritus,

sa räägi alkoholist, Purupurjus!

Ta nimeta mind võllapuuks, siis võluriks,

mu võhumõõgad, neil väljadel ei lahinguga kattu,

siin võta käest ja justkui armastusse mattu,

Ei, ma tulen su poole, siis lubamisse sattu!

Kas oled saanud kõik mis küsitud? Ei,

mul puudu olemise tunne, kui sinu särgi alla

käe ma katnud, kumerus mis tippu leidnud piiki,

ma tulen meie aja vabaduse riiki, sul

monsterina peletuslik on vale, et kehadega

tuleb kehad panna pabereina kokku,

sul südant jagu rohkem kui miskit muud,

nüüd vaiki, kasta minu suud, sel

suudluseta ilu pole vahipoisiks, Hooli!

Ma suudlen ja vahetan siis ülemisi pooli,

nagu madu, millel tantsu vihtuv kuu, see sirpi,

ma tulen viin su, 

Kuhu viid? Kas teadsid seda enne mind

ja minu tulekute padu? Ma sinu vanglat ei adu,

kui kõnni täitsa teisi radu, mul silmad kanged,

sa magamatu lurjus, kes kui tulen olemise kooli,

sa juba muutnud minemise soovi, ja oled ilma,

ilma joomiseta purjus, mu kaunis magamatu lurjus,

nüüd laula kirpki, et kes kellest saanu kasu,

mul maksta tuleb elamise tasu, ei sellest rääkida 

nii palju, sul jumalate märk on küljes,

nagu vesi, nagu vesi milles hulpiv hüljes

eemalt jälginud on oma saaki, 

ta uju ise jahimehe paati!

Te võtku oma käsi siis püksist välja,

me kustutame teisiti kord selle nälja

ja ütleme, et teeme nalja.

Lahkuse tasandid

*

sinu sfääre, sul minekust aimu, 

küsimata kõnetust, tasakaalu madalaid vilju

noppimata õhtuis,

minust jälgi nähti taevas,

su pruuk kuulas sõnu südamest,

ma naeratasin, põlevate tuliste valus,

mille valus?- taassünnivalus,

ma palju olen talund,

*

kui madujas ise-olemise-tunne,

mind kutsus sinu sülle

ja lumesadu tähistaevas, 

kõik mis eile, seda eilset vaevas,

kõik lahti saanu tegemise vaevast,

*

peenutsedes, seda öelda ei tasu,

ta annab ainult rikkale asu,

see peenutsev on sinu hinge vara,

kel natuke, see vaesust talu,

ei küllust niisa sa, sa ainult teda palu,

see on su olemise unustus ja selle valu,

*

ma kohtasin teda, 

kelle kord maha olin mängind

nüüd eneses ma kogen paljususe vilja,

polnud kunagi, polnud liiga hilja

ennast tuua elavate ilma,