Kuldne möire (äratus)

Kuningliku väärtuse leidmiseks ei jagunud tal oidu ega jaksu,

mis oleks olnud võidukuse ja selle janu vääriline,

esmaspäeval keris ta end voodilinade vahele looteasendisse

ja sõlmis vaikides sõnatuid leppeid enese ja olematute

võimalikkustega, ärkamiseks pidi ta leidma oma elude summa

ja seda enamasti läbi kujutletud teise, see teine kes

oli ideest edasi, teisenenud võllaroast, keda kogemus on jahendanud,

elule vastavuses, näoga vastassuunas, silmanurgast jälginud

oma lummatud kaaslast.

Kuldsete udemete hägus ei raatsinud ta isegi silmi kissitada,

mitte hoolimatusest vaid hirmust vabanenu tõelisuse janust,

tundepuhangute elektrilistes pööristes kui peenikesed sõrmed

tema kuklal tantsiklesid seda sujuvat ja võluvat keemise tantsu,

peale selle ei tohtinud ükski võõras aeg ja reaalsus 

teda segada selles vastuvõtlikkuse ja haavatavuse hetkes,

mõrad mille vahelt piilus müstiline valgusallikas, hetk,

teine veel ja naeratus mille võis pühkida vaid surm,

kui sedagi.

Nende salajaste rütmide ja pidevuste voolus paelus

teda vaid loomupärane tundlikkus, puudutus mis võlus

ja momentide seadmine eeldatavasse järjestikkusesse,

eeldusel, et see mis toimub nüüd, pole ehk toimunud varem

aga siingi sai tundja end petta, sest olemise luksus

ei ole mitte vaadata kõrvale vaid silma

ja silmas peidab end...

Seal ta oli, vallatus ja läbipaistvas ürbis, kumerused

liikumas õrnas ühtehoidmises, osakesed talletunud ja taltunud

tema olemise tahtes, realiseerunud saabumise vaikuses,

kaos enne kaduvikku.

 

Minu möire äratas teda

ja see oli kaunim 

ja kõik mis pidi olema.

Väekujuline auk

Naitununa tühja bioloogilisse kesta,

vaim ilma kroonita, ühe mehe armee,

roo suhkru pruunistunud imal-magusast maitsest

saanud ootamatud ja igi-süvik tiigid silmadesse,

ei peatunud ta isegi tsüklilise elu intervalli pärast

vaid raius edasi, hoolides vaid teadlikkest,

sest väidetavalt pidi nende päralt olema

taevariik (mida iganes see ka tähendaks).

Lapsepõlv ja üldse kõik mis oli saanud 

mineviku halvaendelise pitseri, nimetas ta surnuks,

palus lõpetada tüdimuseni varjudes surkimise

ja kasvõi laenata elamise õnne päevade pikkusest,

sest juba üks kaunitar oli öelnud: "Teeskle kuni jõuad."

Inimpõlved tellistena müüris, missugune pilt,

nüüd allikas laotatud nähtamatu inseneri poolt keset metsa,

bämbilised keksimas kevadise jõu varal, tühine

vägivald saanud ka sellest imest jagu, kasvõi söögiks,

meelelahutus võigastele kogejatele, õhtuti teleka ees

ja me panime käed rusikasse, pigistasime küüned pihku

ning vannutasime teisi enda eest seisma, rumaluse tipp.

Aga seal kus oli kord vägi, on nüüd väekujuline auk,

kullapulbri heljuv õrnus röövimas põrmult tähelepanu

ja kõik me vennad ja õed paratamatud äratundmise vallas

embasid olemise talumatut kergust. Kordan kergust. Kergust.

Ja öö võiks olla pikem (seadmine)

Päikesest edasi, kaugemal kui ülearuste tunnete ja teadmiste

varajane vastuolu, edasi, edasi, edasi, maalitud naistest

ja nende naiste ergutavatest puudutustest, vaikuses,

üleni lingutõmbe pingsuses, naer suul ja kuldsed

seierid seiskunud, planeeti vormides, ehku peale minek,

võibolla oli temagi kuldne, maagiliste ülestähenduste

varjus peitis end krüptiline sõnum, et lugeja

saaks valida oma teadlikkuse määra, vastuvõtu ruumi.

Seesamune lugeja, kes kord härjasilmse süütusega

pimendatud taevalaotuse poole piilus, kosmilise avaruse

võltsist hirmust pisarateni liigutatud, õndsuseni

järjekordselt tükk maad minna, teadmine kord saabuvast.

 

Peame taaskord ütlema selle vana ja kulunud lause:

"Lipp lipi peal, lapp lapi peal." rääkides olemise

vastuolust ja selle tekitatud vastutusest, isegi kui

osade jaoks jääb see kurjakuulutavaks oomeniks,

isegi kui valgus ei küsi luba paistmaks, isegi kui

pimedus neelab hinnanguta valijaid, valida uuesti,

mõõdukuse moto jääb hedonistile arusaamatuks,

kuid jällegi pole ühel teisest aimugi, võitmatu,

seda te olete, võta või jäta, võitmatud ja ilusad,

minu kuldsed ja kallid hinged, paelunult.

 

Minu tõusude ja mõõnade vahelises ajas ei jagunud

ruumi mõistmatusteks, selge silmavaate, taju ja nõutud

uskumise vaimus, eakohasus unustatud, valmistasin

ma ette teistsuguseid elamise metoodikaid, teistsuguseid

tuleviku traditsioone, ringja reljeefi tulemus minu

õpetustele enesest oli pideva kaduviku rõskuses,

olmest ei leitud vajalikku kuid siiski elamisväärset

ja tänu, jah tänu selle eest lasus kaaslastel, aitäh.

 

Ja mu öös kõlas su hingamine taevase koorina,

lunastus peatselt saabuv, õhtuks jäänud õrn tundmus,

armastajate eikellegimaa kus pole võitjaid ega kaotajaid

ja öö võiks olla pikem.

Pandemoonium (suurusluul)

Vaadati eemalt, et valu kartuse värin ei takistaks

vesistel silmadel öelda rohkemat kui seda mida

teadis kannataja, ohver omasoodu, aga siiski ei pidanud

ükski neist kaua ootama, kord hirmule käe ulatanud,

kord andnud selle müstilise väe võõrastele väljamõeldistele,

pole inimlikkusel enam selget nägemist, ei nägemust,

algoritmide ohvriks on end kerge teha, kergem on

paisata sädeleva õhu värskusesse oma kibestuja hüüd

ja nõuda rusikaga taeva poole vandudes kuldsetelt isandatelt

selgitust, meelel ainult tuleviku illusioon, võltsid mälestused 

ja meeletuses visklev olevik, kõigest kolm punkti, 

millega end kinnistada ja valetada peeglisse, et ollakse vaba.

Ja ma pean kurbusega tõdema, ehk valetasin, kurbuseta, 

kui me kord olimegi saavutanud valgustatuse, siis kõigest isikliku,

ei ühtegi rahvaabistaja number ühte, ei ühtegi, ei ühtegi.

Viienda ringi valitseja, kelle nime on keelatud vallutajatel-vallatlejatel 

suhu võtta, tõstis oma poolitatud kolba ja luristas ekstravagantsel moel, 

piiludes veinikandja hingetusse, tühi polaarsusest rebitud ase,

kus valgusmeistri kuum tera oli päästnud selle mida päästa andis,

enne kui võlg sai tasutud, mitte täielikult, kuid siiski.

Teine pool, kes, kui tohib kasutada seda kulunud väljendit,

oli emantsipeerunud, ei paistnudki hoolivat oma kadunud

kaksiku heaolust, ilus vaadata, jah oli küll, kuid ilul

pole midagi pistmist veendunud megalomaani rebitusega,

ihul need näitleja haavandid millega meid elus kannustatakse,

vaata kuis silkab eesmärgipäraselt, raha, auto, modellid naisteks,

pulbrid ja meeletused, meeletused, meeletused, hingerahu

kui kuldmuna, peidetud arhailisse lõksu (puhtaimale hingele).

Kui kord kätte oli jõudnud vabanemine, siis peatuti 

ja tõmmati hinge, üks sõõm, kaks sõõmu, hinge, hinge, hinge,

tõmmati nagu viimast sigaretti pimeduses, südamik süttimas

ja viseldes hajumas õdaku külmavasse vaikusesse, igatsuse

paine endaga tutvuda, sajandeid hiljem, vedanud koliseva

vankrina keha järgi, paine mille nimeks see Tegelikkus, Tõde,

rõõmuküllase ja veel rõõmuküllasema eksisteerimise näos

veini joov kuid mõju hülgav õhtujuht: "Peegel, peegel seina peal,

kas tõesti, kas tõesti, oled sina seal?"

Aovalguses tundis ta teise sõrmi magnetiseerunult oma

nahal ja teda paelus puudutaja pruunisilmsus, lupsti,

sinna see kadus – teeseldud üksindus, ehk teesklemata.

Ärgata oli valus, seda peab ütlema, kuid selles valus

oli oma ilu ja selle iluga võib lõigata elu kui sulavõid,

vaata vaid, juba ärkavad teisedki, tere hommikust.

Kirjadest lähemalt

Tuli neiu, tuli vasakult poolt, uksest sisse, tundis end nagu kodus 

ja ei teinud väljagi minu võitmatust kihust teda endasse haarata,

õhtu venitas oma harakatiibu, kui calimocho ja pehmetes toonides

meloodia sadava lume vaikuses midagi enamat lubas, 

enam polnud üksindusel asja minu tagatubadesse,

ehk polnudki me näinud valedest kaugemale, ninad kasvatatud

vanemate õpetuste järgi, lahti laskmine oli alles algus,

selgete tänavanurkade kasvav valguskogu ja udu mis varjas

naise figuuri näljaste pilkude eest, ei saanud meie õhtute 

definitsiooniks, vaatasime aknast välja ja ise näljastena

ihaldasime veel rohkem lund, lõputa sadu, tormi ja tuisku,

hanged räästani ja külmapühad ja meie auravate lastena

õppisime tundma hinge ja keha kokkupuutekohti.

 

Armujate keevituskohad, sädemed pritsimas baobabi

prisketele lehtedele, kamina määrdunud uksele, pisikestele

valgetele lambikestele, keerutatud mööda lage laiali

ja õhus levis tema kaela magusat aroomi, kopsudes

surnud kutsikad said pigist priiks ja avasid silmad,

puudutused, need puudutused, imalad ja valendavad 

sõnad, mõistlikkusest eemal ja näiliselt saamatud,

saanud hakkama rohkemaga kui vanus on lubanud loota,

õhtu oli alles noor, meiegi ja mõned meie vaatenurgad.

 

Siia on maetud ja siia on põletatud, naha all magnetina

jooksevad sõrmedega ühes võõrapärased tunded,

öö veetsime koos ja ma ei keeranudki selga, vaatasin 

julgelt ja imetlesin, õnnis, küllalt puhas ja õnnis on elu.

Võidujoovastus

Ärkajate kaldapealsel, mere vahuse serva vaimsuses

seisime koidu eel, eilsed nõidused ja nõiad olid põletatud

ja vastastikku mõistmiseni oli veel tükk maad minna,

enne paat ja aerud, puit nende loomise tarvis,

sokid võeti varvastelt, valged jalad sängitati maa uima

ja paradiisi ränk-rasked väravad avati vaid uskujatele,

ühed meie seast, sädemed silmis, keerasid otsa ringi,

kadaka-katedraalides vanakeste animismist innustatuna

leiutati võnkesagedused ja looja-vaimude

spirituaalsed masinad,

pahatahtlikkus oli alati olnud allasurutuse sibulakiht,

eriti võõraste muutumiste värskes tuules, 

ooteplatvormil, udus lambisokleid vahetavad mustad kogud,

eile polnud loodutele õigust jagatud ja täna, täna

paluti neil vaikida enne kui vagun, trellitatud 

ja siberi ulgu täis, tossutades vaksalisse logises,

võimalikkuste vahealas vormiti reaalsuste struktuure,

olla rohkem ise, vähem keegi teine, kuid saada

endaks, kui pole kuuldud teadlikkuse tormikella

ja mäletatud valgest marmorist torni, piilumas

üle kahetsuste ja kahtluste määndunud kääpa,

peenikeste klõbisevate kontidega vahid,

valgust varastamas, sosinad pimedusest ärgitamas

hullusele, rahuala viimane kuningas ja tema 

saabel, kuldse sõõri ja viimaste sõnade taustal,

võit pidavat tulema paar päeva hiljem,

olevat juba siin.

Kirjadest

                   Aeg enne ja aeg pärast, 
komad pole kunagi varem ütelnud rohkem kui tuhat sõna,

pole lähemalt loetud, inimesele ei meeldi kui liiga lähedalt

kirjutatakse, enesesse vaadates puudub teeseldud kontroll,

siis saab liigne krüptilisus selguse tähe ja säde silmis

ehmatab peegeldust, ma tean, ma tean, et teadmata

saab igapäevane inimene õndsaks, ma tean veel, et 

sina pole ju saanud, mõtlev ja mõte, mõtlev ja mõte,

kiri kuningale

meie lugu sai alguse juba milleenium tagasi, kui sinu

läbipaistev kleidike võõrapärast keha käivitas,

enne sinu ümbersündi ei jätnud ma rumal su hauda rahule,

nüüd iga sajandivahetus, mehest naiseks ja vastupidi,

ei pea ma lugu neist riituslikest traditsioonidest,

kus ma pidevalt meie nähtamatut nööri pean nüsima,

annaks vaid rahu mu valikute keevaverelisus,

kiri enesele

valides hoidmise, saigi lahti lastud, nii lihtne see oligi,

aega läks aga asja sai, tubli poiss.

Ega tali taeva jää

Ootasime koos talve, jäi tulemata, võibolla sest ootasime koos

ja sügisel olid ostetud tekid ja revääride külge kinnitatud galanterii,

õhtupäike sügises, kristalliseerunud mälestuse emeraldiks, 

emerald – liiga roheline, roheline oli aususe ja muutuse värv,

mäletad sa rääkisid, kandsime padjapüürides Romanovite kaarte,

kellegi tõlla astmelaual, oli öeldud, venitas vaim varbaid

ja tuline jutt läbistas tema südant, veritseva aja mesivalus koht,

vahuse neljapäeva eel sammusid jäljed rannal ilma inimesteta,

pimedus pimeduse nimel aga vot valgusest võitu pole saadud,

kui on üldse mingitki võitlust olnud, kellegi tarvis, kellegi arvates, 

kopsudes on pigi, pigis on uppunud sisemised kutsikad, 

kohe pärast sündi, köhin pilkude tarvis uskumusi, pilgud on hilinenud

ja meid polegi nähtud kunagi kaelustamas, variarmastus –

käopoeg võõras pesas, õhtusöögiks on munad, voodis tähtsustame,

lakeid jälgivad vaid muutjate palgeid, hirmust enese ees,

pead keerasime küljest, nüüd on teadmine kerguses, sest,

üks mesilane lendas sülemist eemale, sisetunne oli selline,

ärkasime kõrvuti äikesega ja õhk nõudis hingajaid, polnud vastu,

sind hingaksin sisse lõputuses, su kael sirutus mind hellitama,

sellest ei pidanud saama (kuradi) armastusluulet, eks temalgi vaja,

meie algus on alati olnud lõpp ja lõpp on alati olnud algus,

kuuled – sisiseb, ostsin üksinduses gladioole ja kuukinga,

mille lilla õis logost koguks, endiselt mõtlen sinust kui kuu oma

kiilakasvalge palge taevasse on mananud, kuldsed niidid

meie vahel on rahunenud ja vaikuse laulus on üks lahendamata

mõistatus – animus liber, enne koitu on kõigest pimedus.