Wandervogel

mis rännu nimel on ohverdatud okaskroonid
ja kassikullast troonid kui kõigi ootuste kiuste
on meid endiselt kistud nähtamatute sõdade haardesse
et siis kui kord peaks tulema lõpp ei tule seda kusagilt
vaid algab kõik uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti
et armastus ligimese vastu pole mitte läbipaistvusest
vaid hooletust tähelepanematusest kus sugude heitluses
murduvad meie imik-õrnad seljad ja vajuvad laubad
ja hooletult nii hooletult võib see võltsimine võtta
kõike armastuse nimel vaimu tapmiseks

ja minu taldade alt kostab lume krõbinat südasuvel
kui mulle meenub sinu kaotuse valu ja nägemus
mis kummitas mind enne seda sest kui kord päeva
lõppedes panen pea võõra naise kõrvale ja tema
lõhn pole sinu oma siis ei pea ma paljuks valjult
oma vaikuses sinu nimel kõlada lasta et seegi
jääks alles siin võõraste linade ja võõraste lõhnade vahel

pikkade jalutuskäikude paiku kui kalmistud
on mattunud uttu ja selles rõskuses kõlav hingitsuste
koor naelutab mind endasse ei paelu mind
selle intsidendi haruldus vaid piinav laeng läbi
eluaegade mis ilma sinuta on möödunud
et siis kui ma kord leian endas mõõdupuu
millega võiksin anduda hetke olematusesse
varjamatult kista end paljaks ja näidata
end täpselt sellisena nagu olen loodud
kui kord ehk ainult kord leiaksid meie käed
teineteist ja hommiku ootuses näeksime
meie silmades taassünni ilu ja kõige kaduva kurbust
nii kurb et on lausa ilus nii ilus
kui me taaskord tantsime hingedena
seda võlutantsu läbi rohu läbi kivi
ja läbi tormi mida kord olime nimetanud eluks