Tuleb nii välja

Ma polegi veel hüvasti jätnud, uus juba sillerdab silmapiiril,

mineviku salapärased ja varem meelitustena kõlanud uksed

on sulgunud, sina oled lukk ja võti, sina oled lukk ja võti,

sina oled lukk ja võti, igatsuste teeskluses või nende

teeskluste sunnitud mõistmises ei paranenud haavad,

mida olin lubanud lüüa, ei paranenud kohmetud viisid

sind ainult endale hoida, veel paistab viimane päike

su hälbivale udukogule, sillerdav tähevalgus murdmas

toekamate pimeduste sekka, sillerdav tänutunne

sest sa oled võrratu ja ma imetlen sind, kui vaid veidi veel.

Varem polegi enam parem, hoian tulevikku teadmata,

seltsis segasem ja poisist on tõesti mees saanud,

sõdalane, ravitseja, maag, hea kuningas, viskasin enesele 

silma.

Hommikuti katan nägu niisutava kreemiga, kammin juuksed,

hoolitsen hammaste eest, koristan toad, kirjutan paar luuletust,

kirjutan paar lehekülge jutukesi, loen seitset raamatut

ja loon seitse kujuteldamatut objekti või võimalikkust,

värvilised elemendid ja vaimud läbivad igat poori 

ja peatuvad mu riiulitel, pesapunuja hing minus ostab

kokku teadlikkust suurendavaid esemeid, potid ja pannid

ja teeküünlad, sool ja leib, üksindus on alati olnud mu 

lemmik vale.

Sa astud sisse mu ukselävelt, sinuga tuleb hoitus ja midagi

veel, ruum su ümber ärkab, kaleidoskoopiline olemise

nauding hellitab mind ja meie üksolemine toob tõega 

kaasa kõik selle mida oleme otsinud.

Sa teadsid meid ja sinu teadmises oli leidmise rõõmu.

Kaduva reaalsuse viimane vine

Palju proovimata radu ja ühele neist jätsid jäljed

unustajatele mõtte, mõõtes vahemaad sõrmedega

ei tajutagi, kui kaugele võib inimene inimesest jääda,

teadsin juba lapsena, et ega palju kasu pole võitlusest,

sest igasugune võitlus on igavene ja igavene on liiga pikk,

nüüd tammun, vaba mees, vabal maal, üleõlasülituste

intervall kaela kangeks teinud ja lootuse varjamatu edevus

visanud mulle taamal silma, ontoloogiliste teooriate raskus

aastatega hajumas, lihased vintsked ja rüht ebaharilikult sirge.

Lahtise haavaga löödud sinu soolasest puudutusest, valu –

ainsa aistingu mõeldamatu hetk, armastajate teadmatus,

ühe põhjuse varjus peituv teadvus, põhjus kõigest lugu,

ühe autori voodist teise, unenäost unenäkku, tühi pilk

ja vaimu närimine, kui nii võib tõdeda, vast pole tarvis.

Parem on lasta lahti ja vaadata veepinna virvendust,

sädistavate lindude hulk piiramas väsimust, uudishimulikud

nokad kädistamas olemise kaunimaid viise, naabrimehe

vaikne lõuna-norin, leib tuleb alati luusse lasta,

sinu vaikuses lainetamine, minu poole, minu poole,

juba kohal, kaelustamisele eelnenud õrnus, hetk enne puudutust,

hingede vallatu tants, päri- ja vastupäeva, läbi ajatute ruumide

kuni meie tulemise intiimne ohe lubab sündida muutusel

ja sõnad jäid vaikselt riiulile, ootama homset.

Dionysosest

Näiliselt saamatu lahendus oli otsida teda mõnest unustusest,
sõlmida lahti paelu mille sidumisel oli ta olnud hooletu,
keelduda uskumast, et vähemalt meelevaldsete kütkeis on soe.

Ta allus keelule, nõnda nagu inimesele kombeks,
võika lummaga tekitada sädemest leek, raiuda vastu,
võidelda ja hukkuda seades oma ohvrimeelsuse postamendile
mesilasvahast krooni.

Ükski kurva kuju rüütel ega surev kuningas
pole loomisele vastu vaid sundides oma liigsust enesest eemale,
kaotasid nad osakese endast.

Ja kui ta isegi leidis selle mida otsis, siis oli leidmise võit
kõigest tühine lootus ja selle asemel ootas teda mannetu kurbus,
mõistmine, et võit oli olnud teostuses, rännakus, teekonnas
ja see mida pidas paljuks ühiskond ja mille hülgamine,
kuigi raskekoeline, tundus sihile kasuks, oli kõigest
leppimine väetite maffiaga, sundinud teda madalamaks.

Tuhande aastase vaimuvalitsuse ja jõu ebaseadusliku kasutamise
lõpuaastatel lõi ta käega ja pühkis silmad liivast puhtaks,
tõmbas sõõmu värsket õhku oma kopsudesse ja puhkas.

Puhkus igavene.

Bellerophontese hukk

Kimääri laksuvate lõuapärade vahelt purskava tule valgel
seadis ta oma odaotsa õigesse kohta ja meenutas köhatades
minevikku, keskendumata ülesandele ja unistades marmor
tornide valguse särast, kulla palavikulisest andamist,
kui perutavate ingel-naiste salk teda kõrgustesse kannab,
ihad laiutamas hinge peidetumates panipaikades,
õhtu langes taevast vabandamata pimedusega
ja esiisade ning jumalate vaidlusi võis sosinatena õhus
kuulda, pärast mida võis poisist mees saada, kui vaja.

Ülbusest ja ettevaatamatusest ja külla kutsumata,
langes isehakanud mehe kere vigase linnuna
Kreeka hingetutele kividele, ratta keerlemise nagin
ajanõia peenikeste sõrmede vahel, kui vaene
ja ohvrimeelsust täis olend uutele radadele asetati,
õmmeldi teistsuguste niitidega teistsugustesse aegadesse,
teistsugustesse reaalsustesse, kantuna põlevast soovist
mäletada kõike varasemat, hetk kui katuseta ait.

Ja vanus kui laulis oma kehalist laulu, linnu-suline
varjamatus morjendamas peegli ees seisjat,
epikuuroslik hirmust vabanemise tahe sillutamas
teed võõramaiste naiste asemetele, naiseliku puudutuse
hale-naljakas järelkaja toomas silmi pisarad
ja tükk tüki haaval laskus endine kangelane
oma enese leiutatud põrgusse, igavene kordus,
kuni mõistmine kivina vastu pead laksab,
et jumalus tuleb enesest ja igavene on liiga pikk.

Nad kohtusid pärast hingedepäeva, kella seitsme
ajal, enne baaride avamist jõe ääres taro kaarte laduva
rastafari ees, kes tõmbas talle Päikese ja naeratas.

Rohkem polnudki vaja, seda ta teadis, siin see oli,
vabanemise kutse ja teadmine, midagi enamat.

Seal kaldal ma imetlesin merd (Sind)

Saatuslikust salapärast ja varna visatud ürbi liikumisest
läbi nähtamatute osakeste,
õhk silitamas ajatuses vananevat nahka,
pettumus surma ees, igavene taastulek,
sada vakka tangusoola ja neli küünalt tubade neljas nurgas,
viisnurk uksepiidal, mineviku laste pikkuste kõrval
ja ikka ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus,
salapärane ja vastikust täis, mõnel üksindusel puudub nimi,
mõni kannab endaga teiste omi.

Ja kuigi ei eeldata tõde valelikult, pressib siiski kahtluse
ussi nõelterav hambumus läbi olemise õuna,
piilub teadmatuse poole ja poeb tagasi oma muserdatud
maailmavaatesse, reaalsuse ja selle reaalsuse talade
vahele mis nüüd on miljarditega määndunud ja kaduviku
liidrite, mõnede jaoks jumalate, mõnede jaoks koletiste
mõjul saanud vaba tahte ideoloogiaks, mõistmatus ideeta
on mõistlikkus ja seda teadis ütelda kadunukese vaim.

Pärastlõuna päikese eest varju pugenud poeet pole parem
väsinud kuid õnnelikust vagabundist, kelle linase särgi
ja naha vahele jäävast higitilgast võib leida teistmoodi
eksisteerimise vahendid või vähemalt võimaluse nende
vahendite olemasoluks, teadsid ütelda need targemad pead,
selgus paratamatu ja tähtsus ununemas muutuste tuuletuses,
teadsid ütelda varasemates tekstides, smaragd tahvlite
rohelises valguses, kantuna ingli-teeskluse nõudlikkusest
ja ma nägin sind silmanurgast tõmbamas pükse jalga,
kõik filosoofiad langesid põrmu kui imetlesin su hinge
peegeldust läbi su kauni naha ja siniste juuste.

Nüüd polegi paremat lahendust kui leppida ja absurdsuse
saadikutena nautida elamise võlusid, kõik ja mitte midagi,
seltsis või ilma, üürikeseks inim-kontaktiks valmis,
kananahk ihul, rändajalikud silmad, küsimärk pitserina iiristel,
südames vigased mõistmised mille mürgi sa ära imesid,
sensuaalsust ja haavatavust täis, imetlesin sind, su iseolemisest
sündinud viljatuid pilke ja kuigi minevik on surnud,
ei leia ma veatus elamises paradiisi lubadust,
kui vaid sinuga lastena lõputult hullates.

Luksemburgi lektüürid

Esiteks polnud see minu süü ja kui olekski olnud,
siis kindlasti ainult tahtmatust rumalusest, mille
ma oma naivete arvele pean kandma.

Teadagi leiab süütus oma moraalse teejuhi kogenematust
hingest, kes siinkohal olin mina oma laitmatu
moraalikompassiga, mis pikas perspektiivis
oli kõigest üks lapselik tunnete mäng.

Sellegipoolest jagub armastusel jõudu kanduda
ka nendest mineviku sfääridest välja ja leida
teed minu keskealise hommikurituaalide sekka,
mis lõppkokkuvõttes laseb mul ilma kohvitagi
väljutada eelmise päeva hedonismist ammutatud vilju.

Põlesin tungivast soovist leida rahu, kasvõi üürike
mõtetest vaba pärastlõuna kui ma loengute vahel
pargis oma võileiba sõin, mille maitse oli aastatega
kuhtunud kõigi nende suitsetatud sigarettide ja
joodud pokaalide tõttu.

Aga tema juuste lõhn oli talletunud minu mälu
kõige salajastematesse orvadesse, seal teeküünalde
valges kristalliseerunud valguse säras lõi see mind
jalust, kui astusin toidupoest välja ja uduse olekuga
oleksin autole ette juhtunud.

Aga tema puudutuste õrnus, kui ma olin lootust kaotamas
ja üksindus minu noort inim-kontakti igatsevat südant
räsis, mis oli end nende samade mentaliteetide varjust
valgusesse tirinud, et nüüd mälestuste hallidel vetel
mind endaga viia.

Ja mõnikord tundus mulle, et selliseid asju saab juhtuda
ainult ja ainult siis kui mõlemad osapooled pole
lahti lasknud ja mõtlevad teineteisest.

Lahti laskmine, mis oli varem tundunud tühise
metafüüsilise jurana, oli aina rohkem veetlemas
mind oma hingerahu lubaduste kombitsaliku olemusega.

Hiljem kui telefoni helin öist vaikust vihast löödud
terana läbistas, sain ma aimu oma tundmuste äkilisest
elavdumisest.

Et kõigest mõni päev tagasi, oli minu ammune kallim
jäänud auto alla ja lahkunud siit ilmast.

Nüüdsest on meie õhtud sisustatud ja küünlavalgel
kõnnime me neid samu radu, mille kõrges ristikheinas
me kehade vallatustele andusime, kõigest hetk tagasi
enne vaimu ja lootusetuse pimedust, kui hing oli
tänulikkust täis ja me hingasime sisse üksteise essentsi.

Olla olemas kasvõi hetkeks
ja võibolla polegi rohkem vaja.

Leidmise rõõm

Kõndisin metsikute seas, lapsed naersid, nende
ristisõdade veres ulpisid valged õied ja kodu
oli varjunud tundeküllaste valede sisse,
seal ma siis otsisin lähedust, üürikest inim-kontakti,
et millegi nimel elada, kui rüvetajate matsutavad
suud ei osanud muud kosta, kui et ole mees.

Olen veendumata õnnis, kui suudlen süütuid huuli,
mille peegelduses näen üle kasvanud meest,
kelle ainumas anne on nooruslikkus ja see teeb
mulle tuska, et minu kõrval ei leidu sellist nähtavat
hinge, keha ja vaimuga, mõtte ja otsustuskindlusega,
kes ei pelgaks tärkav-ärkavat loovust ja näeks
minu silmadega, kuuleks minu kõrvadega
ja kellega saaksin toimida sarnaselt.

Päev päeva järel kummitasid vaimud mind
ja üheöösuhetest said nädalad, võõrad varjud
läbistasid mu keha ja võõrad mõtted sõid
mälestuste härmalõngu, pidasin targemaks
koondada järelejäänud oskused ja kanduda
edasi, sinna kus uue päikese all nägin kasvavat
vilja ja taevalaotuse sinisel tahvlil kluugutasid kured,
kriidi teravus joonistamas hinge.

Hiljem võtsin naisegi, nagu alati, teades sügaval,
et tegelikult võttis tema mind, aga seegi polnud
kahetsust väärt vaid puhast leidmise rõõmu.