Atoll

Me sõime õhtust, kui ta eneselegi ootamatult püsti tõusis
ja La Marseillaise laulma hakkas.

Õhtupäike riivas oma terava küünega graniidist keskväljakut,
mille keskel kaunistustega torukübaras vanaldane mees
akordionit mängis.

Ja see laul sõi meil hinge seest,
selle laulu näljasus sulatas klientide Othello koogilt glasuuri
ja kui ta oli laulu lõpetanud siis istus ta laua taha
oma hallide silmadega, küsides oma nähtamatult laudkonnalt:

Kas te ootate midagi?Kedagi?
Kas te olete alati oodanud? See näriv igatsus kodu järgi.
Kas mitte? Kas ei olnud mitte teie, kes iga paarikümne
minuti tagant kella vaatas, tuues vabanduseks aja?

Aga te valetate ainult endale.

Ta murdis näilise rahuga koogist tüki ja pani selle
endale suhu, tema matsutamine kostis kukkuvate vihmatilkadena
läbi vaikuse, kui ta oma elule väsimatu sihikindlusega
veidikenegi maitset soovis anda.

Pettununa endas kuid teeseldud võidurõõmus
vaatas ta meist läbi, kui akna tagant oli möödumas pisike tüdruk
lillekimp käes, lillade õite imal-magus lõhn toomas
tema mälestuste aardelaekast ammu-surnud kallima ellu.

Tüdruk seisatas ja tema silmade all olid teemantitena pisarad,
voolamas mööda päikesest paakunud põski,
ning hetkeks kohtusid nende pilgud.

Kusagil põhjas murdus jäämägi.