loodus kutsub mind jalule
tal on ilus hääl
mulle meeldib see

loodus tantsis mulle täna
tal on kaunis samm
udusse lendlev võilille lumi

olen istunud jõe ääres
ja vaadanud inimesi
kõigi näod on tuttavad
pole ühtegi kohanud

tere ütlen kõigile

jumal teab millal jälle näeme

Pax vobis

Nad sundisid end jooma pisikeste tilgakeste haaval,
et näidata nähtamatutele jõududele, kuidas on elada
siin ilma peal.

Tõestada ehk ainult enesele, aga sellest pidi piisama,
sest enese nähtamatud jõud on need kõige võimsamad,
kõige alatumad, kõige võikamad, kõige kõigemad.

Karusnaha müüja, kes oli õppinud omal käel hambaarstiks,
leidis inuiti purihamba alt jumala märgi ja oli vapustatud,
vapustatud oma usu silmakirjalikkusest, sest nõnda
nagu oli vähe seda usu asja tema peakolus,
nõnda vähe oli seda ka tema maailmas
ja see pahandas teda koledal kombel, sest miks
naerab Jumal tema üle, kui tema ei söenda üldse
Jumala üle naerda.

Väikesed poisid jooksevad söekaevuritest isade järgi,
mõni julgem paneb labakäega vastu isa säärt
ja leiab koheselt, et parem on käed enda kanda hoida,
hiljem kodus jäetakse ta lõunasöögist ilma, sest
vana hulguse Arturi söekausist oli pisikese neegripoisi
kuju pihta pandud ja see pahandas Arturit,
kes lisaks hulguseks olemisele, õppis veel šamanismi
ja ei mõistnud, miks naerdakse tema üle, kui tema
ei naera kellegi üle.

Eile talvisel pööripäeval tõestati teistele, kuidas
tavalisest inim-sipelgast võib saada valgustatu,
vaja ainult veidi kaugemalt vaadata, rohkem midagi,
astu vaid kõrvale, eemale, eemale, eemale
ja näedki seda kaunite monstrumite pesa
tema leiutatud muredega.

Nad valisid juua suuremaid lonkse, et maitse ja isu
rahuldaksid füüsilist keha, sest kellega me siin
ikka koos aega veedame, kui mitte endaga.

Väike luuleline bestiaarium

Sa oled kuulunud minu bestiaariumi, vast kuulud siiani,
kuid nüüd olen ma lehekülgi eemal, uute imetabaste juures,
uurimas iga lehte ja okast, iga karva ja juurt, iga soomust
ja liivatera, iga lainet ja kuukiirt.

Luukere, mille ma eelmisel nädalal välja kaevasin
enda riidekapist, polnudki luukere, vaid plastikust imevigur,
mille tallale oli kirjutatud made in china.

Ma ei suuda senini uskuda, et tallekesel on süda,
ebamugav kuidas geomeetriliste ja grammatiliste vormide muutus
viib mind uskumusest kaugemale, ärevus mille tundmist
olin alati pidanud patuks, nüüd kinkimas kodutuld
loomelises pimeduses.

Eile joodi igavese elu karikast ja need nõndanimetatud teised
keeldusid tõusmast sinu kõrgusesse, nemad uskusid sind langevat,
selline on gravitatsiooni mõju ja mõistmine, et see on igale ühele oma,
vaata nüüd sind elurõõmsat ja tarmukat, loomas midagi enamat.

Punaste sarvedega olend pilkas mind teiste karvaste juures,
hallides osoonides puudus hingamise idee ja värv, mis poleks
olnud leiutatud.

Külm laev tõi koju midagi sooja ja aeglaselt tunnen minagi
end ärkavat. (Tere teilegi, kallid maalased).

Tilgake kosmost

Ühel meist jäi puudu läbinägelikusest, kuid mille

oli igati asendanud õrnus abivajajate suhtes, naiivne

ütles keegi lustriinpintsakus härra puskarit pruukides,

nagu ta seda juba varasemalt teinud oli, silmis see

ühepoolse kallistaja kõrvetav sära, hing jaotatud

floora ja fauna vahel, tundlikkusest matnud mitte ainult

enda vaid ka teiste kallimad, lootusetuse kustumatu leek.

Aasta aega hoiti ja kallistati neid, rehabiliteeritud üksikud,

kuid vajadus on rahuldamatu oma väljamõeldises,

siis leiti kõik nad kaootiliselt täringuheitja suveaeda istutatuna.

Juured kasvanud Igaviku puu juurtega kokku, ratas keerlemas

ja keerlemas ja keerlemas, nagin mille peale seitsme vihase

naeratusega nägu ärganud oli ja kelle silma sügavas iirises,

peatunud aja ja mõistmatuse sees ka meie end peitsime,

füüsika reeglid kinnitamas seda mis teisi kohe kuidagi ei kottinud.

Vihma järgses värskuses ja tärkavas öö taevas nägemas tähti, sest

taaskord oli see keegi tõusnud liiga kiiresti püsti. Teate küll.

Lugusid loomadelt

Kunagi, kui üks meist maha jääb, polegi sellest nii kahju,
et mitu ilma ja mitu valu tagasi nähti mere poolt
värvideta purje ja meest, kelle siht oli mäe tagusesse
kõrbe minna, seal tema siis trotsis liivatorme ja kuumust
ühes koopas, kus madu ja lõvi oma loomuvastase
sunniga tema seltsis aega veetsid, lõvil üks unenägu:

sünnib hundi hingega mees, sünnib lapse kehas nagu teisedki,
sünnib mitmendat korda, ulub täiskuu poole, kuu kui hiiglase
silm, pilkumata nõuab oma ulgu, oma igatsejat, seal see mees
siis ulub hundina ja maailma pimedust valgustab see kuu.

Maol üks unenägu:

sünnib kuujumalanna hingega naine, sünnib lapse kehas
nagu teisedki, sünnib mitmendat korda, naudib tähelepanu,
igatseb oma piinleja palveid tema poole, igal taassünni ööl
valgustab nende sümbioos maailma ja tema süsteeme.

Pärast reaalsuste põrkeid ja mustadest aukudest sündinud
hingi, Varjuriigi kodanikele alust andmata, põimusid
kuldsed niidid kosmilise kassi mängukanniks, kes nüüd
püüab hiiri mitte kohusest vaid mängutundest. (Ilma asjata).

Hingeldajad

Me kõik kaotasime oma mõistuse isemoodi,
ühele alumist ülemiseks, teisele vastupidi, mõistnud
ja mõistmata erilisust, värviliste lippude kavalkaad,
üksindusest nõrgunud ehteks kui enne surma oleks
jõutud veel midagi enamat luua, senikaua pidime
hüvasti jätma ja ootama kuni pimedus vastu hakkab
vaatama ja valgus meid leiab. (Pagana valge on).

Miski kõrvetab seestpoolt aga parem kui mitte miski
ja tore oli heitlustele näppu näidata, parem kui mitte miski,
sellepärast olemegi me õõnsad mehed, mitu dimensiooni
eemal ootab tema vaim ja me tulime siia ilma koos
kõigi teistegi teadmatutega, kes kui ma julgen väita
polnudki nii teadmatud, sälk mu talla all on kuivanud
vere ja äädika aroomiga, paistes ja lõbusad silmad
keerutavad läbipaistvate klaaskuulikestena, tunnen
end nagu arlekiin, vaatasin neid teisigi vaalasuhu langenuid.

Mõte on käivitanud allakäigu ja kui nüüd ei tõuse päike,
siis ei tõuse seda kunagi, tohime viivuks puhata, siis jälle edasi,
hinge vedrud nagisemas, rooste muserdanud valiku jämedat
metallist posti, vetevalla isandate näod sõimamas mind,
vesi kõik klaas, silmad iga nurga peal, õhtus on juba liiga palju,

õhku on jäänud väheks.

Unustatud lapsed ehk Rosenkrantz

Tasase laine laksuvas õdususes, kella oli keeratud kolm korda
ja kuigi aborigeen valgetes hõlstides oli korrastanud
endise Jim Crow seaduse tulihingelist pooldajat,nüüd
kustuva leegiga, säilmeteks saamiseni tükk maad minna,
ei pannud vastvalmiv koolnu seda pahaks ja pirtsutas
oma muidu-liikumatut nina äädikakärbse peale,
kes ei mõistnud, et suremisele ei tohi jalgu jääda.

Vanaisa kuulipildur oli kuuri tagumises otsas
langenud seina ja väätidesse kasvanud alasi vahel,
surmahundi nuuskimisega, jalutu järelsõja postament.
27nda rügemendi vaimude järjekord ulatus keiser
Antoniusest Lincolnini ja enne kui kummarduvate
õhtupäikesevarjude nähtamatu rivi sai ajaloost vabaks,
võis nende ohkeid kuulda põhjamaa kevades. (Kaevudes)

"Ma armusin iseendasse, kuid kahjuks ei leidnud
vastuarmastust", ütles isa ja nägi haavatav välja.

Õrn hing tilpnemas roosikrantsina voodi jalutsist üle ääre
ja salamisi poetatud palved hajumas vaikusemerre,
enne kui suured südamlikud silmad jõudsid veel
viimast korda avaneda ja siis jäägitult sulgeda.

Andestuse valm unustatud laste suus ja närimata õied,
koduhoovi vaikivad valguse timukad, kuldsed tilgad
lendlemas loojuva päikese mõõgalt. Istu vanamees
ja puhka jalga, varsti on ajatus ja jõele saab tagasi
kingitud süda. (Tibu, tibu, ära näita.) (Kas näed?)

Mortus Seductom

Talle ei läinud korda, mida keegi sõi või jõi,
või kes kellega magas, ainus mis kõditas selle
võllaroa meeli, oli enese upitamine kuulsuse janusele
poodiumile. sealt poodiumilt oleks ta siis piielnud
neid teisi, neid teisi, keda tema poleks enda
poodiumile lasknud, kui tal oleks olnud see poodium,
aga tal ei olnud seda ja niisiis tuli minna Grossi poodi
uue õlle järele ja süüdistada teisi oma tegemata jätmistes.

Nägin teda taaskord kui olin loata surkinud tema unenägudes
ja näinud üht pisikest poissi istumas kuldsel troonil,
söömas sushit ja joomas koolat, see ruum oli täis peegleid
ja poiss paistis olevat sunnitud seal istuma, vaatamas end igast küljest,
hirmunud sellest mis vaatas vastu ja silmist voolamas verised pisarad.

Ta pidi jääma vaikseks peale siputamist, nöör ei jätnudki jälge
ja abiline kukkus end jumaliku sekkumise tõttu invaliidiks
kusagil Lasnamäe joomaurkas. Retsidivistide paradiis.

Aga pärast tiibade õlule võtmist ja Peetruse seosetuid salme,
võis temagi end oma loodud võlts-surma-järgsesse reaalsusesse heita,
kallistada oma sisemisi väljendusviise ja leppida, et küllap oli
temagi tegelikult omamoodi hea. Üdini ürgselt nõnda nagu peab.

Ethos

Nemad olid selles õrnas eas,
kus nende rindade teravate varjude taga
laiusid minu sõrmede sügavad vaod, minu
keele niiske orv ja vere kihutuse ränk
tagajärg,

kus kõhurääkija liikumatute huultega
said nad leida asjatundja mõjusfääri
ja selle mõju naljatlevat rangust.

Õhtutest olid puudu hiilgavad söömingud
ja joomad, neelati õhku teise kukru kurgust
ja pühiti silmi teise olendi taskurätiga,
üksik ja üdini üllatust täis, silmad pööratud
udus seisja poole aga enne kui saadakse
pilguga ühele poole, kaob maapind jalge alt
ja jäädakse jõuluornamendina kõikuma
olemise ja oletuse vaakumisse.

Me ei teadnudki tähtsuse mõju
ja õhtu võis veel vaid hoolimatuid hoida.