Kolm väikest naist jalutasid Rüütli tänaval
ja sõid oma pisikeste nööpsilmadega
üht värske habemega noormeest. Sõid tema
sulega kübarat. Sõid tema pillikeelte
võnkumist. Sõid tema hääle kaja. Sõid tema
ilmeid ja meelestatust. Seda revolutsiooni.
Kolm väikest naist ei pidanud paljuks olla.
Olla südametute kujutlustega südamlikkuse
mustandiks. Väikene armuavaldus ja pilk.
Väikene õnnis moment voolamas läbi
pilvisusest väsinud veenide. Voolamas
seal see tundelisuse ürgne mahl. See mürk.
Noormehe veenides voolasid kusi ja äädikas.
Teadsid rääkida teadjamad mehed. Sõbrad.
Teadsid rääkida puutetundlikud naised ja
sosinad. Sealt viimase baari viimasest nurgast.
Ta vastas nende ihalusele. Vastas küsimusega:
Kuidas siis jääb?
(Ülejäänu on ajalugu)
No comments:
Post a Comment