Kaks tulist silma pilgutasid metsa vahelt.
Kuulsin põrguvürsti koputamas kulbiga
vastu pada, ise itsitamas ja hammaste vahelt
sisistamas.
Neljal rattal kappav mürisev peletis möödus
minust ja lükkas mind kraavi uperkuuti.
Lükkas hirm.
(Rannikul vedeles hammas. Nõnda valge
ja särav. Kord kui olin veel plikaohtu.
Liivale jäid nii mõnedki unustatud
ja kasutatud asjad. Minagi seisin sääl.)
Ei teagi miks see meenus.
Aga need uued vigurid lendavad nagu tuul.
Puhuvad rahulikke kodanikke kraavi rüppe.
Peab avalduse tegema rajooniülemale.
(Nõnda puhuti Issanda kallim pojuke samuti.)
Mina sammun oma teed nüüd küll läbi võpsiku,
et see kurivaim mind enam ei kohutaks.
Peab jõudma ühe majakese juurde sääl metsakaevust
edasi. Kujutan seda majakest kiikumas kanajalgadel.
Sinna ma pean jõudma ja üht abi küsima.
Saaks ehk ühe loitsu või salmi või mõne hänna
kelleltki kirbuliselt.
Saaks mõne tinktuuri, mis annaks mulle vastust.
(Egas armastus mõni särav pross pole, et hauda
kaasa pannakse. Armastus on õun. Mõni saab selle
puu otsast toore ja hapuna, mõni magusana, mõni saab
selle mullalt tibakese aja pärast ja mõni jääb koristama
seda kõdu. Mõni sööb ära, mõni jagab ja mõni paneb pauna,
et hiljem maiustada. Otsa saab see niikuinii.)
Seda mina ei usu. See ei saa olla. See on udujutt.
Maidukene teab. Tema lükkab silmad halliks
ja räägib ja laulab võõraid sõnu ja sosinaid.
Mõnel korral pole tema häälgi.
Maidu teeb armastuse igaveseks.
Kui vaid uss ei salvaks.
(Homme näeb terve ilm, kuidas sõnadest saavad teod.)
No comments:
Post a Comment