Paleus või Wertherlik lahtumine

Pärast Seltersi vett ja ühte keedetud muna võis ta tunda end
taas kord inimesena, valu mis oli end tunda andnud
oli märk ühe varasema valu lahtumisest
või nii ta vähemalt arvas,
tõde oli see, et mis tahes unustust ja tuimestust pakkuv jook
ja mis tahes kogus seda unustust ja tuimestust
ei mänginud teda välja tema murtud südame valust,
noore ohvrimeelsuse ja kirega seda ohvrimeelsust tõestada
nii enesele kui ka neile kes olid pugenud
tema hinge murenenud seinaorvadest läbi,
kaotas ta pidevalt enesevalitsemist:

kui raha lõppes otsa,
kui kodus polnud piima,
kui ohvitseridekooli vennas rumala duelli käigus
maha lasti,
kui armuasja au sees pidades end armukeseks
lasti tembeldada,
kui piirid mis seesmiselt pidavat olema
hästi seatud, said korraga ühest naiselikust pilgust
segi löödud,
kui see samune naiselik pilk ära pöörati
ja tema üksinda terve maailma valuga
ühte patta jäeti mulksuma laenatud raha
eest ostetud jookidega

aga siis toimus midagi üllatavat,
see miski millest Proust on rääkinud,
see kaotatud aja leidmine,

olles viimast päeva kartsas millegi pärast
mida purjus keel ei pidanud tarvilikuks hammaste taha jätta,
kastis ta oma leiva vee sisse, mitte ainult selleks,
et puhastada seda hallitusest, mis oma terava aroomiga
nina kirtsutama pani, vaid ka selleks,
et leevendada aja pikku tekkinud jäikust selles leivas,
taas-avastas ta ühe tunde endas,
see tunne kasvas ja kasvas kuni ookeani moodi
laiutas ta tervenisti tema sisemuses,
laksus mööda tema pettumuste kaldapealset
ja kutsus mõistmisele
ja kutsus sellele nime andma
ja kutsus teda tagasi kõigi nende hetkede juurde
kus see tunne oli pead tõstnud minevikus,
kus see tunne oli pead tõstmas tulevikus

ja kui ta selle metsiku ratsu oli taltsutanud,
oli ta valmis sellele nime andma: tänulikkus

seal see tänulikkus uputas ta üleni endasse
kõigi inimeste ja asjade ja hetkede eest,
kõigi vaimsete praktikate ja nendest hoidumiste eest,
kõigi vigade ja heade tahete, mõtete, soovide
ja armastuste eest,
kõik nähtud hurtsikute ja losside eest,
kõigi vaesuste ja rikkuste eest,
kogu elu eest kõigis oma värvides
ja väljendumistes,
jah seal ta oli seda tänulikkuse asja täis

ja kui see leib oli langenud tema mao tühjusesse
maitses see paremini kui ükski õukondlik õhtusöök,
paremini kui armumise kire vallatu segadus,
paremini kui surm piinlejale,
paremini kui esimene hingetõmme uppujale

seal niiskuses sulges ta silmad ja tundis kevadet rammimas
end läbi trellitatud avause ja hoidmas teda,
kui ta vajus tasapisi viimastele kuivadele heintele,
armastades ennast ja teisi ja kõike seda
millele polnud veel nime antud.