Heimweh

minu kodu pole salaseina taga lasuv vari
milles valgus tooks nähtavale kaugete asjade kaja
vaid see pitsitav salamisi tunne mis kaigub mu silmadest
ja peegeldub sinu omadest kui päevavalguse viimased helgid
kõditavad sinu siniseks pigistatud sääri
ja ainumas vabandus on minu huuled sinu omadel
ja nüüd kus sind pole on läinud mu kodu
ja kohad kus sind endasse haarasin
ja kohad kus mind endasse haarasid
võluvad mind täiuslikkuse melanhooliaga
ja sõnad mis mälestuste hallusesse mattunud elavduvad
kui su hääl on oma nähtamatu ankru heitnud
minu üksinduse vetesse

tasa ja targu jah tasa ja targu võtan ma sind
kordades ja veelgi läbi aja ja ruumi
läbi ajatuse ja ruumituse kuni sinu iga aspekt
ja iga puudutus taas-talletub ja
sinu metsikuse heledas leegis põleb minu kere
muistsete kuningate kombel
muidu võidust väsinud ja tandritel jalus
kuid sinu lummast võidunud
esiemade tarkuse ja isade tormiga
valmis selleks viimaseks heitluseks
valmis langema sinu küüniste vahele
valmis anduma naisekeha võludele

ja meie vahele jäi kõik muu peale armastuse