Ta tuli tiidsal sammul silmad ütlemas sõnumit mulle
enne kui tema suu mis oli vedelikukaotusest kriipsuks
tõmbunud
ja ma teadsin et järgmiseks kaotan ma söögiisu
ja leian et väikesed asjad elus on elamist väärt
ta tuli ja tema taskust paistis nuusatud sini-halli-rohe-
ruuduline rätt
kostis viimaste vihmapiiskade langemist tema räsitud
mantlile ja näha oli kaugusest maju limpsivat päikesevalgust
liginemas meile
peatumas just enne minu varbaotsi kui ma hetkeks kadusin
tollesse silmadega öeldud sõnumisse
mis võis lubada mulle hilisemaid uhkeldamisi ammutatud
kogemustest
tänavad olid tühjad ja õhk puhas
sedalaadi puhtus saatis jahedaid ilmasid
saatis saunast perutavaid poissmehi südatalvel
kui ukse vahelt küündis taeva poole igihall aur
kristalliseerunud keskkonna ja võibolla ka enese ihast
saatis jaanipäevalised varahommikuse kaste vaikuses kesale
saatis tundeid ja sõnu nende mõistmiseks
ja seal me seisime teineteise varjus
teineteise valguses
olles näinud erinevaid elusid
olles jaganud piskut sellest
siiski oli imestamist väärt et see keegi
ja et mina samuti selle kellegina
olime täiesti teisest puust ja samas nõnda sarnased
äratundmisrõõm ja äratundmisvalu
ja lõksust pääsenud hõberebase ulg
sabatutt vilksatamas mahla ajavate kaskede vahel
mis riivasid taevapeeglit ja kutsusid mind kaasa
meil polnud tollal tarvidust mõista
ega polnud meil ka kannatust selleks
ja nüüd kus jagub seda mõistmist meil igasse päeva
pole meid
pole meid ja pole seda aega
näed sealt ta jälle tuleb minust läbi
kõnnib tiidsal sammul kellegi juurde
sini-halli-rohe-ruuduline rätt paistmas taskust
silmis sõnum ja suus sõnad selle tarvis
kõik see mida siis veel polnud.
No comments:
Post a Comment