keel laksumas vastu kuivanud suulage
õhtu varjamas tema soonilisi käsivarsi ja kaduva
päikese ruske illusioon meelitamas poeete
kusagil temast erinevate mõttekäikude vahel
ja siis võttis temas võimust selline sugutung
mis röövib mõistuse
koju jõudnuna ei tihanud ta oodata
mõistlikuse naasmist vaid tormas esimese asjana
oma katla kohale kummardunud naisukese
seljataha ise kujutlustes juba rebinud kitli ribadeks
niidid kirjutamas moonutatud reaalsuste
nähtamatutele seintele minu sünni-nime
üheksa kuud hiljem võttis maailm mind vastu
ja ma polnudki enam riisitera suurune
täitsa mehe moodi – hirmu haisev higi katmas
minu isa laugeid kui ta rahulolevana
koduveini pudelit avas ja korraks sellesse
riitusesse hinnanguta vaatas
platsenta ja vere raudne mekk närimas
tema keeleotsa
tärganud vastutuse haamer tagumas tema hinge alasit
kui ta kuu aega hiljem end pealaest jalatallani
üle vaatas
sellise analüüsiva pilguga mis rebiks
mõnelt nõrgemalt naha ja olemise vaistu
ta sai enneaegu vanaks
ja see millest tema jäi ilma
sai minule osaks sest vanemate asi on muret tunda
ja andeks anda
ja laste asi on üle võtta ja paremini teha
pole minu asi teada – kui küsisin kas ta mind armastab
ja ma mõistsin ning ütlesin: sellest piisab
sellest piisab.
No comments:
Post a Comment