selles talumatus inimkujus
oli midagi meist kõigist
meie ahnus ja äng
meie õitseng enne katkuaega
vikat pärast niitmist
kaetud kastese rohuga
sära silmis
okas talla all
tikk suus
liikumas osutina üles-alla
kõlbelised väärtused
aja poolt kummutatud
meie näod vaskmüntidel
see tänamatu tunne
kusagil huilgas lind
see polnud tark lind
see polnud kodune lind
savannis sõi lõvi gaselli
paastuaeg paratamatu
savannis nägi lõvi und
nägi und lumest
minu mõtetes polnud sind
seekord
No comments:
Post a Comment